3-1-1-26-99 · Riigikohus

3-1-1-26-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. märtsil 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

L. R. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu L. R., tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

L. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 1 järgi selles, et ta 26. märtsil 1998. a kell 16.50

püüdis X Kaubamajas salaja varastada naiste džemprit maksumusega 635 krooni. Süüdistuskokkuvõttes

märgitu kohaselt jäi lõpule viimata põhjusel, mis ei olenenud L. R. tahtest, sest ta peeti kaubamaja

turvatöötaja poolt kinni.

Tallinna Linnakohtu 13. novembri 1998. a otsusega mõisteti L. R. talle esitatud süüdistuses süü

tõendamatuse tõttu õigeks. Kohus jõudis järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, millega lükata

ümber kohtualuse väide, et ta ostis kõnealuse džempri 26. märtsil 1998. a Kadaka turult.

Apellatsioonprotestis taotles Tallinna linnaprokurör Rita Siniväli L. R.-i süüditunnistamist KrK § 15 lg 2 ja

§ 139 lg 1 järgi ning tema karistamist rahatrahviga 20 päevamäära ulatuses. Apellant leidis, et linnakohtu

otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu selles sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele

asjaoludele.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

eelnimetatud otsus, L. R. tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 1 järgi ja teda karistati 20 päevamäära s. o

720 krooni suuruse rahatrahviga. Hinnates tõendeid nende kogumis luges ringkonnakohus tuvastatuks L. R.-i

tahtliku tegevuse, mis oli suunatud võõra vara salajasele vargusele kuid mis jäi katse staadiumisse.

Kassatsioonkaebuses vaidlustab L. R. enda süüditunnistamise KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 1 järgi ning taotleb

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsuse tühistamist ning kriminaalasja

saatmist samale kohtule uueks arutamiseks.

1. Kassaator rõhutab kõigepealt seda, et ringkonnakohtu süüdimõistvas otsuses puuduvad motiivid selle

kohta, miks kohus eelistas ühtesid tõendeid teistele ning miks ta ei pidanud usaldusväärseteks nende

tunnistajate ütlusi, millele rajanes esimese astme kohtu õigeksmõistev otsus. Tuginedes Riigikohtu otsusele

nr 3-1-1-5-96 märgib kassaator, et ringkonnakohus peab oma otsuses motiveerima, miks ta ei pea

usaldusväärseks nende tunnistajate ütlusi, millele rajanes õigeksmõistev kohtuotsus. Ringkonnakohtu otsuses

sisalduvat väidet, et tema enda ütlused ei ole veenvad, ei loe L. R. kohtuotsuse sisuliseks motiveerimiseks.

Kassaator on tuginenud ka Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-33-97 ja rõhutab sellest tulenevalt, et juhul, mil

ringkonnakohus mõistab isiku süüdi kuriteos, milles esimese astme kohus on teinud õigeksmõistva otsuse,

peab ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas sisalduma mitte üksnes ringkonnakohtu poolt

tuvastatu, vaid ka järeldused apellatsioonkaebuse või æprotesti põhjendatuse kohta. Samuti peab

ringkonnakohus andma hinnangu tõenditele, millele järeldused on rajatud, samuti motiividele, millega on

teised tõendid tagasi lükatud. Kassaatori arvates ei ole ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse tegemisel

kirjeldatud nõudeid täidetud ja seetõttu on selle kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikutud kriminaalmenetluse

seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

2. Kassatsioonkaebuse teises punktis osutatakse sellele, et ringkonnakohtu süüdimõistev otsus tugineb

mitmele sellisele tõendile, mille kogumisel ei ole järgitud kriminaalmenetluse seaduses sätestatud nõudeid

või mis põhimõtteliselt ei saa olla käsitatavad tõenditena. Nii märgib kassaator, et tõendina ei saa käsitada

Tallinna Kaubamaja proovikabiinidest tehtud fotosid ega ka mitte enam kui kuu pärast nende fotode tegemist

koostatud proovikabiinide vaatlusprotokolli. Kassaator on samuti seisukohal, et puudub seaduslik alus

käsitada asitõendina džemprit, mis oli ringkonnakohtu otsuse kohaselt kuriteo vahetuks objektiks, ja seda

põhjusel, et kriminaalasja menetlemisel ei ole järgitud KrMK § 62 lg-s 1 sätestatud nõudeid: kõnealust eset

ei ole koheselt fotografeeritud, tema tunnuseid ei ole vaatlusprotokollis kirjeldatud ja seda ei ole määrusega

võetud kriminaalasja juurde. Ja lõpuks ei pea kassaator õigeks käsitada tõendina tunnistaja Kaia Trei poolt

antud ütlusi selle kohta, et L. R.ilt võetuse tulemina äravõetud džemper oli samal päeval olnud

kaubamajasmüügis, sest ei ole korraldatud äratundmiseks esitamist.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid L. R. ja tema kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust.

Prokuröri seletuses taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud menetlusosaliste seletusi

l e i d i s :

I. Kassatsioonkaebuses on põhjendatult osutatud mitmetele tõendite kogumisel ja ringkonnakohtu

vaidlustatud otsuses ka tõendite hindamisel asetleidnud seaduserikkumistele.

1.1. Ringkonnakohtu otsuses tuginetakse X Kaubamaja müügijuhi K. T. seletuskirjale (kriminaaltoimiku leht

3). Kugi kohtupraktikas on seletuskirja tõepoolest käsitatud æmuu dokumendinaæ KrMK § 48 lg 2 mõttes,

on kõnealust seletuskirja siiski raske lugeda tõendiks põhjusel, et see ei vasta KrMK § 48 lg-s 1 sätestatud

nõuetele. Selles seletuskirjas on märgitud, et æmina Tallinna Kaubamaja müügijuht K. T., tõendan, et

džemper on müügil X Kaubamajas. Sellest tekstist ei nähtu mingil määral seost kriminaalasjaga ja seega

puudub alus väita, et see tekst sisaldaks faktilisi andmeid, mida saaks kasutada kõnealuse kuriteo asjaolude

selgitamisel.

1.2. Nõustuda tuleb kassaatoriga ka selles, et džempri vormistamine asitõendiks ei ole toimunud

kriminaalmenetluse seaduses sätestatud nõudeid järgides. Kuigi KrMK §-s 61 määratletakse asitõendit

abstraktselt vaid seose kaudu kuriteosündmusega ei saa menetluslikus mõttes siiski rääkida asitõendist enne

kui on täidetud KrMK § 62 lg-s 1 sätestatud vorminõuded. See tähendab, et menetluslikus mõttes muutub

mingi ese asitõendiks alles siis, kui seda on vaatlusprotokollis üksikasjalikult kirjeldatud, fotografeeritud ja

määrusega asitõendiks tunnistatud ning kriminaalasja juurde võetud.

Enne nende menetluslike sammude astumist ei saa asitõendist rääkida, sest alles nende sammude vahendusel

määratakse tegelikult side kriminaalasjaga, määratakse asitõendi kuuluvus antud kriminaalasja juurde.

Silmas tuleb pidada sedagi, et vastavalt KrMK § 63 lg-le 3 on üldreegel see, et asitõendit hoitakse

kriminaalasja juures eeluurimisasutuses ja üksnes juhtudel, mil see ei ole mingil põhjusel võimalik, võib

asitõendi suhtes kohaldada KrMK § 62 lg-s 5 ettenähtud meetmeid, sealhulgas ka vastutavale hoiule andmist.

Vastavalt KrMK § 62 lg-le 10 võidakse seaduslikule valdajale koheselt tagastada vaid kiiresti riknevaid

asitõendeid, kuid ka seda üksnes tingimusel, et vastavad esemed on eelnevalt asitõenditena vormistatud.

Käsitletava kriminaalasja menetlemisel tagastati seaduslikule valdajale koheselt kriminaalasja lahendamisel

tähtsust omav ese ilma seda asitõendina vormistamata ja ilma, et tegemist oleks saanud olla kiiresti rikneva

asitõendiga.

1.3. Ringkonnakohtu otsuse pinnalt jääb arusaamatuks seegi, millise tõendiliigiga on ringkonnakohtu arvates

tegemist kriminaaltoimiku lehel 37 ja selle lehe pöördel paiknevate fotode näol. Fotodel eraldi võetult

puudub igasugune tõenduslik tähendus. Ilmselt on põhjust oletada, et need fotod võiksid kuuluda

kriminaaltoimiku lehtedel 39-40 paikneva vaatlusprotokolli juurde, kuigi protokollist seda üheselt ja piisavalt

selgelt ei nähtu. Kassaatoriga tuleb nõustuda aga selles, et kuna kõnealuses vaatlusprotokollis räägitakse

æeksperimendi korras fotode tegemisestæ, oleks tulnud vaatluse asemel toimetada hoopis

uurimiseksperiment.

II Kui Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a süüdimõistvas kohtuotsuses oleks

tuginetud üksnes ülanimetatud tõenditele, mille kogumisel on vastavalt ülalkirjeldatule rikutud

kriminaalmenetluse seaduses sätestatud nõudeid, oleks ringkonnakohtu otsus olnud ebaseaduslik. Kuid

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et isegi siis, kui jätta arvestamata need tõendid, mille

kogumisel on rikutud kriminaalmenetluse seaduses sätestatud nõudeid, on Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsuses loogiliselt, selgesti jälgitavalt ja piisavale hulgale

lubatavatele tõenditele tuginevalt motiveeritud seda, miks ringkonnakohus ei ole nõustunud L. R.-i

õigeksmõistmisega I astme kohtu poolt.

2.1. Nii on ringkonnakohtu otsuses põhjalikult motiveeritud seda, miks kohus ei pea usaldusväärseks

tunnistaja K. B. poolt antud ütlusi. Ei saa nõustuda Riigikohtu istungil kaitsja poolt väidetuga, et kohtul

puudub õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab kohtualune tõendeid, mis peaks kinnitama

tema süü puudumist. Siinjuures on asjakohane märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri

1996. a otsuses on põhimõtteliselt nõustutud advokaadi seisukohaga selles, et æ süüdistataval on õigus vabalt

valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis. Sellest tulenevalt ei tohiks iseenesest tõepoolest

olla põhjust teha etteheiteid kaitsjale, kes soovitab kogu kohtueelse menetluse vältel vahi all viibinud

kaitsealusel esitada alibi alles ligikaudu kuue kuu möödumisel kriminaalmenetluse alustamisest. Sama

loomulik on aga seegi, et kohus peab vajalikuks eriti põhjalikult kontrollida alibit, mille kohtualune, kes end

kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel. Kohtud ongi põhjalikult

kontrollinud nii P. S. alibit kinnitavaid kui ka seda kummutavaid tõendeid ja lugenud tõendite kogumi pinnalt

põhjendatult tõendatuks P. S. alibi puudumise.æ Ka käesoleva kriminaalasja puhul tuleb ühelt poolt igati

aktsepteerida L. R.-i õigust taotleda K. B. ülekuulamist tunnistajana alles pärast seda, kui kohtulik uurimine

oli juba mõnda aega väldanud. Kuid samavõrd aktsepteeritav on ringkonnakohtu seisukoht et L. R. ei ole

suutnud veenvalt põhjendada enda ebaloogilist käitumist.

2.2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsuses on põhjalikult motiveeritud

seda, miks ringkonnakohus loeb tõeseks tunnistajate J. A., A. K. ja K. T. ütlusi, kusjuures ringkonnakohtu

kõnealusest otsusest nähtub veenvalt, et just nende ütluste kogumi pinnalt on kohtul tekkinud veendumus L.

R.-i süüs.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsus L. R. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2

ja § 139 lg 1 järgi jätta muutmata ning L. R. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 16. märtsil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm , Eerik Kergandberg