3-2-1-34-99 · Riigikohus

3-2-1-34-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. märtsil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, kostja

M. Perolaineni ja tema esindaja vandeadvokaat L. Nirgi, kostjate J. Varula ja K. Varula ning hageja

L. Libliku esindaja vandeadvokaat R. Napa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. veebruaril

1999. a

Marie Perolaineni, Jaanus Varula ja Kalev Varula kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 27. oktoobri 1998. a otsuse Luule Libliku hagis Marie

Perolaineni, Jaanus Varula ja Kalev Varula vastu ehitise omandaja õiguste ja kohustuste

ülekandmiseks.

Jõgeva Maakohtule 11. augustil 1997. a esitatud hagiavalduse kohaselt oli hageja Luule Libliku

abikaasa Evald Liblik ÕVVTK Jõgeva maakonnakomisjoni 26. mai 1994. a otsusega tunnistatud

omandireformi õigustatud subjektiks Pori nr A-10 talumaa suhtes. E. Liblik suri 12. jaanuaril 1993. a.

Pori nr A-10 talumaal asuv elamu ja kõrvalhooned kuulusid Marie Perolainenile. Viimane võõrandas

need hooned 29. augustil 1996. a hageja ostueesõigust rikkudes Jaanus Varulale ja Kalev Varulale.

Hageja sai võõrandamisest teada 1997. a juulis, kui talle saadeti Tabivere Vallavalitsuse 11. juuli

1997. a korralduse nr 269 ärakiri 2 ha maa tagastamata jätmise ja kompenseerimise kohta. Hageja

leidis, et hoonete võõrandamisel on rikutud maareformi seaduse (MRS) § 9 lg-te 7 ja 8 nõudeid ning

palus temale üle kanda 29. augustil 1996. a Pori nr A-10 maal asuvate ehitiste võõrandamise

tehingust tulenevad omandaja õigused ja kohustused.

Jõgeva Maakohtu 15. jaanuari 1998. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus tugines TsK §-dele

551 ja 552 ning MRS § 9 lg-le 7. Kohus asus seisukohale, et kostjatevaheline ostu-müügi tehing

toimus kooskõlas seaduse nõuetega: tehing on notariaalselt tõestatud, notar on eelnevalt kontrollinud

maareformi õigustatud subjekti olemasolu ning lepingu objektiks olnud hoone kuuluvust müüjale.

26. augustiks 1996. a ei olnud Tabivere Vallavalitsusele esitatud andmeid E. Libliku pärijate kohta.

Pärandavara koosneb nõudeõigusest tagastamisele kuuluvale maale Tabivere vallas pindalaga 7 ha.

Kohus leidis, et hageja võttis pärandi vastu 27. märtsil 1997. a, kui anti välja pärimisõiguse tunnistus.

Kohaldamisele kuulub TsK § 552 lg 2, mille järgi pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud

pärijale antakse pärandvara säilinud osa. Hagejal on õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist, kuid seda kooskõlas Tabivere Vallavalitsuse 11. juuli 1997. a korraldusega nr 269, mille

järgi ei kuulu tagastamisele 2 ha maad, mis on välja mõõdetud teiste isikute hoonete juurde. MRS § 9

lg-s 7 nähakse ette, et maareformi õigustatud subjekti ostueesõigus temale tagastamisele kuuluval

maal asuva ehitise suhtes kehtib kuni nende ehitisealuse maa tagastamata jätmise otsustamiseni.

Seega ei ole hagejal enam võimalik nõuda temale ostueesõiguse võimaluse pakkumist.

Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 1998. a otsusega maakohtu otsus tühistati. Ringkonnakohus tegi

asjas uue otsuse, millega kandis L. Liblikule üle M. Perolaineni ning J. Varula ja K. Varula vahel

29. augustil 1996. a sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevad omandaja (ostja) õigused ja kohustused.

Hageja võttis pärandi vastu, kuna ta esitas 29. juunil 1993. a, s.o seaduses ettenähtud kuue kuu

jooksul pärandi avanemise päevast arvates, notariaalorganile avalduse pärandi vastuvõtmiseks.

27. märtsil 1997. a välja antud pärimisõiguse tunnistus kinnitab pärandi vastuvõtmist õigeaegselt.

TsK § 551 lg 5 kohaselt tuleb hageja lugeda E. Libliku pärandi, sh tagastatava maa nõudeõiguse,

vastuvõtnuks pärandi avanemisest 12. jaanuaril 1993. a. MRS § 9 lg 7 kohaselt on sama paragrahvi 1.

lõikes nimetatud ehitise võõrandamisel selle omandamise eesõigus õigustatud subjektil, välja arvatud

ehituse võõrandamisel alanejatele sugulastele või kohaliku omavalitsuse omandisse andmisel.

Ostueesõigus kehtib kuni ehitisealuse maa tagastamata jätmise otsustamiseni. Sama paragrahvi 8.

lõike kohaselt on ehitise omanik kohustatud enne ehitise võõrandamist teatama kirjalikult

võõrandamise kavatsusest ja tingimustest omandamiseesõigust omavale õigustatud subjektile. Kui

õigustatud subjekt ei kasuta omandamiseesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamise

päevast, on ehitise omanikul õigus võõrandada ehitis vähemalt kirjalikus teates märgitud hinnaga ja

tingimustel. Kui ehitise omanik võõrandab ehitise õigustatud subjekti ostueesõigust rikkudes, võib

õigustatud subjekt kahe kuu jooksul, arvates rikkumisest teada saamise päevast, pöörduda kohtusse

hagiga talle kõigi omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. E. Liblik tunnistati Pori nr A-10

talumaa osas õigustatud subjektiks 26. mail 1994. a. Kuna hageja oli selleks ajaks E. Libliku pärandi

vastu võtnud, tuli teda vaidlusaluse ostu-müügilepingu sõlmimise ajal käsitada MRS § 9 lg-s 7

nimetatud õigustatud subjektina, kellel on tagastataval maal asuvate hoonete võõrandamise korral

nende ostueesõigus. Seega on põhjendatud hageja nõue talle MRS § 9 lg 8 alusel ostu-müügilepingu

järgsete omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja väidete

kohaselt sai ta hoonete võõrandamisest teada 1997. aasta juulis. Seda hageja väidet ei ole kostjad

ümber lükanud.

Kassatsioonkaebuse esitasid M. Perolainen, J. Varula ja K. Varula, kes palusid apellatsioonikohtu

otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise ning protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Hageja esitas 29. juuni 1993. a pärandi vastuvõtmise avalduse koopia

alles ringkonnakohtu istungil. Vastavalt TsMS §-le 118 esitatakse kirjalik dokument algdokumendi

või ärakirja või väljavõttena. Ringkonnakohus ei kontrollinud kohtuistungil koopia vastavust

algdokumendile. Kohtuistungil ei andnud hageja ega tema esindaja seletusi dokumendi koopia

päritolu ja algdokumendi asukoha kohta. Seega on ringkonnakohus rajanud oma otsuse tõendile,

milline ei ole kogutud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Esitatud dokumendi

koopiast ei nähtu, et avaldus pärandi vastuvõtmiseks oleks 29. juunil 1993. a notarile esitatud.

Kostjad taotlesid Jõgeva Maakohtult pärimistoimiku väljanõudmist, kuid seda tsiviilasja juures ei ole.

Hagejalt uut tõendit vastu võttes rikkus ringkonnakohus TsMS § 308. Ringkonnakohus ei kaasanud

TsMS § 80 alusel protsessi kolmandate isikutena hageja poolel E. Libliku kõiki pärijaid, tema lapsi

Aime Mehist, Sirje Sütti ja Urmas Liblikut, mistõttu tuleb kohaldada TsMS § 353 lg 5. Hagi on

aegunud, kuna L. Liblik sai oma õiguste rikkumisest teada 1997. a kevadel, kuid hagi kohtusse esitas

alles 11. augustil 1997. a, s.o peale MRS § 9 lg-s 8 sätestatud kahekuulise tähtaja möödumist.

Ringkonnakohus on alusetult kohaldanud MRS § 9. Selle paragrahvi pealkiri on "Väljaspool linna

piire asuva maa tagastamine, millel asuvad füüsilise isiku hooned". Tõendatud ei ole, et E. Liblik

oleks taotlenud Pori nr A-10 talumaade tagastamist. Peale Tabivere Vallavalitsuse 11. juuli 1997. a

korraldust, millega otsustati E. Libliku pärijatele hoonete alust maad 2 ha ulatuses mitte tagastada, ei

ole õigustatud subjektil vastavalt MRS § 9 lg-le 7 enam õigust nõuda tagastataval maal asuvate

hoonete ostueesõiguse teostamist.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kassatsioonkaebus on põhjendamata.

E. Libliku lapsed ei võtnud pärandit vastu ning ringkonnakohtul puudus alus nende protsessi

kaasamiseks. Väär on kassaatorite viide MRS § 9 pealkirjale, sest õigusaktide ja nende alajaotiste

pealkirjad ei sisalda õigusnorme.

Kolleegiumi istungil palusid M. Perolaineni esindaja, J. Varula ja K. Varula kassatsioonkaebuse

rahuldada selles toodud motiividel, L. Libliku esindaja palus aga jätta apellatsioonikohtu otsuse

muutmata ja kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et kuna hageja esitas kuue kuu jooksul pärandi avanemise

päevast arvates notariaalorganile avalduse E. Libliku pärandi vastuvõtmiseks, siis tuleb ta TsK § 551

lg 2 järgi lugeda pärandi vastuvõtnuks. Arvestades seda, et TsK § 551 lg 5 kohaselt loeti vastuvõetud

pärand pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast, omandas hageja E. Liblikule kuulunud

nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks või kompenseerimiseks E. Libliku

surmapäeval 12. jaanuaril 1993. a. Ringkonnakohus on leidnud õigesti, et kuna vaidlusaluse ostu-

müügilepingu sõlmimise ajaks 29. augustil 1996. a ei olnud võõrandatavate ehitiste aluse

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmist otsustatud, siis vastavalt MRS § 9 lg-le 7 oli

hagejal selle lepingu alusel võõrandatud ehitiste ostueesõigus. Kohus tuvastas, et vaidlusalune ostu-

müügileping sõlmiti hageja ostueesõigust rikkudes. Seega on kohus õigesti kohaldanud MRS § 9 lg 8

sätteid ja vaidlusalusest ostu-müügilepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused üle kandnud

hagejale. Asjakohatu on kassatsioonkaebuse viide Tabivere Vallavalitsuse 11. juuli 1997. a

korraldusele, sest see on antud pärast vaidlusaluse ostu-müügilepingu sõlmimist. Ebaõige on

kassatsioonkaebuse väide, et MRS § 9 lg-d 7 ja 8 kuuluvad kohaldamisele vaid nende õigustatud

subjektide suhtes, kes on taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Selliseid piiranguid

seaduse kohaldamisele ei ole seadusandja kehtestanud. Kostjate väitele hagi aegumisest on

ringkonnakohus hinnangu andnud ja oma seisukohta kohtuotsuses piisavalt motiveerinud.

Apellatsioonikohtule hageja esitatud pärandi vastuvõtmise avalduse ärakiri oli notariaalselt tõestatud.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid taotlenud algdokumendi esitamist. Samuti ei ole

kostjad apellatsioonikohtus vaidlustanud hageja väidet, et ta esitas 29. juunil 1993. a notarile pärandi

vastuvõtmise avalduse. E. Libliku pärimistoimiku väljanõudmist ei ole kostjad apellatsioonikohtult

taotlenud. Pärimistoimiku väljanõudmise taotluse rahuldamata jätmise tõttu ei ole kostjad esimese

astme kohtu otsust vaidlustanud. Kassatsioonkaebuses märgitud isikute kolmandate isikutena

protsessi kaasamist ei ole kostjad esimese astme kohtus taotlenud. TsMS § 353 lg 5 kohaldamiseks

alused puuduvad, sest TsMS § 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse norme ei ole kohtud rikkunud.

Arvestades seda, et apellatsioonikohtu otsusega on advokaadi õigusabi eest igalt kostjalt hageja

kasuks välja mõistetud 1966 krooni 65 senti, jätab kolleegium kassatsiooniastmes kantud

advokaadikulu hageja enda kanda.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa