3-2-1-32-99 · Riigikohus

3-2-1-32-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. märtsil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, kassaator

M. Lovjagina osavõtul ja tõlk L. Lombi juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. veebruaril

1999. a

Marina Lovjagina kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

11. novembri 1998. a otsuse Marina Lovjagina hagis Nikolai Lovjagini vastu lastele elatise

saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt lahutati poolte abielu 9. augustil 1990. a. Pärast abielu lahutamist jätkasid

pooled kooselu. Kooselu ajal sündis hagejal 7. mail 1991. a poeg Artjom ja 21. septembril 1994. a

poeg Konstantin. Kostja isadus laste suhtes on tuvastatud poolte ühise avalduse alusel laste sünni

registreerimisel. N. Lovjagin on end tunnistanud mõlema lapse isaks ja võttis koos hagejaga osa

nende kasvatamisest ning ülalpidamisest. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise laste

ülalpidamiseks 500 krooni kuus kummagi lapse kohta.

Linnakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on N. Lovjagin end lasknud

vabatahtlikult kanda laste sünniakti nende isana ja on osa võtnud laste kasvatamisest kuni

1996. aastani. Seega on ta endale võtnud laste suhtes isa kohustused ja õigused. Kuigi pooled

kinnitavad, et laste bioloogiline isa on keegi teine, ei oma see asjas tähtsust nii kaua, kuni ei ole

olemas seda väidet tõendavat dokumenti. Kohus peab vastavalt PkS §-le 58 tagama laste huvid ja

kohtul ei ole võimalik arvestada kostja esitatud väiteid, sest siis jääksid laste huvid kaitseta.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et mõjuvad põhjused annavad aluse jätta elatis laste

ülalpidamiseks välja mõistmata. PkS § 41 lg 1 järgi kindlaks tehtud põlvnemisele, kui laste elatise

andmise kohustist tekitavale juriidilisele faktile, ei saa tugineda isik, kes ise seab põlvemise kui

juriidilise fakti kahtluse alla. Pooled teadsid perekonnaseisuasutusele ühist avaldust kirjutades, et

N. Lovjagin pole laste isa ning kostja on esitanud kohtule tõendi selle kohta, et ta pole võimeline

lapsi eostama.

Kassatsioonkaebuse esitas M. Lovjagina, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha asjas

uue otsuse. Kassaator leidis, et apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Elatis

määratakse PkS § 60 ja 61 alusel lastele ning vanemate suhted ei oma tähtsust. Linnakohus leidis

õigesti, et kui N. Lovjagin on lasknud end kanda laste sünniakti, on ta endale sellega võtnud kõik isa

kohustused ja õigused laste suhtes. Tulenevalt lastekaitse seaduse §-st 3 ja PkS §-st 58 peab kohus

lastesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtuma laste huvidest.

Kirjalikus vastuses ei pea kostja kassatsioonkaebust põhjendatuks ja leidis, et ringkonnakohus on

õigesti käsitanud kostja esitatud mõjuvaid põhjusi asjaoludena, mille alusel kohus võis PkS § 61 lg 6

p 3 alusel jätta elatise välja mõistmata.

Kolleegiumi istungil jäi kassaator kaebuse väidete juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 263 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise tõttu.

Ringkonnakohtu seisukoht, et PkS § 41 lg 1 alusel kindlakstehtud põlvnemisele, kui lastele elatise

andmise kohustist tekitavale juriidilisele faktile, ei saa tugineda isik, kes ise seab põlvnemise kui

juriidilise fakti kahtluse alla, ei tulene seadusest. Lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga

abielus, tehakse vastavalt PkS § 41 lg 1 kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel,

mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja

N. Lovjagin on tunnistatud tema ja laste ema ühise avalduste alusel Artjomi ja Konstantini isaks,

kusjuures pooled teadsid, et kostja ei ole laste bioloogiline isa. Vastavalt PkS § 44 lõikele 5 isik, kes

on kantud sünniakti lapse isana tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet

vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa. Kostja teadis, et ta pole

kummagi lapse isa, kuid lasi end kanda sünniakti laste isana, seega laste vanemana. Vastavalt PkS

§ 60 on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi ning kostjal lasub samuti laste ülalpidamise

kohustus. PkS § 61 lg 6 p-s 3 sätestatud muuks kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjuseks ei saa

olla asjaolu, mille tõttu lapsed jääksid ilma ühelt vanemalt saadavast elatisest, selle vanema enda

tegevuse tõttu laste sünni registreerimisel.

Juhindudes TsMS § 262 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. novembri 1998. a otsus tühistada ja asi saata

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Marina Lovjaginale 8. detsembril 1998. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik