3-1-1-25-99 · Riigikohus

3-1-1-25-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. märtsil 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Jelena Buhdruker"i ja Nikolai Andrejev"i süüdistuses KrK § 101 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa J. Buhdrukeri kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, N. Andrejevi kaitsja

vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss.

1. J. Buhdruker ja N. Andrejev anti kohtu alla süüdistuses KrK § 101 p 1 ja 7 järgi selles, et nad

omakasu ajendil, koos Kalju Andrejevaga leppisid kokku Nikolai Buhdrukeri tapmises. K. Andrejev,

kes kandis karistust koos N. Andrejeviga, leppisid kokku, et pärast vabanemist jääb N. Andrejev

Jõhvi linna ning pärast seda, kui J. Buhdruker on N. Buhdrukeri toidu sisse unerohtu pannud,

N. Andrejev tapab ta. Kokku lepiti ka selles, et N. Buhdruker kuulutatakse teadmata kadunuks ning

tema vara jagatakse omavahel võrdselt.

23. märtsil 1996. a õhtul Jõhvis Veski tn 32 majas pani kohtualune J. Buhdruker oma isa

N. Buhdrukeri toidu sisse unerohtu, mille tagajärjel jäi viimane maja teisel korrusel magama. Kella

23.00 paiku tuli majja kohtualune N. Andrejev. Saanud J. Buhdrukerikäest noa, läks N. Andrejev

teisele korrusele ning lõi magavale N. Buhdrukerile kaks korda noaga südame piirkonda. Pärast seda,

kui N. Buhdruker oli põrandale kukkunud, lõi N. Andrejev veel elus olevale kannatanule 22 korda

noaga selga, mille tagajärjel viimane suri sündmuskohal. Laiba matsid J. Buhdruker ja N. Andrejev

sama maja keldrisse, kus tapmine toime pandi.

2. Ida-Viru Maakohtu 17. detsembri 1997. a otsusega kvalifitseeriti kohtualustele esitatud süüdistus

ümber.

N. Andrejev mõisteti süüdi KrK § 101 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 15 aastaks

kinnises vanglas.

J. Buhdruker mõisteti süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 15

aastaks kinnises vanglas.

K. Andrejev mõisteti süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise

tõttu.

Maakohtu otsuse kohaselt pole tõendatud kohtualuste N. Andrejevi ja J. Buhdrukeri tahtlus tappa

N. Buhdruker eriti julmal või eriti piinaval viisil. Kohtu arvates näitab noalöökide suur hulk seda, et

kannatanu oli narkootilises unes ning J. Buhdruker ja N. Andrejev ei suutnud aru saada, kas ta elab

või on surnud. J. Buhdrukeri kuriteole õigusliku hinnangu andmisel leidis kohus, et tema ise vahetult

oma isa tapmisest osa ei võtnud, küll aga organiseeris selle toimepanemise, kuriteojälgede varjamise

ning töötas välja plaani, mille kohaselt oleks süüdlased võinud kriminaalvastutusest kõrvale hoida.

Ida-Viru Maakohtu otsus kaevati kohtualuste ja nende kaitsjate poolt apellatsiooni korras edasi. Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 1998. a otsusega Ida-Viru Maakohtu

17. detsembri 1997. a otsus tühistati ning kriminaalasi saadeti AKKS § 33 alusel motiveerimatuse

tõttu uueks arutamiseks samale kohtule. Maakohtu otsuse tühistamist põhjendas kriminaalkolleegium

sellega, et on rikutud KrMK § 274 lg-te 2, 3, 4 ning § 262 lg 1 sätteid, mida tuleb käsitleda

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. K. Andrejevi osas jäi kohtuotsus muutmata.

Kannatanu Oleg Buhdruker esitas Viru Ringkonnakohtu eelnimetatud otsuse peale

kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohtu loakogu 8. aprilli 1998. a resolutsiooniga sellele menetlusluba ei

antud.

3. Kriminaalasja uuel arutamisel mõisteti N. Andrejev ja J. Buhdruker Ida-Viru Maakohtu

12. oktoobri 1998. a otsusega süüdi KrK § 101 p 1 järgi ja neid karistati vabadusekaotusega 15

aastaks kinnises vanglas.

Maakohus tuli teistkordselt järeldusele, et kohtualuste tahtlus ei olnud suunatud N. Buhdrukeri

tapmisele eriti julmal või piinaval viisil, sest on tuvastatud kannatanu narkootilises unes olek tapmise

hetkel. Küll aga luges maakohus tõendatuks asjaolu, et tapmine pandi toime omakasu ajendil.

Hinnates kõiki tõendeid nende kogumis tuli kohus järeldusele, et J. Buhdrukerit tuleb käsitleda

kaastäideviijana, kuna tema tegevus oli vahetult suunatud kannatanu tapmisele. Maakohtu arvates

eeldatakse kaastäideviimise korral nn funktsionaalset teovalitsemist, s.t isikud tegutsevad koos

selliselt, et neist igaüks eeldab, et kuritegeliku eesmärgi realiseerimine peab sõltuma igast

toimepanijast. Kohus leidis, et vahetu kuriteo toimepanemine eeldab kaastäideviimise korral ühist

teovalitsemist ning vahetut põhjuslikku seost kuriteosündmuse viimase lüliga, käsitataval juhul

kannatanu surma põhjustamisega.

Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse kohtualuste isiksuste moraalsete ja sotsiaalsete väärtuste

tunduvat deformatsiooni ning KrK § 20 lg-st 2 tuleneva karistuse eesmärgi saavutamiseks mõistis

neile pikad vabadusekaotuslikud karistused.

4. Ida-Viru Maakohtu 12. oktoobri 1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused J. Buhdruker ja

tema kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ning N. Andrejev ja tema kaitsja vandeadvokaat Irina

Zurina.

J. Buhdruker taotles apellatsioonkaebuses end tahtlikus tapmises õigeks mõista, põhjendusega, et

tema süüdimõistmine põhineb oletustel ning karistuse mõistmisel pole arvestatud kergendavate

asjaoludega. Tema kaitsja A. Suubani leidis apellatsioonkaebuses, et otsus põhineb oletustel ning

puuduvad usaldusväärsed tõendid omakasu ajendi kohta. Lisaks sellele vaidlustas kaitsja

J. Buhdrukeri tegevuse kvalifitseerimise kaastäideviijana ning talle selle järgi karistuse mõistmise.

Apellant palus kohtualuse teod ümber kvalifitseerida KrK § 180 ja § 181 järgi.

N. Andrejev vaidlustas apellatsioonkaebuses enda süüdimõistmise tahtlikus tapmises raskendavatel

asjaoludel. Ta taotles kriminaalasi uueks arutamiseks saatmist või enda süüdi mõistmist KrK § 100

järgi ning karistuse kergendamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus tal J. Buhdrukeriga

kokkulepe N. Buhdrukeri tapmiseks. Tema kaitsja apellatsioonkaebuse kohaselt põhineb maakohtu

otsus üksnes oletustel ning tõendid omakasu ajendi kohta puuduvad. Ka tema taotles N. Andrejevi

tegevuse ümber kvalifitseerida KrK § 100 järgi.

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 1998. a otsusega jäeti Ida-Viru

Maakohtu 12. oktoobri 1998. a otsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata.

Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leidis kriminaalkolleegium, et

maakohtu otsus on seaduslik ja motiveeritud ning jättis AKKS § 29 lg 5 alusel esimese astme kohtu

põhjendused kordamata.

6. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 1998. a otsuse peale esitasid

kassatsioonkaebused süüdimõistetud J. Buhdruker ja N. Andrejev.

Esitatud kassatsioonkaebuses vaidlustab J. Buhdruker enda süüdimõistmise KrK § 101 p 1 järgi

kuriteo kaastäideviijana ning leiab et selline kohtu järeldus on motiveerimata. Kassaatori arvates on

kohus rikkunud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid, jättes arvesse võtmata kuriteost osavõtu astme

ning tema isiksust iseloomustavad andmed. J. Buhdruker taotleb enda süüdi mõistmist KrK § 180 ja

§ 181 järgi või kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

N. Andrejev vaidlustab kassatsioonkaebuses jätkuvalt enda süüdimõistmise tahtlikus tapmises

omakasu ajendil. Kassaator kinnitab, et ta ei tundnud kannatanut ja tal puudus kuriteo

toimepanemisel omakasu ajend. N. Andrejev taotleb tema poolt toime pandud kuriteo ümber

kvalifitseerimist KrK § 100 järgi ning talle mõistetud karistuse kergendamist.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat K. Kuusmaa kaitsealuse

kassatsioonkaebust. Väites, et maakohtu ja ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele,

taotles ta J. Buhdrukeri poolt toimepandud teo kvalifitseerimist KrK § 180 järgi ja temale mõistetud

karistuse kergendamist.

Vandeadvokaat J. Aland leidis, et tema kaitsealusele N. Andrejevile oleks pidanud esitama uue

süüdistuse KrMK § 215 lg 1 järgi. Kuna tema kaitsealuse süüdimõistmisel on oluliselt rikutud

menetlusnorme, siis taotles ta eelnevate kohtulahendite tühistamist ja kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmist maakohtule.

Riigiprokurör M. Püss arvas, et kohtulahendid tuleb tühistada osaliselt, sest J. Buhdrukeri poolt

toimepandud kuritegu kuulub kvalifitseerimisele KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s:

1. Ida-Viru Maakohtu 12. oktoobri 1998. a otsusega, millega nõustus Viru Ringkonnakohtu

kolleegium, on tuvastatud, et N. Buhdrukeri tahtlik tapmine 20. märtsil 1996. a toimus omakasu

ajendil (tl 118, II kd). J. Buhdruker ja N. Andrejev tegutsesid sooviga saada enda käsutusse

N. Buhdrukerile kuuluv vara. Selle eesmärgi realiseerimiseks tegutsesid nad kokkuleppel tahtlikult

koos " tappa N. Buhdruker.

1.1 On tõendatud J. Buhdrukeri osa toimepandud kuriteos. Ta võttis osa kuriteoplaani

väljatöötamisest; pani kannatanule N Buhdrukerile supi sisse unerohtu; tagas kuriteo vahetu täideviija

N. Andrejevi majja sissepääsemise; andis talle kuriteo toimepanemise vahendi - noa; aitas

N. Buhdrukeri laiba keldrisse viia; pesi verest puhtaks sündmuskoha ja noa; põletas kannatanu riided

ja dokumendid (tl 123, II kd).

1.2 Kohtuotsusest nähtub, et N. Andrejev tappis vahetult N. Buhdrukeri, lüües talle noaga 22 torke-

lõikehaava, mille tagajärjel kannatanu sündmuskohal suri. Seejärel viis ta koos J. Buhdrukeriga laiba

maja keldrisse ning mattis maha. Maakohus on tuvastanud, et mõlemad kohtualused tundsid

kannatanule kuulunud sõiduauto vastu huvi juba 1995. aasta sügisest. Sõiduauto müüdigi kohe pärast

N. Buhdrukeri tapmist, seejärel hakati maha müüma kannatanu ülejäänud vara. Kohus on

J. Buhdrukeri ja N. Andrejevi omakasu ajendil toimepandud tahtlikus tapmises süüdimõistmisel

võtnud aluseks kohtualuste need ütlused, mis ühtivad teiste kogutud tõenditega (tl 123-124, II kd)

ning Riigikohus nõustub nende järeldustega

Eeltoodud põhjustel ei kuulu J. Buhdrukeri kassatsioonkaebus rahuldamisele selles osas, millega ta

taotleb enese süüditunnistamist ainult kuriteo varjamise eest ning N. Andrejevi kassatsioonkaebus,

milles ta taotleb tema poolt toimepandud tapmise kvalifitseerimist KrK § 100 alusel. Arvestades

N. Andrejevi poolt toimepandud kuriteo raskust ja tehiolusid, tema isikut iseloomustavaid andmeid,

samuti asjaolu, et ta pani uue, raske isikuvastase kuriteo toime kaks päeva pärast vanglast

vabanemist, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus temale mõistetud 15-aastase

vabadusekaotuse kergendamiseks.

2. Ida-Viru Maakohus oli 12. oktoobril 1998. a J. Buhdrukeri ja N. Andrejevi kriminaalasja uuesti

arutades seotud AKKS § 36 lg-s 2 sätestatud piiranguga. Selle piirangu kohaselt on pärast

kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamist kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus

lubatud karistust raskendada või raskemat kuritegu ettenägevat seadust kohaldada ainult siis, kui

pärast kohtuotsuse tühistamist tuvastatakse uuel kohtulikul arutamisel asjaolud, mis tõendavad

kohtualuse poolt raskema kuriteo toimepanemist, või kui otsuse tühistamise üks alus oli kannatanu

või tema esindaja või prokuröri protesti rahuldamine karistuse leebuse motiividel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab 7. oktoobri 1997. a otsuses T.T. süüdistusasjas KrK § 85

lg 2 järgi väljendatud seisukohta, et vaatamata sellele, et AKKS § 33 alusel toimub eelmise

kohtuotsuse täielik tühistamine, peab uus kohtukoosseis uue otsuse tegemisel arvestama nii

varasemat kuriteo kvalifikatsiooni kui ka süüdlasele mõistetud karistust. Siduv on eelpoolosutatu siis,

kui kriminaalasjas ei toimu täiendavat kohtueelset uurimist ja uute asjaolude tuvastamist ning kui

puudub kannatanu kaebus või prokuröri protest. Käsitatava kriminaalasja teistkordsel arutamisel Ida-

Viru Maakohtus ei tuvastatud uusi asjaolusid, uuel kohtulikul arutamisel hinnati ümber tõendid.

J. Buhdruker mõisteti süüdi mitte enam kuriteo organiseerimises, vaid kuriteo täideviimises.

Kohtukolleegium on seisukohal, et J. Buhdrukeri osale kuriteos on antud teistsugune hinnang, ta on

süüdi mõistetud oluliselt muutunud süüdistuse mahus ja ulatuses, kui seda tegi I astme kohus

esmakordsel kriminaalasja arutamisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et lähtudes õigusemõistmise üldpõhimõtetest ja võistlevuse

printsiibist, oleks saanud süüdimõistetule inkrimineerida suurema süüdistuse mahu ainult siis, kui

maakohtu otsus oleks tühistatud prokuröri protesti või kannatanu kaebuse alusel. Seetõttu kuulub

J. Buhdrukeri kuritegu ümberkvalifitseerimisele KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi. Arvestades tema osa

toimepandud kuriteos, kuulub vähendamisele ka J. Buhdrukerile mõistetud karistus.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 1999. a otsus Jelena

Buhdrukeri süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p 1 järgi.

2. Mõista Jelena Buhdruker süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi ning karistada teda 14

(neljateistkümne) aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4. J. Buhdrukeri kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. N. Andrejevi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

6. Välja mõista J. Buhdrukerilt kaitsjatasu 1274,40 kr riigieelarve tuludesse.

7. Välja mõista N. Andrejevilt kaitsjatasu 1274,40 kr riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 16. märtsil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg