3-4-1-2-99 · Riigikohus

3-4-1-2-99

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. märtsil 1999

Tallinna Halduskohtu taotluse tunnistada kehtetuks Omandireformiga seonduvate õigusaktide

muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 3. märtsi 1999. a avalikul kohtuistungil Riigikogu esindaja

Mati Meose, õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja ja justiitsministri esindaja Priidu Pärna osavõtul

ning kolleegiumi sekretäri Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari

1999. a taotluse.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b:

Karin Maria Salm esitas 23. detsembril 1991. a Tallinna Linnavarade Ametile avalduse Tallinnas

Paldiski mnt 6 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 11. mai 1998. a otsusega jäeti K. M. Salmi

avaldus rahuldamata põhjusel, et ta ei kuulu Omandireformi aluste seaduse §-s 8 märgitud

omandireformi õigustatud subjektide ringi. K. M. Salm esitas kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile, kes

jättis kaebuse rahuldamata. Seepeale vaidlustas K. M. Salm ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse

Tallinna Halduskohtus.

Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 1999. a otsuse kohaselt esitas K. M. Salm õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise avalduse Omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 2 alusel kui endise

omaniku lapse abikaasa, sest endise omaniku laps on surnud. 29. jaanuaril 1997. a vastu võetud

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga 1 lg 3 muudeti Omandireformi

aluste seaduse seda sätet ja punktist 2 jäeti muu hulgas välja sõnad "endise omaniku lapse abikaasa,

kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast)". Vastavalt Omandireformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse §-le 15 lg 5 ei kohaldata Omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 2

muudatust juba õigustatud subjektiks tunnistatud endise omaniku lapse abikaasa suhtes. Kuna

K. M. Salmi suhtes ei olnud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsust enne selle

seaduse jõustumist tehtud, siis lähtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 11. mai 1998. a otsuse

tegemisel Omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 2 uuest redaktsioonist ning jättis K. M. Salmi

avalduse rahuldamata.

Tallinna Halduskohus jättis Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja

§ 15 lg 5 kohaldamata nende vastuolu tõttu Põhiseaduse §-dega 10 ja 12. Kohus tunnistas täielikult

seadusevastaseks vaidlustatud otsuse osas, millega jäeti rahuldamata K. M. Salmi avaldus põhjusel, et

taotleja ei kuulu Omandireformi aluste seaduse §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide

ringi. Kohtuotsuse põhjenduste järgi tegutses K. M. Salm õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise avalduse esitamisel sel ajal kehtinud Omandireformi aluste seaduse ja selle alusel antud

õigusaktide kohaselt. Põhiseaduse §-st 10 tulenevalt kehtib Eestis õiguskindluse ja õiguspärase

ootuse printsiip, mille kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus

jääb kehtima. Omandireformi aluste seaduse § 4 mõttes on K. M. Salm omandireformi õigustatud

subjekt, kes realiseeris 23. detsembril 1991. a avalduse esitamisega oma seaduslikku õigust nõuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist Omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 2 alusel.

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 5 jagab Omandireformi aluste

seaduse §-s 4 tähendatud õigustatud subjektid isikuteks, kelle suhtes haldusakt omandireformi

õigustatud subjektiks tunnistamise kohta on vastu võetud, ning isikuteks, kelle suhtes sellist otsustust

ei jõutud enne seaduse muutmist teha. Avalduste läbivaatamise tähtaega ei ole kehtestatud ning

avaldajast ei sõltu, millise aja jooksul võtab ÕVVTK kohalik komisjon vastu otsuse tunnistada

avaldaja omandireformi õigustatud subjektiks. Seega seati õigustatud subjektid seaduse muudatusega

ebavõrdsesse olukorda, millega rikuti Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lõikest 2, esitas Tallinna

Halduskohus 22. jaanuaril 1999. a Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks Omandireformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 nende vastuolu tõttu Põhiseaduse §-

dega 10 ja 12.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi istungil väitis Riigikogu esindaja, et

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 ei ole vastuolus

Põhiseaduse §-dega 10 ja 12. Isiku nõudeõigus riigi vastu tekib siis, kui kohalik komisjon on esitatud

avalduse ja lisadokumentide alusel tunnistanud isiku õigustatud subjektiks. Omandireformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lõikega 5 ongi nende isikute õiguspärane ootus

tagatud. Õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted ei pruugi olla

reformiseaduste puhul prioriteetsed.

Õiguskantsleri arvamuse järgi on Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse

§ 1 lg 3 ja § 15 lg 5 vastuolus Põhiseaduse §-ga 10, sest on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase

ootuse põhimõtteid. Õiguskantsler nõustus ka Tallinna Halduskohtu seisukohaga, et nimetatud sätted

on vastuolus Põhiseaduse §-ga 12, mis tagab kõigi võrdse kohtlemise seaduse ees.

Justiitsministri esindaja leidis, et vaidlustatud seadusesätted ei ole vastuolus Põhiseaduse §-dega 10 ja

12, küll aga võib tekkida küsimus kohaliku omavalitsuse haldustegevuse vastavusest Põhiseadusele,

sest avaldust ei vaadatud läbi mõistliku aja jooksul.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud

Riigikogu esindaja, õiguskantsleri ja justiitsministri esindaja,

l e i d i s:

I. Omandireformi aluste seaduse § 8 lõige 3 punkt 2 (13. aprilli 1994. a redaktsioonis) sätestas, et kui

õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta

sama paragrahvi 2. lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või

testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle

testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektideks endise omaniku lapse

abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku

lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast),

võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist,

millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal.

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lõikega 3 muudeti Omandireformi

aluste seaduse § 8 lõike 3 punkti 2 ning sellest jäeti välja sõnad "endise omaniku lapse abikaasa, kui

endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning" ja sõnad "abikaasal või".

Sama seaduse § 15 lõikes 5 sätestati, et Omandireformi aluste seaduse § 8 lõike 3 punkti 2 muudatust

ei kohaldata juba õigustatud subjektiks tunnistatud endise omaniku lapse abikaasa suhtes.

Eelnimetatud seadusemuudatused jõustusid 2. märtsil 1997. a.

Seega tulenevalt Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lõikest 3 ja

§ 15 lõikest 5 ei ole endise omaniku lapse surma korral endise omaniku lapse abikaasa enam

õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kui teda ei

jõutud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või

linnakomisjoni otsusega tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks enne 2. märtsi 1997. a.

II. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium järgib 30. septembri 1998. a otsuses

väljendatud seisukohta, et kuna Põhiseaduse rakendamise seadus ei tee omandireformi seaduste

suhtes erandit, siis tulenevalt Põhiseaduse § 3 lõikest 1 peavad ka omandireformi reguleerivad

seadused ning nende muudatused olema kooskõlas Põhiseadusega.

Põhiseaduse §-s 10 on sätestatud, et Põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja

kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad Põhiseaduse mõttest või on

sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.

Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest

põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute

suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus

Põhiseadusega (vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994. a otsus - RT I

1994, 66, 1159 - ja 30. septembri 1998. a otsus - RT I 1998, 86/87, 1434).

Vastavalt Omandireformi aluste seaduse § 16 lõikele 1 oli omandireformi õigustatud subjektidel

õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni

1992. aasta 17. jaanuarini. Seaduse "Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel" kohaselt võisid need

omandireformi õigustatud subjektid, kelle avaldus jäi kehtestatud tähtajaks esitamata, taotleda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonilt avalduse esitamise

tähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamise taotlusi võeti vastu kuni 1993. aasta 31. märtsini.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust omavatel isikutel,

kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse tähtaegselt

või kelle avalduse esitamise tähtaeg ennistati, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõttega alust eeldada, et nende omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine otsustatakse

avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Avalduse esitamisega asusid need isikud realiseerima

seadusega antud õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist ning

neil oli mõistlik ootus, et seda õigust põhjendamatult ära ei võeta.

Eeltoodud põhjustel on Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lõige 3

vastuolus Põhiseaduse §-ga 10.

Kuna Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lõikega 5 nähti ette, et

osutatud seadusemuudatust ei kohaldata endise omaniku lapse abikaasa suhtes, kes juba on

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, siis sellega on seadusandja rikkunud Põhiseaduse

§ 12 lõikes 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt tuleb tagada kõigi võrdne kohtlemine seaduse ees.

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lõikega 3 ja § 15 lõikega 5 liigitati

isikud, kes olid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse

esitamisega asunud kehtestatud korras oma subjektiivset õigust realiseerima, isikuteks, kelle avalduse

läbivaatamisel on nõudeõigust tunnustav otsus tehtud enne 2. märtsi 1997. a, ja isikuteks, kelle

nõudeõigust tunnustavat otsust selleks kuupäevaks tehtud ei ole. Need isikud, kelle subjektiivset

õigust oli jõutud haldusaktiga enne eelnimetatud kuupäeva tunnustada, saavad avalduse esitamise ajal

kehtinud Omandireformi aluste seaduse § 8 lõike 3 punktis 2 antud õigust realiseerida. Isikud, kelle

suhtes nõudeõigust tunnustavat akti enne seda kuupäeva anda ei jõutud, jäeti seadusega lubatud

õigusest ilma. Seega on seadusandja võrdse kohtlemise põhimõtte vastaselt jätnud osa õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust realiseerima asunud isikute suhtes

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamata.

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu on

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 vastuolus

Põhiseaduse §-dega 10 ja 12.

Juhindudes Põhiseaduse §-st 152 lg 2 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st

19 lg 1 p 2, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b:

Rahuldada Tallinna Halduskohtu taotlus ja tunnistada 29. jaanuaril 1997. a vastu võetud

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 kehtetuks.

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees

U. Lõhmus