3-2-1-23-99 · Riigikohus

3-2-1-23-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. veebruaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 1. veebruaril 1999. a

OÜ Uue Tõlla kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

18. septembri 1998. a otsuse Kaarel Loperi hagis OÜ Uue Tõlla vastu 45 842 krooni saamiseks.

Pärnu Maakohtule 23. jaanuaril 1998. a esitatud hagis palus Kaarel Loper OÜ-lt Uue Tõlla välja

mõista 45 842 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt kuulus Tihemetsa Sovhoostehnikumi

reformikomisjoni 16. aprilli 1993. a otsuse järgi hagejale ühistatud varas 23 040 krooni, mille kohta

anti 27. aprillil 1993. a tõend nr 23. Tihemetsa Sovhoostehnikumi õigusjärglane hoiuühing Tihemetsa

Varad andis 18. jaanuaril 1994. a nimetatud summa kohta välja võlakohustuse nr 196, mille järgi

hoiuühing kohustus selle summa hagejale välja maksma ositi 4 aasta jooksul. Võlakohustuses

näidatud summast on hageja kätte saanud vaid 5110 krooni 80 senti. Arvestades Statistikaameti

õiendit tarbijahinnaindeksi muutuse kohta, tuleb hageja kasuks välja mõista aga 45 842 krooni.

Inflatsioonikoefitsiendi arvestamist nägi ette eelnimetatud võlakohustuse 5. punkt.

Tuginedes TsK §-dele 173, 174 ja 222 ning TsÜS § 112 lg 2 p-le 5, maakohus rahuldas hagi ning

mõistis hagetava summa välja hoiuühingu Tihemetsa Varad õigusjärglaselt OÜ-lt Uue Tõlla.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võttis hoiuühing Tihemetsa Varad 18. jaanuaril 1994. a endale

kohustuse maksta hagejale kompensatsioon ühistatud vara eest välja rahas kindlatel tähtaegadel. Selle

kohta vormistati kirjalik võlakohustus nr 196. Võlakohustuse 5. punkti järgi kohustus hoiuühing

maksma hagejale iga aasta lõpuks oleva võla summalt protsente vastavalt Eesti Panga poolt

kehtestatud inflatsioonikoefitsiendile hiljemalt järgneva aasta 1. aprilliks. Võlakohustuses protsendi

määra märkimata jätmine ei oma asjas tähtsust, kuna seda ei olnud võlakohustuse vormistamisel

võimalik ette näha. Hageja arvutused on õiged. Arvutuste aluseks on võetud Statistikaameti poolt

hagejale saadetud kirjas näidatud tarbijahinnaindeksid.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Hageja oli põllumajandusreformi õigustatud

subjekt, kohustatud subjektiks tema suhtes oli Tihemetsa Sovhoostehnikum. Hageja oli õigustatud

saama ühistatud vara eest kompensatsiooni, mille suurust kinnitas 27. aprilli 1993. a tõendiga nr 23

sovhoostehnikumi reformikomisjon. Hoiuühing Tihemetsa Varad kohustus maksma hagejale

kompensatsiooni välja nelja aasta jooksul rahas, sõlmides 18. jaanuaril 1994. a võlakohustuse nr 196.

Hageja sai osaliselt oma kompensatsiooni kätte natuuras. Hoiuühingu 11. juuni 1997. a teatise nr 33

kohaselt oli võla jääk 17 929 krooni 20 senti. Maakohus on leidnud õigesti, et kostja kui hoiuühingu

Tihemetsa Varad õigusjärglane ei täitnud võetud kohustust nõuetekohaselt. Võlakohustuse

sõlmimisega oli hageja osas põllumajandusreformi seaduse sätete toime lõppenud. Seega oli hagejal

õigus nõuda võlakohustuse täitmist üldistel alustel lähtuvalt tsiviilkoodeksi sätetest.

Inflatsioonikoefitsiendist (käesoleval ajal määratleb siseriiklikku inflatsiooni tarbijahinnaindeks)

sõltuva protsendi maksmise kohustuse ettenägemine võlakirjas ei olnud vastuolus seadusega.

Protsendi arvuline mittemärkimine oli põhjendatud, sest raha ostujõu languse täpne prognoosimine ei

olnud võimalik. Tarbijahinnaindeksi õigsust ei ole kostja vaidlustanud.

Kassatsioonkaebuse esitas OÜ Uue-Tõlla, kes palus ringkonnakohtu otsuse tühistada väljamõistetud

summa suuruse osas. Kassatsioonkaebuse kohaselt on põhjendamata kohtu seisukoht, et intress

võlakohustuse jäägilt võrdub aasta inflatsioonikoefitsiendiga. Selline protsendi määr ei tulene

võlakohustuse mõttest ega tekstist. Hoiuühistu ei kehtestanud võlakohustuse protsenti, mis võrduks

inflatsioonikoefitsiendiga. Kassaator lisas kaebusele koopia Tihemetsa Sovhoostehnikumi

reformikomisjoni 14. jaanuari 1994. a koosoleku protokollist nr 25, väites, et seda ei olnud tal

võimalik varem kohtule esitada, kuna see oli antud arhiivi. Kassaator on seisukohal, et kuna sellel

koosolekul otsustati põllumajandusreformist tulenevates võlakohustustes rakendada

inflatsiooniprotsendi määrana 8%, siis võlgneb kassaator hagejale koos intressidega 21 025 krooni 80

senti.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on õige. Vastustaja

leiab, et tarbijahinnaindeksi arvestamata jätmise korral saaks ta kahju. Inflatsiooni 100%-lise

arvestamise kohustus tuleneb võlakohustuse punktist 5.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

TsMS § 353 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel ja piires, kas

ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning

järginud protsessiõiguse norme. Sama paragrahvi 3. lõike järgi saab Riigikohtu otsus põhineda vaid

alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Maakohtu otsusega tuvastati, et 18. jaanuari

1994. a võlakohustuse 5. punkti järgi kohustus hoiuühing Tihemetsa Varad, kelle õigusjärglane on

kostja, maksma hagejale iga aasta lõpuks oleva võla summalt protsente vastavalt Eesti Panga

kehtestatud inflatsioonikoefitsiendile hiljemalt järgneva aasta 1. aprilliks. Kohus on otsuses

põhjendanud, miks ta leiab, et kostja on kohustatud seda punkti täitma, vaatamata sellele, et protsendi

määra polnud võlakohustuses arvuliselt märgitud. Apellatsioonikohus jättis maakohtu otsuse

muutmata, motiveerides kohtuotsuses apellatsioonkaebuse väidetega mittenõustumist.

Apellatsioonkaebuses kostja ei väitnud, et tulenevalt Tihemetsa Sovhoostehnikumi reformikomisjoni

14. jaanuari 1994. a koosoleku otsusest on võlakohustuse 5. punkti järgi maksmisele kuuluva

protsendi määr 8%. Sellest järeldub, et apellatsioonikohus ei saanudki lahendada küsimust

reformikomisjoni poolt otsustatud protsendi määra siduvusest pooltele. Tulenevalt TsMS §-st 319

ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes kaebuse piirides. Seega on apellatsioonikohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe protsessiosalisele ette võimalust tugineda kassatsioonkaebuses

asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud, samuti esitada uusi tõendeid.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. septembri 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa