3-3-1-4-99 · Riigikohus

3-3-1-4-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. veebruaril 1999

Harju Maavalitsuse esindaja kassatsioon-kaebuse läbivaatamine omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 18. veebruaril 1999 avalikul kohtuistungil läbi Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat

Veljo Viiloli kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 1998. a.

otsuse peale haldusasjas nr. II-3/309/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol ja

Peep Kildjer. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni

19. juuni 1998. a. otsuse nr. 11839 punktiga 1 loeti Raasiku vallas asuv maaüksus, endine ehituskrunt

A-18 (kinnistu nr. 4352), pindalaga 0,29 ha ja sellel asuvad hooned omandireformi objektiks. Sama

otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Miia Kildjerile.

Nimetatud otsuse punktiga 5 jäeti Herbich Kildjeri vara tagastamise taotlus rahuldamata põhjusel, et

ta pole selle vara suhtes Omandireformi aluste seaduse § 8 järgi õigustatud subjekt. Otsuses märgiti,

et 14. septembril 1931 sõlmitud ostulepingu alusel omandas kinnistu nr. 4352 Aleksander Kildjeri

abikaasa Miia Kildjer, ja et "abieluvaranduse lahutamise lepingu põhjal, ilmunud Riigi Teataja lisas

nr. 45 10.06. 1932. a. on antud kinnisvara tunnistatud Kildjer, Miia erivaraks".

22. juulil 1998 esitas Herbich Kildjeri (surn. 1996. a.) poeg Peep Kildjer Tallinna Halduskohtule

kaebuse, milles palus tunnistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 19. juuni 1998. a. otsuse

nr. 11839 seadusevastaseks ja teha ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning tunnistada Herbich Kildjer

omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebuse esitaja väitis, et tema vanaisa Aleksander Kildjeri

esimene abikaasa, s.o. Herbich Kildjeri ema, suri 1924. a. A. Kildjer abiellus 1927. a. lastetu lese

Miia Mikkoviga. Abielupaar Kildjer ostis 14. septembril 1931 kinnistu nr. 4352. Ostu-

müügilepingule kirjutas alla M. Kildjer ostjana ja A. Kildjer abielulise nõustajana. Kaebuse esitaja

leidis, et vaidlustatud otsus on vormilt ebaseaduslik. Sellest ei nähtu, milliste tõendite alusel ja

millistel asjaoludel jõudis maakonnakomisjon järeldusele, et õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus

natsionaliseerimise ajal Miia Kildjerile. Vara asus piirkonnas, kus kehtis Balti eraseaduse maaõigus.

BES § 13 kohaselt eeldati, et abielu vältel soetatud vara oli mehe vara ja seda seni, kuni polnud

tõendatud, et vara oli sama seaduse § 27 järgi naise erivara või et tegemist oli naise poolt abiellu

kaasa toodud varaga. Kuna M. Kildjer ja A. Kildjer omandasid kinnistu nr. 4352 abielu ajal, siis oli

vara õigusvastase võõrandamise ajal selle omanikuks A. Kildjer. Kinnistu nr. 4352 ei olnud 14. mail

1932 sõlmitud abieluvara lepingu objektiks.

Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 4-705/1998 tunnistati Harju

Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 19. juuni 1998. a. otsus nr. 11839 täielikult seadusevastaseks ja tehti

ettepanek asi uuesti komisjonis läbi vaadata ning teha uus otsus. Halduskohus leidis, et Harju

Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni vaidlustatud otsus on motiveeritud ja kontrollitav ning vastab

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punktidele 19 kuni 22. ORAS § 11 lg. 1 kohaselt on omandireformi objektiks

õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud ehitisega. Sellest tulenevalt on antud

juhtumil omandireformi objektiks nii ehituskrunt kui ka sellel asuvad hooned. 14. septembri 1931. a.

ostu-müügilepingu alusel osteti üksnes ehituskrunt. Hooned sellele püstitas abielupaar Kildjer hiljem.

BES §-de 11 kuni 13 kohaselt oli abielumees naise seaduslik eestkostja, kes valdas ja valitses kogu

ühist vara. Et tunnistada vara naise erivaraks, pidi naine tõendama, et see vara on tema poolt abiellu

kaasa toodud, tema jaoks eraldi omandatud või saadud mingil muul moel just nimelt temale. Tol ajal

kehtinud Notariseaduse § 321 punkt 1 nõudis erivara kohta märke tegemist kinnistusraamatus.

M. Kildjer ja A. Kildjer sõlmisid 14. mail 1932. a. abieluvaranduse lahutamise lepingu. See avaldati

samal aastal Riigi Teataja Lisas nr. 45. Kohus märkis, et selle lepingu punkt 1 sätestas, et

"varandused, mis meie abielupaar Kildier'id kumbki abiellutoonud ja mis kumbki meist abielu

kestvusel omandanud või edaspidi omandab, olgu ostu, päranduse või muul teel, peab jääma

piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele, kellele see tegelikult

kuulub". Sama lepingu punktis 6 oli kirjas, et "Aleksander Kildier'i omandus on praegusel ajal ainult

tema seljaskantavad riided ja ihupesu, kuna kõik Mia Kildier'i korteris Tallinnas, Liivalaia uul. nr. 3

k. 2 leiduv pesu, söögi- ja kööginõud ning voodi ja söögilaud Mia Kildier'i omandus on. Kõik meie

varanduse hindame meie ükssada (100) krooni". Tulenevalt nendest lepingu punktidest ja tol ajal

kehtinud seadusest järeldas halduskohus, et Raasiku vallas asuv ehituskrunt ei olnud M. Kildjeri ja

A. Kildjeri poolt 14. mail 1932. a. sõlmitud abieluvaranduse lahutamise lepingu objektiks. Tallinna

Linnaarhiivi 29. mai 1998. a. teatises märgiti, et Raasiku Vallavalitsuse dokumendid on peaaegu

täielikult kaduma läinud, seepärast ei saa tõendada, kas ehituskrunt A-18 oli A. Kildjeri ja M. Kildjeri

ühisvara või oli M. Kildjer selle ainuomanik. Kohus leidis, et M. Kildjeri omandiõigust

ehituskrundile A-18 ei saa tõendada Eesti Ajalooarhiivi 4. juuni 1993. a. arhiiviteatis nr. 30763/1-41

EKV ega ka 14. mai 1998. a. arhiiviteatis nr. 5017/1-25, millede kohaselt on arhiivifondi "Tallinna

Kinnistusamet" maakohtade kinnstusregistris ja -toimikus Harju maakonnas Raasiku vallas Raasiku

ja Kambja mõisast eraldatud ehituskrunt nr. A-18, kinnistu nr. 4352, all tehtud järgmine sissekanne:

"26. septembril 1931. aastal ostulepingu põhjal 14. septembrist 1931. aastast omandas käesoleva koha

Miia Ado t. Kildjer." Kohus leidis, et krundi ja hoonete kuulumist M. Kildjerile erivarana ei saa

tõendada ka Raasiku valla elanike nimekiri 1937. a. kohta, Raasiku vallas asuvate maksualuste maade

nimekiri, 1939. aasta põllumajandusloenduse maaleht ega Harjumaa kinnisvarade hindamise komitee

poolt 8. jaanuaril 1938 kinnitatud hoonete hindamise dokumendid, sest "mitmetest nendest

dokumentidest ei räägitaüksnes omanikust, vaid ka valdajast". Samuti on 22. novembri 1940. a.

natsionaliseerimisotsuses Raasiku asulas asuva krundi A-18 (kinnistu nr. 4352) osas märgitud

omaniku või valdaja nimena Miia Kildjer. Halduskohus asus seisuskohale, et Harju Maavalitsuse

ÕVVTK komisjon hindas H. Kildjeri õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse

lahendamisel kogutud tõendeid valesti ja seetõttu jõudis ebaõigele järeldusele. Tunnistades

vaidlusaluse vara M. Kildjerile erivaraks ja jättes sel motiivil H. Kildjeri avalduse rahuldamata, on

komisjon rikkunud kaebuse esitaja õigust ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel saada tagasi tema vanaisale

A. Kildjerile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara.

Harju Maavalitsus esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus tühistada

apelleeritud otsuse ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Apellant leidis, et

halduskohus kohaldas seadust vääralt ja rikkus kohtumenetluse norme. Apellant väitis, et HKS § 19

sätestab, et kohtunik teeb otsuse seaduse alusel, tuginedes kohtuistungil kindlaks tehtud asjaoludele.

Halduskohtu otsuses pole arvestatud Harju Maavalitsuse esindaja seletustega ega toimikus olevate

tõenditega, mis kinnitavad, et ehituskrunt A-18 (kinnistu nr. 4352) kuulus Miia Kildjerile erivarana.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. II-

3/309/98 jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1998. a. otsus

muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on õige halduskohtu seisukoht, et Raasiku vallas asuv

kinnistu nr. 4352 ei olnud õigusvastase võõrandamise ajal M. Kildjeri erivara. Asjaolu, et abielu

kestel soetatud kinnisvara on kinnistusraamatusse kantud ühe abikaasa nimele, ilma et oleks

märgitud, et vara on selle abikaasa erivara, ei tähenda iseenesest seda, et see vara kuulub eraldi ühele

abikaasale. BES § 812 järgi oli kinnisvara sissekanne ühe abikaasa nimele kinnistusraamatus tähtis

vaid kolmandate isikute jaoks. Ringkonnakohus leidis, et A. Kildjeri ja M. Kildjeri poolt abielu kestel

soetatud kinnistu kandmine kinnistusraamatus M. Kildjeri nimele ei tähenda antud juhtumil

kinnisvara kuulumist viimasele erivarana. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kinnistusraamatusse

oleks tehtud kanne kinnistu kuulumise kohta erivarana M. Kildjerile.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 1998. a. otsuse peale esitas Harju

Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol kassatsioonkaebuse. Kassaator palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud

kohtumenetluse seadust. Kassaator väidab, et Omandireformi aluste seaduse mõttest tuleneb, et

õigustatud subjektide tuvastamisel tuleb lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud

seadusandlusest. See põhimõte on sätestatud ka Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määruse

nr. 161 punktides 15, 18 ja 21, mille kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks tuvastada isik, kellele vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel. BES eristas

varaühisust ja vara lahusust. Vaidlusalune õigusvastaselt võõrandatud vara asus Eesti ja Liivimaa

maaõiguse kehtivuse piirkonnas, kus kogu vara oli mehe valitsemise all (BES III osa § 41). BES § 13

järgi eeldati, et abielu ajal soetatud vara on mehe vara. Et naise poolt omandatud vara oleks

omandanud erivara staatuse ka kolmandate isikute jaoks, pidi see sama seaduse § 27 kohaselt olema

sõlmitud kindlas vormis (BES § 36) ja avalikustatud (BES §-d 38 ja 94). Asjaolu, et Raasiku vallas

asunud ehituskrunt A-18 (kinnistu nr. 4352) koos sellel asuvate ehitistega kuulus erivarana

M. Kildjerile, on tõendatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni poolt kogutud

arhiividokumentidega. Vastavalt 14. juulil 1931. a. notariaalselt sõlmitud ostu-müügilepingule oli

maatüki ehituskrunt A-18 ostjaks ja omandajaks M. Kildjer. Maatükk kinnistati 26. septembril 1931

ja kanti maade registri ossa nr. 4352. Seda tõendab kohtutoimikus olev kinnistusregistri väljavõte.

Asjaolu, et kinnistu nr. 4352 endiseks omanikuks oli M. Kildjer, tõendab ka 28. aprillil 1932

M. Kildjeri ja A. Kildjeri vahel sõlmitud ja notariaalselt tõestatud abieluvaranduse lahutamise leping,

mille punkt 1 sätestas, et varandused "mis kumbki meist abielu kestel omandanud, ehk edaspidi

omandab, peab jääma piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele,

kellele see kuulub". Samuti nähtub Tartu Ajalooarhiivi 14. mai 1998. a. arhiiviteatisest nr. 5017/1-25,

et arhiivifondi "Tallinna Kinnistusamet" kinnistu nr. 4352 sissekandes on märkusena kirjas, et

"kinnistustoimiku dokumendis 18. jaanuarist 1940. a. tõendab notar Ed. Juurik, et abielus olev Miia

Kildjer toimib iseseisvalt, ilma oma mehe kui abikaasaliku nõuandja loa ja nõusolekuta,

abieluvaranduse lahutamise lepingu põhjal, mis on ilmunud Riigi Teataja Lisas nr. 45 - 1932. a.".

Raasiku valla 1937. a. elanike nimekirjas on ehituskrundi nr. A-18 kinnisvara omanikuks märgitud

M. Kildjer. Eesti Riigiarhiivi 28. augusti 1998. a. teatise nr. 69250/Ha kohaselt on 23. augusti 1937. a.

dokumendis "Hoonete hindamine" märgitud elumaja omanikuks M. Kildjer. Riigi Statistika

Keskbüroo poolt läbi viidud põllumajandusloenduse käigus koostatud maalehel on kinnistu nr. 4352

omanikuks märgitud Miina Kildjer. Eeltoodu põhjal leiab kassaator, et on ümberlükkamatult

tõendatud, et kinnistu nr. 4352 kuulus M. Kildjerile erivarana vastavalt BES §-le 27, mida A. Kildjer

abikaasana aktsepteeris.

P. Kildjeri vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Kassatsioonkaebuses pole märgitud, millist materiaalõigusnormi ja millist

protsessiõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas seadust vääralt.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma isik, kellele

see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal, või selle isiku ORAS §-s 8 loetletud pärijad.

Omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 2 kohaselt kehtestab õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161

kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 15 alapunkt 2 kohaselt tehakse avalduste

ja tõendite läbivaatamisel kindlaks, kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise

hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endisele omanikule.

Tõendid, mille alusel ÕVVTK kohalik komisjon teeb kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara

kuuluvuse, on loetletud sama korra punktis 21. Arvestades Vabariigi Valitsuse 26. augusti 1997. a.

määrusega nr. 164 tehtud muudatusi, sätestab Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

punkt 21, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks

olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud

omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt

väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse 1938. a. ja järgmistel

aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju",

kinnistusraamatute sissekandeid, ostu-müügilepinguid, kohtuotsuseid, kinkelepinguid ja pärandite

vastuvõtu dokumente. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse

avalduses tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega. See säte on kooskõlas Maareformi

seaduse § 15 lõikega 4, mille kohaselt kasutatakse maa omandiõiguse tõendamiseks 1938. aastal ja

järgnenud aastatel Katastri Ameti poolt koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju",

kinnistusametite dokumentatsiooni ning Omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 4 nimetatud

dokumente.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa võõrandamisaegne omanik kindlaks

määrata eeskätt kinnistusraamatu sissekannete ja notariaalselt tõestatud lepingute alusel. Kui vara

võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada

kirjalike tõenditega, on Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 22 kohaselt taotlejal

õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole.

Kinnistusraamatu kannete kohaselt omandas Harju maakonnas Raasiku vallas Raasiku ja Kambja

mõisast eraldatud ehituskrundi A-8 (kinnistu nr. 4352) 14. septembril 1931. a. sõlmitud ostulepingu

alusel Miia Ado t. Kildjer. Eesti Ajalooarhiivi 14. mai 1998. a. teatises nr. 5017 on kinnistu nr. 4352

kohta märgitud, et "Kinnistustoimiku dokumendis 18. jaan.-st 1940. a. tõendab notar Ed. Juurik, et

abielusolev Miia Kildjer toimib iseseisvalt, ilma oma mehe kui abikaasaliku nõuandja loa ja

nõusolekuta, abieluvaranduse lahutamise lepingu põhjal, mis on ilmunud Riigi teataja Lisas nr. 45 -

1932. a.". Halduskohtu toimikus on väljavõte Riigi Teataja Lisast nr. 45 (10. juuni 1932), milles

Tallinna-Haapsalu rahukogu tsiviilosakond kuulutas oma 14. mai 1932. a. määruse täitmiseks, et

M. Kildjer ja A. Kildjer on teinud notari juures 28. aprillil 1932. a. abieluvaranduse lahutamise

lepingu, mille punkt 1 sätestas: "Varandused, mis meie abielupaar Kildier'id kumbki abiellu toonud ja

mis kumbki meist abielu kestvusel omandanud või edaspidi omandab, olgu ostu, päranduse või muul

teel, peab jääma piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele, kellele see

tegelikult kuulub." Harju maakonnas Raasiku vallas asuva kinnistu nr. 4352 oli M. Kildjer

omandanud abilelu kestel ostulepingu alusel. Kohtutoimikus oleval Harjumaa kinnisvarade

hindamise komitee 8. jaanuari 1938. a. protokolliga nr. 1 kinnitatud dokumendil "Hoonete

hindamine" on Harjumaal Raasiku vallas ehituskrundi A-18 ja elumaja omanikuks märgitud Miia

Kildjer. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 22. novembril 1940. a. kinnitatud Raasiku

asulas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täienduses on natsionaliseerimisele kuuluva

maja - Raasiku asula kr. nr. A-18, kinnistu nr. 4352 - omaniku või valdajana märgitud Miia Kildjer.

Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus asusid seisukohale, et õigusvastase võõrandamise

ajal ei olnud Raasiku vallas asunud kinnistu nr. 4352 ja sellel asuvate hoonete omanikuks M. Kildjer.

Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni vaidlustatud otsus

rikub kaebaja õigust ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel saada tagasi tema vanaisale A. Kildjerile kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud vara. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsustes pole märgitud tõendeid,

millele rajaneb kohtute järeldus, et taotletav vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel

omandiõiguse alusel A. Kildjerile. Sellega rikkus ringkonnakohus HKS § 38 lg. 3 ja TsMS § 330

lg. 4.

Paljasõnaline ja põhjendamata on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus haldusasja menetlemisel

kohtumenetluse seadust. Kuna kassatsioonkaebuses pole märgitud, milliseid kohtumenetluse sätteid

ringkonnakohus rikkus, jätab halduskolleegium selle väite tähelepanuta.

Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Asi

tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viiloli kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 1998. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/309/98 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada Harju Maavalitsusele kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub 1. märtsil 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann