3-3-1-11-99 · Riigikohus

3-3-1-11-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. märtsil 1999

Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS § 64

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

11. märtsil 1999 avalikul kohtuistungil läbi Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna esindaja

vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 28. detsembri 1998. a.

otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-88/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna esindaja

vandeadvokaat Indrek Koolmeister, Tõnu Ojamaa ja tema esindaja Heldur Tüüts. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

7. oktoobril 1998 koostas Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna inspektor haldusõiguserikkumise

protokolli, mille kohaselt Tõnu Ojamaa "laskis ilma jahiluba omamata talu maal 5 okt metssea.

Nülgis ja omastas lihakeha. Naha koos nülgimata peaga viis põllu ja heinamaa piirile. Ei oma

jahitunnistust ja jahiõigust". Protokollis märgiti, et selle teoga rikkus T. Ojamaa jahiseaduse § 19 p. 4

ja Jahieeskirjade p. 7 ning kuulub vastutusele võtmisele HÕS § 64 alusel. Protokolli juurde koostati

8. oktoobril 1998 akt loomastikule tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks.

16. oktoobril 1998 saatis Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna juhataja selle

haldusõiguserikkumise protokolli koos lisatud dokumentidega arutamiseks Tartu Maakohtu

halduskohtunikule.

Tartu Maakohtu halduskohtuniku 10. novembri 1998. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-

140/98 lõpetati HÕS § 218 p. 1 alusel asja menetlus, sest T. Ojamaa ei ole oma tegevusega rikkunud

Jahikorralduse seadust ega Jahieeskirju. Samuti jäeti rahuldamata haldusõiguserikkumise protokolli

koostanud Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna inspektori taotlus mõista T. Ojamaalt välja

loomastikule tekitatud kahju. Kohus leidis, et Jahieeskirjade p. 1 alusel ei loeta jahipidamiseks

asulasse tunginud jahiuluki surmamist, kui ta on inimestele ohtlik. Kuna T. Ojamaa surmas metssea

Aardla külas, s.o. asulas, ja metssead olid inimestele ohtlikud, siis ei olnud tegemist Jahieeskirjade

rikkumisega.

25. novembril 1998 esitas Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna esindaja vandeadvokaat Indrek

Koolmeister halduskohtuniku otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

halduskohtuniku otsus ja teha uus otsus, millega kohaldada T. Ojamaa suhtes haldusvastutust HÕS

§ 64 alusel ning välja mõista loomastikule tekitatud kahju. Apellatsioonkaebuses väideti, et

halduskohtunik on vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme. T. Ojamaa tegevus oli vastuolus

Jahikorralduse seaduse §-ga 19 lg 4 ja Jahieeskirjade punktiga 7. T. Ojamaa talu maa ei ole asula

Jahieeskirjade p. 1 tähenduses. T. Ojamaa ei olnud hädaseisundis.

Tartu Ringkonnakohtu 28. detsembri 1998. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtuniku otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis samuti,et T. Ojamaa surmas asulasse

tunginud, inimestele ohtliku metssea, milleks tal oli õigus Jahieeskirjade p. 1 alusel. T. Ojamaa ei ole

rikkunud jahiloomastiku kaitse ja kasutamise korda.

28. jaanuaril 1999 esitas Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna esindaja vandeadvokaat Indrek

Koolmeister kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uuesti

läbivaatamiseks Tartu Linna Halduskohtule. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et keskkonnaministri

poolt kinnitatud Jahieeskirjade p. 1 on põhiseadusevastane osas, mis sätestab, et asulasse tunginud,

inimestele ohtliku jahiuluki surmamine ei ole jahipidamine. Kuna Jahieeskirjade p. 1 ei ole selles

osas antud Jahikorralduse seaduse alusel, siis on keskkonnaminister ületanud oma volitusi ning

andnud contra legem määruse, mis selles osas kohaldamisele ei kuulu. Jahieeskirjade kinnitamise ajal

kehtinud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse redaktsiooni järgi mõisteti asulatena üksnes

linnalisi asulaid. T. Ojamaa haldusvastutuse võiks välistada hädaseisund, kuid kohus ei ole

tuvastanud, et T. Ojamaa käitus hädaseisundis. Kassatsioonkaebuses väidetakse veel, et kohus on

rikkunud HÕS § 225, sest tõendite hindamisel ei ole tuginetud kõigi asjaolude igakülgsele, täielikule

ning objektiivsele uurimisele nende kogumis.

T. Ojamaa kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et halduskohtuniku otsus ja

ringkonnakohtu otsus on õiged ja nende tühistamiseks puudub alus. Metssea surmamine ei toimunud

jahimaal ja jahipidamise käigus, vaid koduõues, sest metsseakari oli inimestele ohtlik.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Vastutus loomastiku kaitse ja kasutamise korra rikkumise eest on sätestatud HÕS §-des 62 ja 64.

Seadustiku §-s 62 on ette nähtud rahatrahv kuni viiekümne päevapalga ulatuses loomastiku kaitse ja

kasutamise korra rikkumise eest, välja arvatud §-des 63, 64 ja 66 nimetatud haldusõiguserikkumised.

Seadustiku §-s 64 käsitletakse vastutust jahiloomastiku kaitse ja kasutamise korra rikkumise eest.

Sellise rikkumise eest määratakse karistusena rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses või võetakse

ära jahipidamise õigus kuni kolmeks aastaks. Loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse §-st 1 lg 2

tuleneb, et HÕS § 62 ei kohaldata jahipidamisel ja kalapüügil. Järelikult eristab vastutust HÕS § 62 ja

64 järgi see, kas õiguserikkumine toimus jahipidamisel või mitte.

Jahikorralduse seadus reguleerib jahimaade ja jahiulukivarude kasutamist. Jahimaa on selle seaduse

§ 2 järgi jahiulukite vabaks elamiseks sobiv ja jahipidamiseks kasutatav ala. Jahiulukivarude

kasutamist reguleerib Jahikorralduse seaduse 3. peatükk. Selle peatüki sätetest järeldub, et

jahiulukivarude kasutamist tuleb Jahikorralduse seaduses mõista kui jahipidamist ehk küttimist. Ka

Jahikorralduse seaduse § 19 lg 4 reguleerib jahipidamist, mitte aga uluki surmamist muul eesmärgil.

Nimetatud sätte alusel tohib maaomanik teatud tingimustel ja Jahikorralduse seaduses sätestatud

korras pidada jahti temale kuuluval maaomandil. Jahikorralduse seaduse § 19 lg 4 rikkumine eeldab

jahipidamist. Jahipidamise tuvastamiseks on vaja selgitada, kas isiku tegevus oli suunatud jahisaagi

saamisele või mõnele muule jahipidamisele omase eesmärgi saavutamisele. Erandina on

Jahikorralduse seaduse § 19 lg 2 alusel võrdsustatud jahipidamisega jahimaal jahisaagi või

jahipidamisvahenditega viibimine. Kohtud ei ole tuvastanud, et T. Ojamaa pidas jahti, kuigi

haldusõiguserikkumise protokollis märgitakse, et T. Ojamaa omastas surmatud metssea lihakeha.

Jahikorralduse seaduse § 24 lg 2 alusel kehtestab jahieeskirjad keskkonnaminister. Keskkonnaministri

15. juuni 1995. a. määrusega nr. 28 kinnitatud Jahieeskirjade p. 7 kohaselt võib jahti pidada isik,

kellel on jahipidamise õigus. Seega eeldab Jahieeskirjade p. 7 rikkumine jahipidamist. Eeskirjade p. 1

kohaselt ei loeta jahipidamiseks asulasse tunginud uluki surmamist, kui ta on inimestele ohtlik.

Sellest sättest ei järeldu aga igaühe õigus suvalisel viisil ja korras surmata asulasse tunginud ulukit,

kes on inimestele ohtlik. Selle sätte mõte on, et samuti nagu Jahikorralduse seadus, ei reguleeri ka

Jahieeskirjad suhteid seoses asulasse tunginud, inimestele ohtliku uluki surmamisega.

Looduses vabalt elava looma tõrjet inimese tervise ja vara kaitsmise eesmärgil reguleerivad

18. novembril 1998 vastu võetud Loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse 4. peatüki sätted. Neile

sätetele vastavaid suhteid reguleeris haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ajal

Loomakaitseseadus, mille ülesandeks on looduslikes ja tehistingimustes elavate kõigi loomade, välja

arvatud mikroorganismid, kaitse inimese vägivalla eest. Selle seaduse § 3 lg 2 p. 1 kohaselt on looma

hukkamine lubamatu tegu, välja arvatud sama seaduse §-s 4 loetletud juhud. Paragrahvi 4 lõikes 1

sätestatakse, millal on looma hukkamine lubatud. Selle sätte punkti 2 alusel on lubatud uluki

surmamine küttimisel ja punkti 7 alusel looma hukkamine hädaseisundis. Loomakaitseseaduse § 2

järgi toimub looma hukkamine hädaseisundis siis, kui loomast tulenev oht ähvardab inimeste või

loomade elu ja kui seda ohtu pole võimalik kõrvaldada või sellest teost tulenev majanduslik kahju on

ärahoitud kahjust väiksem. Loomakaitseseaduse § 8 alusel võetakse seda seadust rikkunud isikud

kriminaal-, haldus- või distsiplinaarvastutusele.

2. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 30 lg 7 järgi võib sama seadustiku §-des 62 ja 64 sätestatud

haldusõiguserikkumise korral halduskaristuse määrata mitte hiljem kui kahe kuu jooksul

haldusõiguserikkumise avastamise päevast arvates. Haldusõiguserikkumise protokoll koostati

T. Ojamaa väidetava haldusõiguserikkumise kohta 7. oktoobril 1998. Seega on

haldusõiguserikkumise avastamise päevast möödunud enam kui kaks kuud, kusjuures

halduskohtuniku otsusega lõpetati selle haldusõiguserikkumise asja menetlus haldusõiguserikkumise

koosseisu puudumise tõttu ja ringkonnakohus jättis halduskohtuniku otsuse muutmata. Seega ei oleks

juba halduskaristuse määramise tähtaja möödumise tõttu enam võimalik T. Ojamaale määrata

halduskaristust HÕS § 62 või 64 alusel.

Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 218 p. 7 alusel tuleb asja menetlus lõpetada, kui asja arutamise

momendiks on möödunud selle seadustiku §-s 30 ettenähtud tähtajad. Järelikult tuleks ka selle

haldusõiguserikkumise asja menetlus lõpetada HÕS § 218 p. 7 alusel. Seepärast ei saada Riigikohtu

halduskolleegium asja uuesti läbivaatamiseks Tartu Linna Halduskohtule.

Juhindudes HÕS §-dest 324 lg 1 p. 1 ja 311 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Ringkonnakohtu 28. detsembri 1998. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-88/98

muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse.

Määrus jõustub 22. märtsil 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann