3-2-1-11-99 · Riigikohus

3-2-1-11-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. veebruaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, hageja

esindaja vandeadvokaat V. Viiloli osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. jaanuaril 1999. a

H & N Finantseerimisgrupi AS kassatsioon-kaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 2. oktoobri 1998. a otsuse H & N Finantseerimisgrupi AS hagis Eesti

Ühispank ja Gart-Treid OÜ vastu eesõigusnõude tunnustamiseks AS Agnet

pankrotimenetluses.

12. oktoobril 1994. a sõlmitud lepingu alusel sai AS Agnet AS-lt Nowe Pank laenu 1 900 000 krooni

aastase intressiga 30%. Laen tuli tagastada 12. jaanuaril 1995. a. Laenu tagamiseks sõlmisid pooled

12. oktoobril 1994. a pandilepingu, millega AS Agnet pantis Tallinnas Männiku tee 106/2 asuva

hoone. Pandileping registreeriti 21. veebruaril 1995. a Tallinna Hooneregistris.

29. mail 1995. a loovutas AS Nowe Pank 12. oktoobri 1994. a laenulepingust tuleneva nõude H&N

Finantseerimisgrupi AS-le.

AS Agnet võlausaldajate 29. augusti 1996. a üldkoosolekul loeti nimetatud laenulepingust tulenev

nõue tunnustatuks, kuid Põhja-Eesti Panga (Ühispank) ja AS Naleks (Gart-Treid OÜ) vastuväidete

tõttu ei tunnustatud seda nõuet eesõigusnõudena. Hageja taotles 12. oktoobri 1994. a laenulepingust

tuleneva nõude 6 585 400 krooni tunnustamist eesõigusnõudena. Hageja leidis, et AS-l Nowe Pank

tekkis pandiõigus hoonele AÕS § 282 lg 1 alusel. Pandilepingu sõlmimisel läks hoone valdus üle AS-

le Nowe Pank.

Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole panti tekkinud, kuna ei ole tõendatud Tallinnas Männiku tee

106/2 asuva hoone valduse üleminek AS-le Nowe Pank.

Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Linnakohtu põhjenduste kohaselt ei tekkinud

12. oktoobri 1994. a pandilepingu alusel hoonele panti. Alates asjaõigusseaduse jõustumisest

1. detsembril 1993. a kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse

jõustumiseni 29. detsembril 1994. a, reguleerisid pandiõigust asjaõigusseaduse sätted. AÕS RakS

§ 13 lg 1 kohaselt ei olnud kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel kasutataval

maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda loeti vallasasjaks. Pant asjaõigusena sai nimetatud

ajavahemikul tekkida käsipandina ning ettevõtte vallasvara puhul ka kommertspandina. Vastavalt

AÕS §-le 282 lg 1 tekib käsipant valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi

seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu

sõlmimisega. Linnakohus leidis, et ei ole tõendatud hoone valduse üleminek AS-le Nowe Pank, ei

enne ega pärast pandilepingu sõlmimist. Asjaolu, et pandileping oli registreeritud Tallinna

Hooneregistris, ei oma asjas tähtsust, kuna pant pidi tekkima enne pandilepingu registreerimist.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, nõustudes linnakohtu põhjendustega.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud hoone valduse üleminek AS-le Nowe Pank, mida

on kohus küllaldaselt põhjendanud. Hoone üleandmist AS-le Nowe Pank ei toimunud. Hageja väide

võtmete üleandmisest pandipidajale on paljasõnaline ning vastuolus tunnistaja R. Pu"karjova

ütlustega. Kaebuse väide selles, et hooneregister aktsepteeris pandi olemasolu, ei tõenda pandi

tekkimist. Enne 29. detsembrit 1994. a sõlmitud pandilepingute registreerimine hooneregistris

iseenesest pandiõigust ei loo. Pant pidi olema tekkinud enne pandilepingu registreerimist.

Kassatsioonkaebuse esitas H&N Finantseerimisgrupi AS, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse

materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning

teha asjas uue otsuse, millega tunnustada laenulepingust tulenevat ja pandiga tagatud nõuet 6 585 400

krooni H&N Finantseerimisgrupi AS-i eesõigusnõudena pandi realiseerimisest saadud summa

ulatuses.

Kaebuse kohaselt on apellatsioonikohus hageja põhjendusi meelevaldselt käsitledes leidnud, et hageja

põhjendas pandi tekkimist pandilepingu registreerimisega hooneregistris 21. veebruaril 1995. a.

Hageja põhjenduste kohaselt tekkis pant valduse üleminekuga pandilepingu sõlmimisel 12. oktoobril

1994. a. Hageja on väitnud, et hoone valdus oli talle üle läinud ning see oli tema tegeliku võimu all,

kuivõrd hoone võtmed olid üle antud pandipidajale AS-le Nowe Pank. Pandipidaja esindajatel oli

õigus hoonesse igal ajal siseneda, mida nad ka tegid, mis on oluline kriteerium pandiõiguse

tekkimiseks. Tunnistaja R. Pu"karjova ütluste kohaselt oli hoone pandidud Nowe Pangale. Juhatuses

arutati küsimus läbi, et võtmed peavad olema jäetud AS-le Nowe Pank. Ilma pandita poleks antud

krediiti. Hageja leidis, et pandilepingu registreerimisega hooneregister kontrollis ja tuvastas

pandiõiguse tekkimise pandilepingu sõlmimisel. Hooneregistri kanne, kui õigustoiming on kehtiv,

seda pole seadusevastaseks tunnistatud. Seega kohaldas apellatsioonikohus vääralt materiaalõiguse

normi, leides et AÕS § 282 alusel AS-l Nowe Pank pandiõigust ei tekkinud. Tegemist oli pantija ja

pandipidaja kaasvaldusega hoonele, mida pandipidaja võimaldas pantijale. Apellatsioonikohus ei ole

analüüsinud ja hinnanud hageja põhjendusi pantija ja pandipidaja hoone kaasvaldusest, mida

pandipidaja võimaldas pantijale. Arvestades pandieseme spetsiifilisust ei ole kaasvalduse põhimõte

vastuolus käsipandi sätetega.

Vastustaja OÜ Gart-Treid palus ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata ja hageja kaebuse

rahuldamata. Kohtud on õigesti tuvastanud, et hoone valdust AS-le Nowe Pank üle ei antud. AS

Agnet jätkas seal tegevust kuni pankrotini täiesti iseseisvalt ning pärast pankrotti veel mõne aja

pankrotihalduri juhtimisel.

Vastustaja Eesti Ühispank leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu.

Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kaebuse põhjenduste juurde ja palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kohtud on asunud põhjendatult seisukohale, et 12. oktoobri 1994. a pandilepingu alusel hoonele panti

ei tekkinud, kuna hageja ei ole tõendanud pandi tekkimiseks seadusest tulenevate tingimuste

olemasolu.

Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et tulenevalt AÕS §-st 5 ei saa asjaõigusena tekkida

pandiõigust, mida ei ole sätestatud seaduses. Alates asjaõigusseaduse jõustumisest 1. detsembril

1993. a kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni

29. detsembril 1994. a, oli pandiõiguse kui asjaõiguse sisu, tekkimine ja lõppemine reguleeritud

ainult asjaõigusseaduse sätetega. Samal ajal kehtinud AÕS RakS § 13 lg 1 kohaselt ei olnud kuni maa

kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel kasutataval maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda

loeti vallasasjaks. Seega sai eelnimetatud ajavahemikus pant ehitisele kui vallasasjale tekkida vaid

kooskõlas asjaõigusseaduse vallaspanti reguleerivate sätetega. Pant asjaõigusena sai sel ajal ehitisele

tekkida AÕS § 282 alusel käsipandina ning ettevõtte vallasvara puhul ka kommertspandina AÕS

§ 309 kohaselt. Vastavalt AÕS §-le 282 lg 1 tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt

pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses,

tekib pant pandilepingu sõlmimisega.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut hageja põhjendustele

pantija ja pandipidaja kaasvaldusest hoonele. Selles küsimuses seisukoha esitamata jätmist ei saa aga

pidada protsessinormi oluliseks rikkumiseks, mis tõi või võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse.

Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et 1. detsembrist 1993. a kuni 29. detsembrini 1994. a võis pant

ehitisele tekkida pandi esemele ainuvalduse või kaasvalduse saamisega. Kaasvalduse saamist

ehitisele tõendavad asjaolud, mille põhjal saab järeldada, et pandipidajale oli tagatud võimalus vallata

seda koos pantijaga. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt

hoonele panti ei tekkinud, kuna kohus ei ole tuvastanud valduse saamist. Linnakohtu otsuse

põhjendustest nähtuvalt oli hoone valvur AS-i Agnet töötaja, kes ööbis hoones ning avas hommikul

uksed teistele töötajatele. Tunnistaja R. Pu"karjova võtmete üleandmist ei kinnitanud. Seega ei ole

kohus tuvastanud asjaolusid, mis kinnitaksid AS-l Nowe Pank pandiõiguse tekkimist ainuvalduse või

kaasvalduse kaudu.

Ekslik on kaebuse väide, et Tallinna Hooneregister pandilepingu registreerimisel 21. veebruaril

1995. a kontrollis ja tuvastas pandi tekkimise pandilepingu alusel. Hageja ei ole viidanud ühelegi

õigusaktile, millega hooneregistrile selline ülesanne oleks pandud. AÕS RakS § 132 lg 3 kohaselt

võis enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist sõlmitud

ehitise pandilepingud ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris registreerida tehingu sõlminud

poole esildisel. Nimetatud paragrahvi sama lõike viimasest lausest - registreerimata pant lõpeb pandi

eseme omandi üleminekul, kui omandaja pandist ei teadnud ega pidanudki teadma - tulenevalt oli

pandilepingu registreerimise eesmärgiks ehitise pantimise teatavaks tegemine kolmandatele isikutele,

mitte aga selle tuvastamine, kas lepingu sõlmimisel tekkis pandiõigus või mitte.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. oktoobri 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed L. Laarmaa, J. Luik