3-2-1-30-99 · Riigikohus

3-2-1-30-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. märtsil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, AS Raepank ja

AS Forekspank esindaja vandeadvokaat L. Glikmani ja O. Kuzminskaja osavõtul, tõlgi L. Lombi

juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. veebruaril 1999. a

AS Eesti Ühispanga kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

29. septembri 1998. a otsuse AS Raepank (likvideerimisel) hagis AS Eesti Ühispank ja Olga

Kuzminskaja vastu käenduslepingust tuleneva kohustise täitmiseks ning ERA Valduse AS hagis

AS Forespank ja AS Eesti Ühispank vastu käenduslepingu tühisuse tunnustamiseks.

AS Raepank (likvideerimisel) ja AS Fiskar sõlmisid 12. septembril 1994. a laenulepingu nr 228,

millega AS Raepank laenas AS Fiskarile 160 000 USD kohustusega tagastada laen 15. oktoobriks

1994. a. Pooled on laenu tagastamise tähtaega korduvalt pikendanud ja laenu tagastamise lõplikuks

tähtajaks jäi 1. september 1995. a. Kokkulepped on vormistatud laenulepingu nr 228 lisadena. Pooled

on laenu tagastamise tähtaja pikendamisel sõlmitud kokkuleppega lugenud kehtetuks kõik

laenulepingu punktid, mis on vastuolus lisadega.

12. septembril 1994. a sõlmisid AS Eesti Ühispanga Rapla Piirkonnakontor ja AS Raepank

käenduslepingu nr 153, mille kohaselt käendaja kohustus käendama AS Fiskar võlga täies ulatuses

vastavalt laenulepingule nr 228. Tagastatava võla suurus oli 160 000 USD. Leping jõustus

laenulepingu sõlmimisest ja kehtib kuni laenulepingu nõuetekohase täitmiseni.

AS Raepank ja O. Kuzminskaja sõlmisid 2. detsembril 1994. a käenduslepingu nr 197, mille kohaselt

viimane kohustus käendama 12. septembri 1994. a sõlmitud laenulepingut nr 228.

AS Raepank esitas 6. novembril 1995. a Tallinna Linnakohtule hagi AS Eesti Ühispank ja Olga

Kuzminskaja vastu käenduslepingust tuleneva kohustise täitmiseks. AS Raepank palus AS-lt Eesti

Ühispank välja mõista 2 200 000 krooni ja O. Kuzminskajalt 136 493 krooni. Hageja selgitas, et AS

Fiskar ei ole täitnud laenulepingut ja laenu tagastamise tähtaja pikendamine ei lõpeta käendust ning

AS Eesti Ühispank on vastutav Rapla Piirkonnakontori tehingute eest. AS Eesti Ühispanga põhikirja

kohaselt oli piirkonnakontori direktoril tehingu tegemiseks volitus ja direktori asetäitja E.-M. Tamm

asendas tehingu tegemise ajal puhkusel viibivat direktorit.

Era Valduse AS esitas 18. veebruaril 1997. a linnakohtule hagi AS Forekspank ja AS Eesti Ühispank

vastu 12. septembril 1994. a AS Raepank ja AS Eesti Ühispanga Rapla Piirkonnakontori vahel

sõlmitud käenduslepingu nr 153 kehtetuks tunnistamiseks ja hiljem muutis hagieset ning taotles selle

tehingu tühisuse tunnustamiseks. Hagi alusena märkis hageja AS Ühispanga nimel tehingu teinud

isikul volituste puudumise.

Tallinna Linnakohtu 20. aprilli 1998. a otsusega rahuldati AS Raepank hagi O. Kuzminskaja vastu ja

ERA Valduse AS-i nõue jäeti rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tõendatud, et AS

Ühispank käendajana ei võtnud laenulepingu muutmise kokkulepete sõlmimisest osa ning hageja ei

ole tõendanud, et AS Eesti Ühispank oli laenulepingu muutmisest teadlik.

TsK § 211 p 2 kohaselt lõpeb käendus, kui kreeditor ei ole 3 kuu jooksul kohustise täitmise tähtpäeva

saabumisest arvates esitanud hagi käendaja vastu. AS Raepank esitas käenduslepingust tuleneva

nõude kohtule rohkem kui 3 kuud kohustise täitmise tähtpäeva möödumisest 15. oktoobril 1994. a.

AS Eesti Ühispank vastuväited selles osas, et tehingu on teinud volituseta esindaja, ei ole aluseks

käenduslepingu käsitamisele tühise tehinguna. AS Eesti Ühispank põhikirja p 42.6 järgi on

piirkonnakontori direktori pädevuses käenduse andmine vastavalt piirkonnakontori põhikirjale.

Direktorit asendab tema äraolekul kohusetäitja.

Kohus leidis, et käendusleping nr 153 on lõppenud ja hagi AS Eesti Ühispank vastu tuleb jätta

rahuldamata.

Käenduslepingust nr 197, mille AS Raepank sõlmis 2. detsembril 1994. a, tekkis O. Kuzminskajal

laenulepingu nr 228 täitmise tagamise kohustus ja käenduslepingu sõlmimisel on käendaja

aktsepteerinud laenulepingu muutmist. Kohus mõistis O. Kuzminskajalt välja 136 493 krooni

kohustise täitmiseks ja 4 795 krooni kohtukulusid.

Ringkonnakohus tühistas 29. septembri 1998. a otsusega linnakohtu otsuse AS Eesti Ühispank suhtes

ning rahuldas hagi AS Eesti Ühispank vastu.

AS Raepank laenas 12. septembri 1994. a laenulepinguga nr 228 AS-le Fiskar 160 000 USD. AS

Eesti Ühispank tagas 12. septembril 1994. a käenduslepinguga nr 153 eelnimetatud laenulepingust

tulenevalt laenaja kohustuse tagastada laen ja tasuda intresse ning leppetrahvi. Käendusleping on

seadusjõus. Võlgnik AS Fiskar laenu ei tagastanud, s.t laenulepingut nõuetekohaselt ei täitnud.

Laenukohustuse täitmise tähtaeg oli 1. septembril 1995. a. Käendus kehtis laenu tagastamiseni. See

pole vastuolus TsK §-ga 211 p 2, mis käsitab põhikohustuse täitmise tähtaega, ja hagi esitati enne

kolmekuise tähtaja möödumist. Sama laenukohustuse täitmise tagamiseks oli käendusleping sõlmitud

ka 2. detsembril 1994. a O. Kuzminskajaga, kelle suhtes kohus hagi rahuldas.

Kassatsioonkaebuse esitas AS Eesti Ühispank ja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada.

Kassaator leiab, et apellatsioonikohtu otsus on motiveerimata. Ringkonnakohus ei ole otsuses

märkinud, millistele tõenditele tuginevalt jõuti järeldusele, et käenduslepingu p 4 ei ole vastuolus

tsiviilseaduse sisu ja mõttega (TsÜS § 58) ning tegemist ei ole olulise seaduserikkumisega (TsÜS

§ 66 lg 2). Sellisele järeldusele jõudnud, pidanuks kohus otsuses märkima, milles seisnes kohtu poolt

kindlaks tehtud seaduserikkumine ning millele tuginevalt kohus järeldas, et tegemist ei ole olulise

seaduserikkumisega ning millistele tõenditele tuginevalt sellisele järeldusele jõuti.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et käendusleping kehtis kuni laenulepingu nõuetekohase

täitmiseni ja et see tähendab tagatiskohustise kehtivust kuni laenu faktilise tasumiseni. TsK § 211

näeb ette käenduse lõppemise alusena mitte ainult tagatud kohustise lõppemise, vaid muuhulgas ka

hagi esitamata jätmise käendaja vastu kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva

saabumisest.

Kassaator on seisukohal, et kohustise täitmise tähtpäev oli kindlaks määratud 15. oktoobriks 1994. a.

Sellest kuupäevast 3 kuu jooksul oli hagejal õigus pöörduda hagiga kohtusse käendaja vastu, mida ta

aga ei teinud. Linnakohus tuvastas õigesti, et sellega käendus lõppes. Ringkonnakohus leidis, et

käendus on seadusjõus, kuid ei esitanud põhjendusi ega tõendeid, mille põhjal sellisele järeldusele

jõuti. AS Eesti Ühispank ei osalenud täiendavate kokkulepete sõlmimisel, mille kohaselt võis

laenukohustuse tähtaeg olla 1. september 1995. a, seega ei ole see AS Eesti Ühispank suhtes siduv.

Kaaskostja ja kassaator on sõlminud käenduslepingud erinevatel tingimustel ja tegemist ei ole ühise

käendusega. Ainetu on ringkonnakohtu viide sellele, et O. Kuzminskaja ei ole vaidlustanud esimese

astme kohtu otsust.

Vastustaja AS Raepank peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Vastustaja leiab, et kohtuotsus on

piisavalt motiveeritud. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et leping, millega pank võtab enesele

solidaarkohustuse võlgniku asemel täita kohustis nii kauaks, kuni põhikohustis on täidetud, ei ole

vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega.

Kohtute poolt on tuvastatud, et AS Eesti Ühispank võttis tagatiskohustise kuni laenu tagastamiseni.

Seda asjaolu ei saa Riigikohtus ümber tuvastada. AS Eesti Ühispank rajas oma positsiooni sellele, et

tehing oli sõlmitud volituseta isiku poolt, mistõttu tegemist olevat tühise tehinguga. Kassaator ei saa

seepärast tugineda TsK § 211 p 2 kohustise lõppemise alustele, mis eeldab tehingu kehtivust ja

volituste olemasolu.

Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et kui laenulepingut ei ole nõuetekohaselt täidetud,

siis tagatiskohustis kehtib, kuna ei ole saabunud tagatiskohustise kehtivuse äramuutev tingimus.

Kolleegiumi istungil toetas vastustaja kirjalikus vastuses väljendatud seisukohti.

O. Kuzminskaja märkis, et tal ei ole raha, millega väljamõistetud summa tasuda.

Kohtukolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu väite kohaselt ei ole AS Fiskar laenu

tagastanud ja seega laenulepingut nõuetekohaselt täitnud. Käenduslepingu p 5 järgi kehtis käendus

laenulepingu nõuetekohase täitmiseni, see tähendab, et käenduslepingu pooled leppisid kokku ja

seostasid laenulepingu kohase täitmise laenu tagastamise tähtpäevaga. Õige on ringkonnakohtu

seisukoht, et laenu tagastamise lõplik tähtpäev, milles laenulepingu pooled kokku leppisid, oli

1. september 1995. a. Käenduslepingu kehtetust ei tuvastatud. Eelnevast ei järeldu iseenesest, et AS

Ühispank käendajana peab vastutama tasumata võla eest. Linnakohus asus seisukohale, et laenu

tasumise tähtpäev, millest AS Ühispank lähtus käenduslepingu sõlmimisel, oli 15. oktoober 1994 ja

laenulepingu poolte hilisem laenu tasumise tähtaja pikendamine ei pikenda käenduse tähtaega, kui

käenduslepingu pooled selles omakorda kokku ei lepi.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta TsÜS § 64 kohaldades tuli käenduse tähtaja osas

tehtud järeldusteni. Konstateerides laenulepingu poolte vahel laenutähtaja pikendamist kuni

1. septembrini 1995. a, ei ole kohus põhjendanud, miks ta leiab, et niisugune pikendamine, on

käendajale kohustuslik ainuüksi seetõttu, et käenduslepingu p 5 järgi kehtib käendusleping kuni

laenulepingu nõuetekohase täitmiseni. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 330 lg 4.

TsK § 211 p 2 seob käenduse lõppemise kolmekuulise tähtaja möödumisega kohustise täitmise

tähtpäeva saabumisest, mistõttu kohtul ongi oluline põhjendada, milliste tõendite alusel ta tegi

järelduse, et käendajale oli siduv tähtpäev, mida käenduslepingu sõlmimise ajal laenulepingu pooled

kokku leppinud ei olnud.

Ringkonnakohtu viide kohtuotsusele O. Kuzminskaja osas ei ole asjakohane. Tema suhtes tehtud

kohtuotsusega ei saa motiveerida AS Ühispanga suhtes tehtud kohtuotsust sellele vaatamata, et

O. Kuzminskaja ei vaidlustanud tema osas tehtud kohtuotsust. Käendusleping sõlmiti mõlema

käendajaga eraldi ja TsMS § 75 kohaselt esineb iga kostja protsessis teise poole suhtes iseseisvalt.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 1998. a otsus tühistada ja saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole Heta 27. oktoobril 1998. a tasutud kautsjon 22 000

(kakskümmend kaks tuhat) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, Kull