3-2-1-31-99 · Riigikohus

3-2-1-31-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. mail 1999

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi kirjalikus menetluses 19. aprillil 1999. a

Irja Nõmme kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. oktoobri

1998. a otsuse Irja Nõmme hagis Raja Vallavalitsuse vastu distsiplinaarkaristuste ebaõigeks

tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja hüvitise saamiseks.

Hageja Irja Nõmme töötas Raja Vallavalitsuses vallasekretärina. Raja Vallavalitsuse 3. novembri

1993. a käskkirjaga karistati hagejat distsiplinaarkorras töökohustuste täitmata jätmise eest palga

maksmise peatamisega koos töölt kõrvaldamisega seitsmeks tööpäevaks. I. Nõmme vaidlustas selle

karistuse Jõgeva Maakohtule 24. novembril 1993. a esitatud hagis. Raja Vallavalitsuse 14. detsembri

1993. a käskkirjaga nr 13 lõpetati hagejaga tööleping 16. detsembril 1993. a TLS § 86 p 6 alusel

seoses töötajapoolse töökohustuste rikkumisega 30. novembril 1993. a. Jõgeva Maakohtule

10. jaanuaril 1994. a esitatud hagis nõudis I. Nõmme töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamist ja tööle ennistamist. 20. märtsil 1996. a esitas I. Nõmme täiendava hagiavalduse, milles

nõudis kostjalt sunnitud töölt puudumise ja tööraamatu kinnipidamise aja eest keskmist palka.

Jõgeva Maakohtu 22. mai 1997. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et 3. novembril

1993. a määratud distsiplinaarkaristus oli põhjendatud. Vallavalitsus ei venitanud tööraamatu

kätteandmisega, sest 16. detsembrist 1993. a kuni 13. jaanuarini 1994. a oli hageja haige. Talle

arvestati ning maksti selle aja eest ka haigusraha. Vallavalitsusel oli võimatu tööraamatut kätte anda,

sest hageja ei olnud ise tööraamatu kättesaamisest otseselt huvitatud. Kohus leidis, et kuna

distsiplinaarkaristuse määramine ja töölepingu lõpetamine oli õiguspärane, siis puudub kohtul alus

analüüsida ja hinnata hageja rahalisi nõudeid.

Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 1997. a otsusega maakohtu otsus tühistati osas, millega jäeti

rahuldamata hagi 3. novembril 1993. a määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, hageja tööle

ennistamiseks ja sellega seonduvalt sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise saamiseks ning

ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus tühistas hageja distsiplinaarkaristuse,

ennistas hageja tööle ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 296 krooni 80 senti töölt sunnitud

puudumise aja eest 4.-12. novembrini 1993. a.

Maakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega ei rahuldatud hagi tööraamatu kätteandmisega

viivitamise eest hüvitise saamiseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui töötaja taotleb tööle

ennistamist, siis ei saa ta nõuda TLS §-s 119 lg 1 ettenähtud hüvitist. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu,

kas hagejale jäi tööraamat kätte andmata kostja süül või mitte.

Selles osas tühistas Riigikohus 19. märtsi 1998. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja

ringkonnakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et seadusele ei tugine

ringkonnakohtu seisukoht, et TLS § 119 lg 1 kuulub kohaldamisel ainult siis, kui töötaja ei taotle

tööle ennistamist.

Ringkonnakohtu 1. oktoobri 1998. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata osas, millega ei

rahuldatud hagi tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et TsMS § 91 lg 1 (varem TsKS § 88 lg 1) kohaselt peab kumbki pool

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole tõendanud, et

kostja viivitas tööraamatu kätteandmisega ega andnud hageja nõudmisele vaatamata tööraamatut

kätte hageja vastava nõudega kohtusse pöördumiseni. Tõendamisreegliga ei ole kooskõlas hageja

väide, et tööandja peab vaidluse korral tõendama, mida ta on teinud selleks, et tööraamatut töötajale

kätte anda ja et töötaja keeldus tööraamatut vastu võtmast.

TLS §-st 74 lg 2, mis sätestab, et tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu töölepingu

lõpetamise päeval või, kui töötaja sel päeval tööraamatut vastu ei võtnud, siis tööraamatu nõude

esitamise päeval, ei tulene tingimatult tööandja tõendamiskoormust hageja väidetavate asjaolude

suhtes. Tööraamatu kättesaamiseks peab töötaja ilmutama initsiatiivi, s.o minema asutuse selle isiku

juurde, kes on pädev tööraamatut kätte andma ja avaldama tööraamatu kättesaamise soovi. Tööandja

on kohustatud tagama, et töötaja saaks soovi korral tööraamatu kätte seadusega ettenähtud ajal.

TsMS §-st 91 lg 1 ja TLS §-st 74 lg 2 tuleneb, et töötaja tuginemisel väitele, et tööandja viivitas

tööraamatu kätteandmisega, peab töötaja seda tõendama, kui tööandja tööraamatu kinnipidamist

eitab.

Kassatsioonkaebuse esitas I. Nõmme, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue

otsuse, millega tööraamatu kinnipidamise aja eest keskmise palga nõue rahuldada.

Kaebuse põhjenduste järgi ringkonnakohus, kohaldades vääralt TLS § 74 lg 2, andis vale hinnangu

hagi tõenduslikule küljele TsMS § 91 lg 1 mõttes. Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et

tööraamatu kättesaamiseks peab tulema initsiatiiv töötajalt. TLS § 74 lg 2 sätestab, et tööandja on

kohustatud andma tööraamatu töötajale töölepingu lõpetamise päeval. Seega töölepingu seadus

kohustab tööandjat andma töötajale kätte tööraamatu tema tööloleku viimasel päeval. Selle kohustuse

tõttu peab tööandja kohtuvaidluses tõendama, mida ta on teinud oma kohustuse täitmiseks ja juhul,

kui viidatakse asjaolule, et töötaja on keeldunud tööraamatut vastu võtmast, siis tõendama ka seda

keeldumist.

Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et tõendatud on, et hageja keeldus väga pikka aega

tööraamatut vastu võtmast. Samuti on tõendatud, et hageja esitas tööraamatu kinnipidamise nõude

tööle ennistamise nõudest kaks aastat hiljem.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Tööandja vastutus tööraamatu kinnipidamise eest on sätestatud TLS §-s 119 lg 1. Selle sätte kohaselt

on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu

kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni.

Riigikohtu tsiviilkolleegium asus seisukohale, et tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav töötajale

tööraamatu kätteandmisest keeldumine. Seetõttu on õige ringkonnakohtu seisukoht, et tööraamatu

kättesaamiseks peab töötaja soovi avaldama. Ringkonnakohtu otsuse järgi jäi töölepingu lõpetamise

päeval 16. detsembril 1993. a tööraamat kätte andmata, sest hagejat sel päeval tööl ei olnud. TsKS

§ 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Eelnevast tulenevalt pidi hageja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks

tõendama, et vaatamata soovile keeldus kostja talle tööraamatut kätte andmast.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. oktoobri 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eriarvamusele jäi J. Luik

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

J. Luige eriarvamus

Õigeks ei saa pidada ringkonnakohtu seisukohta, et tööraamatu kättesaamiseks peab initsiatiivi

ilmutama töötaja. Tööandja olulisemad kohustused on loetletud TLS §-s 49 p 1-6. Nimetatud seaduse

sama paragrahvi 7. punkti kohaselt on tööandja kohustatud täitma seaduses, haldusaktis ning

kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi. Üheks selliseks seadusest tulenevaks tööandja

kohustuseks on töölepingu lõpetamisel töötajale tööraamat kätte anda (TLS § 74 lg 2).

TLS § 74 lg 2 kohustab tööandjat töötajale tööraamatut kätte andma töölepingu lõpetamise päeval.

Selle kohustuse kohane täitmine eeldab, et just tööandjal tuleb olla aktiivne. Seadusest ei tulene, et

tööandja aktiveerimiseks on nõutav töötaja initsiatiiv. Pealegi vormistab töölepingu lõpetamise,

samuti tööraamatu, tööandja. Lisaks sellele on senine kohtupraktika üldjuhul aktsepteerinud

seisukohta, et töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat, kelle võimalused

tõendamismenetluses tööandjaga võrreldes on piiratumad, töösuhte nõrgema poolena. Seetõttu ei pea

töötaja tõendama, et tööandja jättis tööraamatu kätteandmise kohustuse täitmata, vaid tööandjal tuleb

TLS §-s 74 lg 2 sätestatud kohustuse tõttu kooskõlas TsMS §-ga 91 lg 1 tõendada, et tööraamat jäi

töötajale kätte andmata vastuvõtmisest keeldumise pärast. Töötaja peab tööraamatu kättesaamiseks

esitama taotluse üksnes juhul, kui ta töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut vastu ei võtnud (TLS

§ 74 lg 2 teine lause).

Ringkonnakohtu otsuse järgi töölepingu lõpetamise päeval 16. detsembril 1993. a hageja puudus töölt

haiguse tõttu. Kuna töölepingu lõpetamise päeval hagejale tööraamatut kätte anda ei saanud, pidi

kostja juhinduma Eesti Vabariigi Tööministeeriumi 1. juuni 1992. a. määrusega nr 7 kinnitatud

"Tööraamatu täitmise korra" (kord) p-st 4 "Tööraamatu kätteandmine töölepingu lõpetamisel".

Nimetatud korra p 4.4 sätestab, et kui töötaja puudub töölepingu lõpetamise päeval, siis saadab

tööandja talle samal päeval postiga teate tööraamatu väljavõtmise vajaduse kohta.

Kuna kohtud ei ole tuvastanud, et kostja nimetatud teate hagejale saatis, siis pidanuks kostja

tööraamatu kinnipidamise eest TLS §-s 119 lg 1 ettenähtud vastutusest vabanemiseks tõendama, et

hageja keeldus tööraamatut vastu võtmast 14. jaanuaril 1994. a, mil töölepingu lõpetamine hagejale

teatavaks tehti.

Asjakohatu on kostja kirjaliku vastuse väide hageja poolt tööraamatu vastuvõtmisest keeldumise

tõendatuse kohta. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja tööle ennistamise nõude

esitas hageja 10. jaanuaril 1994. a. Tööraamatu sai hageja kätte aga alles seejärel, kui ta 20. märtsi

1996. a täiendavas hagiavalduses nõudis tööraamatu kinnipidamise aja eest keskmist palka.

J. Luik