3-1-1-15-99 · Riigikohus

3-1-1-15-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. märtsil 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Uno Lõhmus, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

D. B. süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu D. B. ja tema kaitsja vandeadvokaat Nade"da

Kikkas, Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ning tõlgina Lüüli Lomp.

I D. B. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 136 lg 2 järgi selles, et tema, olles AS Santoli direktor, laenutas

ajavahemikul 1996. a maist kuni sama aasta augustikuuni ettevõtluse eesmärgil laenutuspunktides asukohaga

Tallinnas X tn 5 ja Y tn 23 videokassette filmidega, mis olid ebaseaduslikud koopiad ja mille laenutamine oli

keelatud. Lisaks sellele laenutas ta samal ajavahemikul ja samades laenutuspunktides ilma filmide autorite

esindaja, s.o AS Filmimaxi eksklusiivloata kahte kassetti filmidega The Doom Generation ja Leaving Las

Vegas, millega tekitati AS Filmimaxile varaline kahju kokku 177 601 krooni ja 40 senti.

Tallinna Linnakohtu 24. septembri 1997. a otsusega mõisteti D. B. selles süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu

puudumise tõttu. Kohus leidis, et ebaseaduslikult ostes süüdistuses toodud videokassette, oli D. B. juriidilise

isiku, s. o AS Santoli esindaja ning tegutses üksnes selle firma nimel ja huvides. Kohus tuli järeldusele, et

KrK § 136 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla üksnes füüsiline isik, ning seega tuleb juriidilise

isiku esindajana tegutsenud D. B. kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 1998. a otsusega Tallinna Linnakohtu

24. septembri 1997. a otsus tühistati ning kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et KrK § 136 on oma sisult blanketne norm ning kellegi süüdistamine selle

paragrahvi järgi eeldab viiteid ka Autoriõiguse seaduse vastavatele sätetele, mida aga käesolevas

kriminaalasjas tehtud ei ole. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohus jätnud motiveerimata selle, miks

D. B. ei ole juriidilise isiku esindajana kuriteo subjekt KrK § 136 lg 2 mõttes.

Tallinna abiprokuröri Kristel Siitami 6. aprilli 1998. a määrusega muudeti D. B.-i süüdistus järgmiselt.

D. B.-it süüdistati KrK § 136 lg 2 järgi selles, et ettevõtjana, s.o AS Santoli esimehena laenutas ta

ajavahemikul 1996. a maikuust kuni sama aasta augustikuuni ettevõtluse eesmärgil, kuid ebaseaduslikult,

aktsiaseltsile kuuluvates videokassettide laenutuspunktides asukohaga Tallinnas X tn 5 ja Y tn 23

videokassette, mis tunnistati 24. juuli 1996. a ekspertiisiaktiga nr T 103/6 ebaseaduslikeks koopiateks, mille

laenutus oli keelatud.

Nimetatud kassetid olid: VHS kassett nr 29, millel oli film DFK; VHS kassett nr 62, millel olid filmid 9 "

Week ja Kiss Shot; VHS kassett nr 655, millel olid filmid Vampire on Brooklyn ja Wish me Luck, ning VHS

kassett 744, millel olid filmid White Tiger ja The Doom Generation.

Lisaks süüdistati D. B.it selles, et ta eeltoodud ajavahemikul ja samades laenutuspunktides laenutas

ettevõtluse eesmärgil videokassette filmidega The Doom Generation ja Leaving Las Vegas, mille laenutamise

luba AS Santolil puudus. Nimetatud filmide laenutamise õigus tulnuks taotleda AS Filmimaxilt, kellele on

filmiloojate-autorite esindaja andnud ainuõiguse nende filmide laenutamiseks Baltimaades. Viimati

kirjeldatud tegevusega tekitas D. B. AS Filmimaxile suure varalise kahju

kogusummas 177 601 krooni ja 40 senti.

Süüdistuse kohaselt rikkus D. B. oma tegevusega Autoriõiguse seaduse § 13 lg-te 1 ja 2,

§ 14 lg 1, § 46 lg-te 1 ja 2 ning § 80 lg 1 p 1 sätteid ning pani toime kuriteo, mis on kvalifitseeritav KrK

§ 136 lg 2 järgi.

D. B. anti muudetud süüdistuse alusel kohtu alla, kuid Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a otsusega

mõisteti ta ka muudetud süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Linnakohus leidis, et D. B.-i tegevus oli küll ebaseaduslik, kuid ta ei ole KrK § 136 lg-s 2 ettenähtud kuriteo

subjekt. Linnakohus viitas Äriseadustiku § 1 ja 181 lg 1, Tsiviilkoodeksi üldosa seaduse § 37 lg 1, § 37 p 5 ja

§ 49 ning Krediidiasutuste seaduse § 86 sätetele.

Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a otsus tühistada,

D. B. KrK § 136 lg 2 järgi süüdi mõista ning teda karistada.

Protestis leiti, et käesoleva kuriteo subjektiks olemise tingimusteks on KrK § 136 lg 2 dispositsioonis

kirjeldatud tegude toimepanemine ettevõtluse eesmärgil ja kahju põhjustamine, ning D. B.i puhul on

mõlemad asjaolud leidnud tõendamist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1998. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu

28. oktoobri 1998. a otsus muutmata ning apellatsioonprotest rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et D.

B.-i tegevuses ei ole KrK § 136 lg-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu, sest kuriteo subjekt puudub.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et kohtualune ei tegutsenud mitte enda, vaid AS Santoli nimel ning

tema kui füüsilise isiku tegevus ei ole käsitatav ettevõtlusena KrK § 136 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus

nõustus täielikult linnakohtu otsusega ning leidis, et see on seaduslik ja küllaldaselt motiveeritud. Tulenevalt

sellest, et AS Filmimax loobus kohtueelsel uurimisel oma tsiviilhagist kahju vabatahtliku hüvitamise

kokkuleppe sõlmimise tõttu, ei ole käesolevas kriminaalasjas alust käsitada suure varalise kahju põhjustamist

kriminaliseeriva tunnusena. Apellatsioonikohus viitas Riigikohtu lahendile 25. novembrist 1997. a I. L.

süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi. Ringkonnakohus nõustus sellega, et kuna ettevõtlusega tegeles AS Santoli,

siis kohtualune ei tegutsenud enda nimel, vaid täitis juhatuse esimehena juhatuse korraldusi, sõltumata

sellest, et ta oli aktsiaseltsi ainuaktsionär. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu eeltoodud otsusele, mille

kohaselt ametiülesannete täitmine äriühingus ei ole käsitatav ettevõtlusena Äriseadustiku mõttes, ning

Riigikohtu 8. aprilli 1997. a otsusele V. H. süüdistusasjas KrK § 1481 lg 1 järgi, mille kohaselt ei ole õige

samastada juriidilise isiku halduskorras karistamist füüsilise isiku halduskorras karistamisega. Juriidilise

isiku kriminaalvastutust aga kehtiv kriminaalõigus ette ei näe.

II Esitatud kassatsioonprotestis taotleb riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes Jaan Naaber

Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

8. detsembri 1998. a otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsioonprotesti kohaselt on D. B.-i käitumises KrK § 136 lg-s 2 ette nähtud kuriteokoosseis ning tema

õigeksmõistmine esimese ja teise astme kohtu poolt on põhjendamatu.

Kassaator leiab, et need kohtud on D. B.-i süüküsimuse otsustamisel kohaldanud ebaõigesti

kriminaalseadust, seda ebaõigesti tõlgendanud ning sellest tulenevalt jätnud kohaldamisele kuuluva

kriminaalseaduse kohaldamata.

Prokurör viitab ka D. B.-i suhtes langetatud kohtuotsuse vastuolule Riigikohtu 25. augusti 1998. a otsusega

A. R. süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi. Kassatsioonprotestist tulenevalt on süüdistuses loetletud

videokassetid autoriõigusega kaitstavad teosed, mille laenutamine oli ebaseaduslik.

Prokuröri arvates on tõendatud D. B.-i kui aktsiaseltsi ainuaktsionäri videokassettide laenutustegevus

ettevõtluse eesmärgil, mis põhjustas autoriõigust või selle õigusega kaasnevaid õigusi omavale isikule suure

varalise kahju, ning viimase kriminaliseeriva tunnuse süüdistusest väljajätmine on põhjendamatu. Kassaator

leiab, et kahju vabatahtliku hüvitamise kokkulepe on küll vastutust kergendav asjaolu, kuid mitte mingil

juhul ei too see kaasa kriminaalvastutusest vabanemist. Lisaks leiab prokurör, et D. B.-i õigeksmõistmist

motiveerides on põhjendamatult tuginetud Riigikohtu 25. oktoobri 1997. a otsusele I. L. süüdistusasjas, sest

kasseeritava kriminaalasja tehiolud erinevad oluliselt I. L. kriminaalasja tehioludest ning analoogia nende

vahel puudub.

Kriminaalasja kassatsioonikorras läbivaatamisel 9. veebruaril 1999. a otsustas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis anda asi läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisule.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

prokuröri, kes taotles kassatsioonprotesti rahuldamist ning D. B.-i ning tema kaitsja, kes toetas Eesti

õigusloome loogikale tuginedes neid seisukohti, mille alusel olid kohtud D. B.-i õigeks mõistnud,

l e i d i s:

1. Süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal 1996. a mais " augustis oli kriminaalvastutus

autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise eest sätestatud KrK §-s 136. Muu hulgas nägi

seadus ette vastutuse autoriõigusega kaitstava audiovisuaalse teose rentimise, laenutamise, müügile või

rendile pakkumise ja levitamise eest, 1) kui seda tehti ettevõtluse eesmärgil, või 2) kui samasuguse tegevuse

eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, või 3) kui see põhjustas isikule, kellele kuulub

autoriõigus või autoriõigusega kaasnevad õigused, suure varalise kahju.

21. jaanuaril 1999. a vastuvõetud "Autoriõiguse seaduse, haldusõiguserikkumiste seadustiku,

kriminaalkoodeksi, tarbijakaitseseaduse ja tolliseaduse muutmise ja täiendamise seaduse" §-ga 90

(RT I, 1999, 10, 156) tunnistati KrK § 136 kehtetuks. Sama seadusega täiendati kriminaalkoodeksit 15.

peatükiga "Kuriteod intellektuaalse omandi vastu". Seadus jõustus 15.veebruaril 1999.

Kõigepealt vajab selgitamist, kas KrK § 136 kehtetuks tunnistamise tõttu pole välistatud

D. B.i tegude karistatavus. KrK § 6 lg 2 kohaselt on seadusel, mis kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab

karistust, tagasiulatuv jõud " selle kehtivus laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse

vastuvõtmist. Kriminaalkoodeksi uues, 15. peatükis sätestatud normide analüüs lubab järeldada, et

seadusandja on laiendanud kriminaalvastutust kuritegude eest intellektuaalse omandi, mille hulka kuulub ka

autoriõigus, vastu. Järelikult uus seadus ei kõrvaldanud vastutust nende tegude eest, milles D. B.-it KrK

§ 136 lg 2 järgi süüdistatakse. Need teod on käesoleval ajal sõltuvalt asjaoludest kvalifitseeritavad KrK § 278

või KrK § 280 lg 1 järgi.

2. Esimese astme kohus luges tõendatuks ning ka menetluse hilisemas staadiumis pole vaidlustatud järgmisi

asjaolusid. D. B. oli AS Santoli aktsiate ainuomanik ja aktsiaseltsi juhatuse esimees. Ta soetas videofilme ja

andis need aktsiaseltsi laenutuspunktidesse klientidele tasu eest laenutamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et D. B. ei saa vastutada KrK § 136 järgi seetõttu, et ta ei tegutsenud enda nimel,

vaid aktsiaseltsi juhatuse esimehena täitis juhatuse korraldusi. Seejuures pole ringkonnakohus täpsustanud,

kes kuulusid aktsiaseltsi juhatusse ja milliseid korraldusi juhatus esimehele andis. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsusest I. Laeva süüdistusasjas (RT III, 1998, 1, 4) tegi ringkonnakohus järelduse, et

ametiülesannete täitmine äriühingus ei ole käsitatav tegelemisena ettevõtlusega äriseadustiku mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et I. Laeva ja D. B.-i süüdistusasjade tehiolud ei ole sedavõrd

sarnased, et I. Laeva asjas tehtud otsuse järeldusi saaks kasutada D. B.-i süüküsimuse otsustamisel.

3. Kriminaalkoodeksi § 136 lg 2 järgi on kriminaalkorras karistatav autoriõigusega kaitstava videofilmi

rentimine ja laenutamine, ka rendile pakkumine tingimusel, et seda tehakse kas ettevõtluse eesmärgil või see

põhjustab isikule, kellele kuulub autoriõigus või autoriõigusega kaasnevad õigused, suure varalise kahju.

Nende tegude toimepanemises D. B.-it süüdistataksegi.

Kohtukolleegium ei jaga linnakohtu ja ringkonnakohtu arvamust, et D. B. ei saa olla KrK

§ 136 lg-s 2 ettenähtud kuriteo subjektiks seetõttu, et ta ei tegutsenud enda nimel ja ettevõtlusega tegeles AS

Santoli. Ringkonnakohtu käsituse järgi saab nimetatud kuriteo subjektiks olla vaid füüsilisest isikust

ettevõtja. Subjektide ringi selline piiramine ei ole põhjendatud. KrK §-s 136 ettenähtud kuritegu ei nõua

erisubjekti. Ametiülesannete täitmine äriühingus ei välista isiku vastutust autoriõiguse ja autoriõigusega

kaasnevate õiguste rikkumise eest tingimusel, et tema käitumises on kuriteokoosseis. Öeldu kehtib ka

juhtudel, mil isik täidab ametiülesandeid nn ühemeheaktsiaseltsis - aktsiaseltsis, mille aktsiate ainuomanik

on tema ise. Vastutus ei eelda tegelemist ettevõtlusega äriseadustiku mõttes, vaid KrK § 136 dispositsioonis

loetletud mõne või kõigi tegude toimepanemist ettevõtluse eesmärgil. Seega ei tohi ära segada ettevõtlust kui

tegevust (objektiivne tunnus) ja ettevõtluse eesmärki kui kuriteo subjektiivse külje koosseisulist elementi.

Kui D. B. hankis videofilmid ja andis need laenutamiseks laenutuspunkti, et äriühing või tema ise saaks tulu,

siis pidas ta silmas ettevõtluse eesmärki. Kriminaalvastutuse seisukohast ei ole seejuures tähtis, kas ta

tegutses enda või äriühingu nimel.

4. Samuti ei soostu kohtukolleegium ringkonnakohtu järeldustega tsiviilhagist loobumise ja suure varalise

kahju kui KrK § 136 lg 2 objektiivsesse külge kuuluva tunnuse seoste kohta. Autoriõiguse ja autoriõigusega

kaasnevate õiguste rikkumine on KrK § 136 lg 2 järgi karistatav ka siis, kui selles lõikes loetletud tegudega

põhjustati isikule, kellele kuulub autoriõigus või autoriõigusega kaasnevad õigused, suur varaline kahju.

Kuna suure varalise kahju tekitamine on kuriteo koosseisuline tunnus, siis on kuriteoga tekitatud kahju

iseloom ja suurus asjaoludeks, mis vastavalt KrMK §-le 46 p 4 kuuluvad kriminaalasja kohtueelsel uurimisel

ja kohtulikul arutamisel tõendamisele. Tsiviilhagi esitamine, selle muutmine või sellest loobumine

kriminaalmenetluses on isiku poolt oma protsessuaalse õiguse kasutamine. Selle õiguse kasutamine ei mõjuta

kuriteoga tekitatud kahju suurust ega teo kvalifikatsiooni ning pole ka teo karistatavust välistav asjaolu. Kui

aga süüdlane hüvitab vabatahtlikult kahju, arvestab kohus seda KrK § 37 lg 1 p 1 kohaselt karistuse

mõistmisel vastutust kergendava asjaoluna.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

8. detsembri 1998. a kohtuotsused D. B.-i süüdistusasjas.

2. Saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 9. märtsil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest,

Liikmed: Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Uno Lõhmus, Jüri Rätsep, Peeter Vaher