3-1-1-24-99 · Riigikohus

3-1-1-24-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. märtsil 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil tõlk Lüüli Lomp"i osavõtul kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

L. Š. süüdistuses KrK § 1481 lg 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu L. Š., tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo

Kuusmaa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

L. Š. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg 7 järgi selles, et tema, olles munitsipaalettevõtte D. (edaspidi

ME D.) reg nr X direktor ja seega ametiisik, kes vastutas ettevõtte majandustegevuse ja raamatupidamise

eest, ei tasunud alates 1992. aastast tahtlikult ja ka pärast tema suhtes 18. detsembril 1996. a halduskaristuse

" 1 100 krooni trahvi - kohaldamist riigieelarvesse makse summas 147 211 krooni, s. h käibemaksu 49 090

krooni, tulumaksu 26 464 krooni, sotsiaalmaksu 68 708 krooni ja ravikindlustusmaksu 2 979 krooni. Samuti

jättis ta täitmata X Maksuameti poolt 21. detsembril 1994. a ja 23. oktoobril 1996. a tehtud ettekirjutused

ME-le D. ajavahemiku 1992.-1996. a eest arvestatud maksude sundsissenõudmise kohta.

Narva Linnakohtu 27. oktoobri 1998. a otsusega mõisteti L. Š. KrK § 1481 lg 7 järgi õigeks kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

Linnakohus leidis, et alusetu on L. Š.-i süüdistada maksude mittemaksmises alates 1992. aastast. Seda

põhjendas linnakohus sellega, et ME D. ostu-müügi lepingu lisa 1 kohaselt oli 1. aprilliks 1995. a ME D.

võlad kustutatud. Narva Linnavalitsuse korraldusega 11. maist 1995. a oli ME D. likvideeritud ning sellest

teatati nii Riigi Teatajas kui ka ajalehes. ME D. põhikirjaga ei ole direktorile pandud mingeid kohustusi

seoses ettevõtte likvideerimisega. Seega ei ole L. Š. selleks isikuks, kes vastutaks Maksukorralduse seaduse

§ 273 ja HÕS § 141 lg 3 järgi. Maksude mittetasumise osas ei ole tõendatud L. Š. tahtlus, mis vastaks

Maksukorralduse seaduse § 273 lg-s 2 sätestatud tahtluse sisule. Samuti leidis linnakohus, et et pole

tõendatud maksude mittetasumine suures ulatuses.

Narva Linnakohtu 27. oktoobri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Narva abiprokurör Pavel

Gont"arov, kes vaidlustas L. Š. õigeksmõistmise põhjendusel, et Narva Linnakohus on kogutud tõendeid

hinnanud ühekülgselt ning kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Apellant taotles L. Š.

süüditunnistamist KrK § 1481 lg 3 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires. Protesti kohaselt on

tõendatud, et pädeva ametiisikuna jättis kohtualune tahtlikult maksud maksmata ja X Maksuameti poolt

esitatud maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse täitmata ning seda ka pärast halduskorras karistamist

samasisulise rikkumise eest. Seoses sellega, et X Maksuameti 29. mai 1997. a protokolliga fikseeriti

kohtualuse poolt tasumata jäetud maksude summaks ilma intressideta 75 523 krooni, palus prokurör esialgse

süüdistuse ümber kvalifitseerida KrK § 1481 lg 3 järgi. Prokurör leidis, et faktilistele asjaoludele ei vasta

linnakohtu järeldused, et 01. aprilliks 1995. a olid täielikult hüvitatud ME D. võlad riigi eelarvesse ja et

maksude mittemaksmise osas ei ole tõendatud L. Š. tahtlus, mis vastaks Maksukorralduse seaduse § 273 lg-

s 2 sätestatule.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu

27. oktoobri 1998. a otsus täies ulatuses. L. Š. tunnistati süüdi KrK § 1481 lg 3 järgi ja teda karistati

vabadusekaotusega kolmeks kuuks. KrK § 47 ja § 471 lg 1 p 1 alusel vabastati ta karistuse kandmisest

tingimisi ühe-aastase katseajaga. L. Š.-lt mõisteti X Maksuameti kasuks välja 75 523 krooni. 71 688 krooni

nõudes jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

järeldusele, et L. Š. näol on tegemist pädeva ametiisikuga, kes ME D. direktorina oli vastutav selle ettevõtte

tootmis- ja majandusalase tegevuse eest.

28. veebruaril 1995. a sõlmis L. Š. eraisikuna ostu-müügilepingu, mille kohaselt sai isiklikult ME D.

omanikuks ja mille tulemusel võttis enda kanda kõik lepingu allakirjutamise hetkel ettevõttel olevad

kohustused, mille hulka kuulusid ka võlgnevused riigieelarvesse. Tulenevalt ettevõtte ostu-müügilepingu p-

st 6 tekkis ostjal, s. o L. Š.-il kohustus ühe kuu jooksul lepingu allakirjutamisest registreerida seadusega

ettenähtud korras ettevõte ja märkida selle põhikirjas, et see ettevõte on ME D. õigusjärglane.

12. aprillil 1996. a esitas L. Š. äriregistrile materjalid osaühingu Do. kohta, mille ainuosanik ta ise oli. ME D.

aga oli selleks ajaks seaduslikult likvideerimata, kuigi Narva Linnavalitsuse sellekohane otsus tehti 11. mail

1995. a. Ettevõtteregistris oli kanne ME D. likvideerimise kohta tegemata, sest puudus maksuameti

nõusolek, kuna ettevõttel esines võlg riigieelarvesse. Seega oli L. Š. ME D. direktor kuni 1. septembrini

1997. a, mil vastavalt seadusele tulid kõik munitsipaalettevõtted kas reorganiseerida aktsiaseltsiks või

likvideerida.

ME D. töötas 11. maist 1995. a kuni 12. aprillini 1996. a, kuid makse riigieelarvesse ei tasunud. L. Š. oli

maksude tasumise kohustusest teadlik, kuid tasus neid ebaregulaarselt. Järelikult jättis ta maksud maksmata

ettekavatsetult.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu seisukohaga, et kuritegu tuleb ümber

kvalifitseerida KrK § 1481 lg 3 järgi, kuna tasumata maksusumma hulka arvestati kohtueelsel uurimisel

ekslikult ka intressid. Maksuameti 29. mai 1997. a protokolli kohaselt on tegelik maksuvõlg 75 523 krooni ja

seda ei saa maksukorralduse seaduse § 273 lg 3 kohaselt käsitleda maksude tasumisest kõrvalehoidumisena

suures ulatuses.

Seega leidis Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et pädeva ametiisikuna pani L. Š. toime tahtliku

maksude mittemaksmise ja X Maksuameti poolt esitatud maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse

mittetäitmise ja tegi seda ka pärast tema karistamist halduskorras samasuguse rikkumise eest.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu L. Š., kes leiab, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ning see on kaasa

toonud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.

Kassaator leiab, et eraisikuna ei saanud ta olla ME D. õigusjärglaseks ning seetõttu ei olnud tal ka võimalik

täita 28. veebruari 1995. a ostu-müügilepingu p-i 6, sest vastavalt kehtinud munitsipaalettevõtete

põhimäärusele oleks pidanud Narva Linnavalitsus ise ME D. likvideerimisprotsessi läbi viima, kuid

käesoleva ajani seda tehtud ei ole. Ostu-müügilepingu järgi omandas tema vaid ME D. vara, mille kohta sai

omandiõiguse tunnistuse alles 1997. a novembris. Varem ei olnud see võimalik Narva Linnavalitsuse

mitteõiguspäraste tegude tõttu. 12. aprillil 1996. a registreeris ta osaühingu D., kuid seda mitte 28. veebruari

1995. a ostu-müügilepingu p-i 6 täitmise korras. Seega ei ole osaühing Do. ME D. õigusjärglane.

Eeltoodu alusel leiab kassaator, et põhjendamatu on ka ringkonnakohtu järeldus, et tema oli ME D. direktor

kuni 1. septembrini 1997. a. Kassaator leiab ka, et kuna vastavalt seadusele kuulub ME D. sundlõpetamisele,

võib X Maksuamet taotleda maksuvõla nõude kustutamist sundlõpetatava ettevõtte asutaja arvel ning et tema

füüsilise isikuna, ei pea kandma varalist vastutust juriidilise isiku, s. o ME D. eest.

Kassaator ei pea põhjendatuks seiskohta, et ta oli pärast 11. mail 1995. a Narva Linnavalitsuse poolt

vastuvõetud otsust ME D. likvideerimise kohta veel selle ettevõtte direktoriks ja seega ametiisikuks, kelle

suhtes oli maksuamet õigustatud tegema 1996. a detsembris ettekirjutuse maksuvõla tasumiseks ning keda

oli õigus selle eest halduskorras karistada. L. Š. kinnitab oma kaebuses, et tal puudus tahtlus maksude

maksmisest kõrvale hoidmiseks ning rõhutab veelkord, et füüsilise isikuna pole ta vastutav ME D. võlgade

eest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu ja

kaitsja, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse

rahuldamata jätmist,

l e i d i s:

Š

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsus L. Š. süüditunnistamise ja

karistamise osas KrK § 1481 lg 3 järgi kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise,

s.o kohtuotsuses motiivide puudumise ja kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste faktilistele asjaoludele

mittevastavuse tõttu.

Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks veel kord rõhutada, et kui erinevad kohtud

hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle

inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti

hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. jaanuari 1996. a otsust nr 3-1-1-5-96 S. S.-i süüdistusasjas KrK § 1611 järgi ning

26. augusti 1997. a otsust nr 3-1-1-81-97 V. K. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi).

Sellisel juhul peab ringkonnakohus peale omapoolse tõendite analüüsi näitama ka esimese astme kohtu poolt

tehtud vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest ei nähtu, millise perioodi ulatuses oli ME D. maksude

mittemaksmise eest vastutav L. Š. ja millise perioodi maksude mittemaksmise eest teda süüdi tunnistati. Nii

on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidnud, et ME D. ei ole kuni käesoleva ajani likvideeritud, kuid L.

Š. töötas ME D. direktorina kuni 01. septembrini 1997. a, mil kõik munitsipaalettevõtted tuli kas likvideerida

või reorganiseerida aktsiaseltsideks. Samas on kohtuotsuses märgitud, et ME D. töötas alates 11. maist

1995. a kuni 12. aprillini 1996. a, kuid makse ei tasunud ( vt tl 291, s.o kohtuotsuse lk 3). Seejuures on L. Š.

süüdi tunnistatud maksude mittemaksmises süüdistuses märgitud summas 147 211 krooni, millest on maha

arvatud vaid intressid 71 688 krooni. Süüdistuses oli maksuvõlg aga arvestatud aastate 1992 kuni 1996 eest.

Vastuolulised on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järeldused, millede kohaselt L. Š. ostis ME D.

eraisikuna 28. veebruaril 1995. a, kuid vaatamata sellele töötas ta ME D. direktorina kuni 1. septembrini

1997. a.

KrK § 1481 lg 3 kehtestab kriminaalvastutuse maksude mittetähtaegse tasumise või tasumata jätmise ning

panga poolt maksuameti esitatud maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse ebaõige täitmise või täitmata

jätmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse

rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust. Seega ei või isikut võtta kriminaalvastutusele

sama teo eest, mille eest teda on juba karistatud halduskorras. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

otsusest ei nähtu, missugused teod ja millal pani L. Š. toime pärast tema suhtes halduskaristuse kohaldamist

18. detsembril 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib siinjuures kohtu tähelepanu sellele, et isiku

süüditunnistamisel KrK § 1481 lg 3 järgi ka selles, et süüdlase suhtes on varem samasuguse rikkumise eest

kohaldatud halduskaristust, peab kohtuotsuses olema näidatud teod, mida süüdistatav pani toime pärast tema

suhtes halduskaristuse kohaldamist. Samuti tuleb kohtuotsuses näidata tõendid, millega on kohtualuse süü

nende tegude toimepanemises tõendatud.,

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole oma otsuses motiveerinud, milles seisnes L. Š. tahtlus

temale süüks arvatud maksude mittemaksmisel. Kohtuotsuses on vaid märgitud, et L. Š. oli maksude

tasumise kohustusest teadlik, kuid tasus neid ebaregulaarselt. Järelikult jättis ta maksud maksmata

ettekavatsetult. Seejuures jättis kohus hindamata kohtualuse vastuväited, et tal ei olnud võimalik regulaarselt

makse maksta majanduslike raskuste tõttu.

L. Š. on muuhulgas süüdi tunnistatud ka selles, et ta jättis täitmata X Maksuameti poolt 21. detsembril

1994. a ja 23. oktoobril 1996. atehtud maksude sundsissenõudmise ettekirjutused. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium on jätnud tähelepanuta, et KrK § 1481 lg 3 näeb maksuameti esitatud maksude

sundsissenõudmise ettekirjutuse ebaõige täitmise või täitmata jätmise eest ette vastutuse vaid panga poolt

selleks kohustatud pädevale ametiisikule. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses ei ole esitatud

ühtegi motiivi ega tõendit, milledest nähtuks, et L. Š. oli panga poolt selleks kohustatud pädevaks

ametiisikuks, kes vastutas maksuameti vastava ettekirjutuse mittetäitmise eest.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Š

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsus L. Š. süüdistusasjas

KrK § 1481 lg 3 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista L. Š.-lt riigieelarve tuludesse 743,40 krooni (seitsesada nelikümmend kolm krooni ja 40

senti) kaitsjatasu kohtukulude katteks.

Kohtuotsus jõustub 9. märtsil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja:Peeter Vaher

Liikmed:Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg