Legislator Case Law & Legislation
3-2-1-15-99 ECLI:EE:RK:1999:3.2.1.15.99.46 AI generated

3-2-1-15-99 · Riigikohus

Case Number 3-2-1-15-99
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date
Outcome Kohtuotsus

Legislator summary

AI generated

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 1998. a otsuse Andres Maseri ja Jaan Mugra

Legislator headnote

AI generated

3-2-1-15-99 · Riigikohus: Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 1998. a otsuse Andres Maseri ja Jaan Mugra

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

3-2-1-15-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. veebruaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi

kirjalikus menetluses 25. jaanuaril 1999. a

Väike-Munamäe Arenduse AS ja Priit Jagomäe kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 1998. a otsuse Andres Maseri ja Jaan Mugra

hagides Priit Jagomäe ja Väike-Munamäe Arenduse AS vastu aktsiate märkimise

ebaõnnestumisega seoses märkijate tasutud summade tagastamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Väike-Munamäe Arenduse AS kohustus vastavalt

Väike-Munamäe Arenduse AS aktsionäride üldkoosoleku 10. detsembri 1996. a otsusele korraldama

aktsiate märkimise.

Linnakohtusse esitatud hagiavalduse kohaselt leidsid hagejad, et aktsiate märkimist ei toimunud ja

nad ei ole Väike-Munamäe Arenduse AS aktsionärid. Enne aktsiate märkimise ebaõnnestumist olid

hagejad tasunud aktsiate märkimiseks 300 000 krooni, mille solidaarset väljamõistmist nad kostjatelt

palusid.

Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt sõlmiti Väike-Munamäe Arenduse AS

aktsionäride ja hagejate vahel 2. detsembril 1996. a aktsiate ostu-müügi eelleping, mille sisuks oli

Väike-Munamäe Arenduse AS aktsiate suunatud emiteerimine, aktsionäride loobumine aktsiate

eelisostuõigusest, emiteeritavate aktsiate arv, liik ja nimiväärtus, aktsiate eest tasumise kord, märkija

nimi ja märkimise ajavahemik, seega praktiliselt kõik ÄS § 260 lg 1 punktid. Eellepingu kohaselt olid

allakirjutanud Väike-Munamäe Arenduse AS aktsionärid ž aktsiate omanikud, samuti oli kindlaks

määratud üldkoosoleku toimumise aeg. Linnakohus asus seisukohale, et nimetatud eellepingut ei saa

Väike-Munamäe Arenduse AS poolsete lepinguosaliste määrava osaluse ja lepingutähtaegade tõttu

lugeda tingimuslikuks, vaid tuleb lugeda sõlmitud tehinguks. Aktsiate märkimine toimus, kuna

hagejad kirjutasid alla eellepingus aktsiate märkimise nimekirja kohta kehtestatud andmetele ning,

soovides aktsiaid osta, olid nad teadlikud aktsiate ostu tingimustest. Tähtsust ei oma asjaolu, millal

kanti aktsiakapitali muudatus äriregistrisse, kuna aktsiakapitali muudatuse äriregistrisse kandmine ei

tekita, muuda ega lõpeta aktsiaseltsi ja aktsionäri vahelisi õigussuhteid.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning rahuldas hagi täielikult. Kohtuotsuse motiivide

kohaselt on linnakohus ebaõigesti leidnud, et Väike-Munamäe Arenduse AS aktsiaid märkisid

A. Maser ja J. Mugra. Äriseadustiku § 259 lg 1 kohaselt saadetakse nimeliselt kindlaks määratud

isikule märkimisele kutsumise teade ning ÄS § 260 sätestab, et aktsia märgitakse kandega

märkimisnimekirja. ÄS § 260 lg 4 järgi peab märkija kirjutama kandele alla. Käesoleval juhul ei

väljastatud hagejatele märkimisele kutsumise teadet, samuti pole koostatud märkimisnimekirja ega

võetud neilt märkimisnimekirja kandele allkirja.

Apellatsioonikohus asus seisukohale, et aktsiate eelleping ei saa asendada aktsiate märkimist. Kuna

Väike-Munamäe Arenduse AS aktsionäride 10. detsembri 1996. a üldkoosoleku otsuses toodud

aktsiate märkimise tähtaeg on möödunud, on aktsiate märkimine ebaõnnestunud. Aktsiaseltsi juhatus

peab ÄS § 347 lg 2 alusel märkijate poolt tasutu viivitamatult tagastama, selle eest vastutavad

juhatuse liikmed solidaarselt. Ringkonnakohus leidis, et vaatamata täiendavate aktsiate märkimise

täielikule ärajäämisele tuleb A. Maser ja J. Mugra lugeda aktsiate märkijateks, kuna nad tegid

aktsiakapitali sissemaksed, eeldades, et neid kutsutakse seaduses sätestatud korras aktsiate

märkimisele.

25. septembril 1998. a esitasid hagejad avalduse täiendava kohtuotsuse tegemiseks, millega paluti

kostjatelt välja mõista esimese astme kohtus kantud advokaadikulu 15 000 krooni. Ringkonnakohus

rahuldas selle avalduse osaliselt, ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja advokaadikulu 5000 krooni

A. Maseri ja 7500 krooni J. Mugra kasuks.

Kassatsioonkaebuse esitasid Väike-Munamäe Arenduse AS ja Priit Jagomägi, kes palusid tühistada

ringkonnakohtu otsuse, kuna kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme ning rikkus

menetlusnorme.

Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus ei hinnanud poolte tahte sisu ning tõlgendas tehingu sisu

üksnes formaalsete tunnuste alusel. Vastustajad väljendasid kirjalikult tahet saada Väike-Munamäe

Arenduse AS aktsiaid ning tasusid aktsiate eest aktsiate ostu-müügi eellepingu järgi. Aktsiate ostu-

müügi eellepingus on täidetud kõik ÄS § 260 lg 2 ja 4 nõuded.

Aktsiate märkimine oli kehtiv tühistamata aktsiate ulatuses, kuna märkimine ebaõnnestus ning

aktsionäride üldkoosolek kasutas ÄS §-s 347 lg 3 sätestatud võimalust ja tühistas märkimata aktsiad.

Kassaatorid viitavad kaebuses asjaolule, et ringkonnakohus käsutas hagi eset ilma protsessiosalise

taotluseta, jagades väljamõistetavad summad oma suva järgi. Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt

mõisteti kassaatoritelt välja riigilõivu kahekordselt, kuigi riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p 7 kohaselt

riigilõiv tagastatakse, kui kohtuotsus tühistatakse seaduses ettenähtud korras.

Vastustajad leidsid, et kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu ega kuulu läbivaatamisele.

Ringkonnakohus ei muutnud hagejate esitatud haginõuet ning viide riigilõivuseadusele ei ole

asjakohane.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebus ei

anna alust selle tühistamiseks.

Ringkonnakohtu otsuses on õigesti märgitud, et aktsiate märkimine pidi toimuma ÄS § 260 kohaselt

kandega märkimisnimekirjas, millele märkija annab oma allkirja ja lisab märkimiskuupäeva.

Ringkonnakohus on kindlaks teinud, et märkimisnimekirja ei koostatud ega saadetud hagejaile ka

märkimisele kutsumise teadet. Aktsiate omandamise eelleping ei saa asendada aktsiate märkimist ja

seetõttu ei oma eelleping vaidluse lahendamisel selles mõttes tähendust. Pealegi oli eellepingus

märgitud, et aktsionärid kohustusid oma ž häälteenamust ja/või aktsiaseltsi juhataja positsiooni

kasutades üldkoosoleku otsusega kehtestama, et aktsiakapitali laiendamisel lubatakse aktsiaid

märkida ainult hagejatel (lepingu p 2. 3). Järelikult pidasid lepingupooled ka ise silmas, et eelleping

ei asenda aktsiate märkimist ja märkimine toimub pärast seda kui üldkoosolek on asja otsustanud.

Aktsiakapitali suurendamine otsustatigi 10. detsembri 1996. a üldkoosolekul ning aktsiate märkimise

ajaks määrati ajavahemik 11. detsembrist 1996 kuni 15. veebruarini 1997. Aktsiate märkimist aga ei

toimunud, kuna sellest ei teatatud hagejatele.

Kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kohus on omavoliliselt käsutanud hagejate nõudmisi, ei ole

põhjendatud. Hagejad on nõudnud 300 000 krooni tagasi kostjatelt solidaarselt ja selles ulatuses on

hagi ka ÄS § 315 lg 2 alusel solidaarselt kostjate vastu rahuldatud. Hagejad ei ole selle peale

kassatsioonkaebust esitanud. Rahasummade jaotumine hagejate vahel ei riku kostjate õigusi. Vaidlust

ei ole selle üle, et hagejad Väike-Munamäe Arenduse AS-le 300 000 krooni üle kandsid.

Põhjendatud ei ole ka kassatsioonkaebuse väide riigilõivu osas. Riigilõivuseaduse § 15 reguleerib

riigilõivu tagastamist riigieelarvest. Selline olukord, et kostjale on vaja riigieelarvest riigilõivu

tagastada, tekib siis, kui hageja oli hagi esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest riigieelarvesse.

Riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p 7 mõtte kohaselt tuleb riigilõiv tagastada kostjale riigieelarvest siis, kui

temalt on hagi rahuldamise tõttu riigilõiv riigituludesse tegelikult juba sisse nõutud ja see kohtuotsus

tühistatakse ning hagi tema vastu jääb rahuldamata. Käesoleval juhul see säte ei ole kohaldatav.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa