3-1-1-13-99 · Riigikohus

3-1-1-13-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. veebruaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas

avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

A. M. süüdistuses KrK § 204 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa kannatanu Peeter-Paul Klaus, A. M.-i kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

A. M. mõisteti Tartu Linnakohtu 25. septembri 1998. a kohtuotsusega süüdi KrK § 204 lg 2 järgi ja teda

karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest

tingimisi kolmeaastase katseajaga.

A. M. mõisteti süüdi selles, et ta 22. oktoobril 1997. a kella 20.45 ajal, juhtides talle kuuluvat sõiduautot

Moskvit" 2140 reg nr 047 ABG ning rikkudes LE punkte 100, 101, 102, 195 ja 196, sõitis kiirusega kuni 60

km/h Tartus Ringtee tn 14 juures asuval sõiduteel otsa V. K.-ni poolt juhitud sõiduautot VAZ 2105 reg nr 303

ADX käima lükanud M. P.-le ja P. P.-le. Otsasõidu tagajärjel paiskusid M. P. ja P. P. 25 m kaugusele

sõiduteele ning neile mõlemale tekitati hulgaliselt üliraskeid kehavigastusi, mille tagajärjel M. P. suri

sündmuskohal ning P. P. samal õhtul haiglas.

A. M.-le karistuse mõistmisel arvestas kohus toime pandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning

vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning sellest tulenevalt pidas võimalikuks mõista

karistuseks KrK § 204 lg 2 sanktsiooni alammäär KrK § 47 sätete kohaldamisega. Linnakohus asus

seisukohale, et kuna V. K.-i poolt juhitud sõiduauto ei olnud tehniliselt korras, pidanuks selle käima

lükkamise ajal põlema ohutuled. Selle liikluseeskirjade nõude täitmine oleks taganud käimalükatava VAZ

2105 nähtavuse teistele liiklejatele. Veel arvestas linnakohus asjaolu, et A. M. on varem haldus- ja

kriminaalkorras karistamata ning talle töökohast antud iseloomustus on positiivne. Vastutust kergendava

asjaoluna arvestas linnakohus kohtualuse puhtsüdamlikku kahetsust ning ühele kannatanule kahju osalist

hüvitamist. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Tartu Linnakohtu 25. septembri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu T. P. ning

apellatsioonprotesti Tartu prokurör Arvi Kungla. Mõlemad apellandid vaidlustasid A. M.-le mõistetud

karistuse selle leebuse tõttu. Kannatanu leidis oma kaebuses, et kohtualusele mõistetud karistus ei taga KrK

§-s 20 sätestatud karistuse eesmärki, s. o üldpreventsiooni põhimõtet. Prokuröri protesti kohaselt on

linnakohtu otsuses A. M.-i suhtes KrK § 47 sätete kohaldamine motiveerimata. Protestis juhiti tähelepanu

asjaolule, et A. M. pani toime I astme kuriteo, mille tagajärjel hukkus kaks inimest. Veel leiti protestis, et

sõiduauto gabariiditulede mittepõlemine ei mõjutanud liikluseõnnetuse toimumise fakti, sest kriminaalasjas

kogutud tõendite kohaselt oli A. M.-l siiski võimalus otsasõitu vältida. Lisaks eeltoodule seadis prokurör

kahtluse alla kohtualuse poolt kohtus sõnaliselt väljendatud puhtsüdamliku kahetsuse, viidates seejuures

kriminaalasjas kindlakstehtud objektiivsetele asjaoludele - sündmuskohalt põgenemine, enda

avariitunnustega auto metsa peitmine ja juhtunu kohta ebatõeste ütluste andmine politseis.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 1998. a otsusega linnakohtu 25. septembri 1998. a

otsus osaliselt tühistati. A. M.-le mõisteti karistuseks KrK § 204 lg 2 järgi kolm aastat vabadusekaotust

kinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium leidis, et A. M.-i suhtes KrK § 47 sätete kohaldamisel ei arvestanud linnakohus kuriteo

raskust ning kohtualuse isiksust. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu otsuses sisalduva seisukohaga,

nagu annaks kannatanu igasugune õigusvastane käitumine kohtule võimaluse lugeda see kohtualuse vastutust

kergendavaks asjaoluks. Ringkonnakohtu arvates on see õigustatud üksnes juhul, kui õigusrikkumine

soodustas kohtualuse poolt kuriteo toimepanemist. Taolisi tõendeid ringkonnakohus käesolevas

kriminaalasjas ei tuvastanud. Kriminaalkolleegium nõustus protestis esitatud arvamusega, et on alust kahelda

A. M.-i süü puhtsüdamlikus ning siiras kahetsuses. Kõike eeltoodut arvestades, karistas ringkonnakohus A.

M.-i vabadusekaotusega kolmeks aastaks.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu A. M., kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja ta kriminaalasja saatmist samale

kohtule uueks arutamiseks.

Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsuse talle mõistetud karistuse ranguse motiivil ning palub jõusse jätta

Tartu Linnakohtu otsuse. A. M kordab, et otsasõitu poleks toimunud, kui käimalükataval autol oleksid

põlenud ohutuled. Tema arvates esinevadkriminaalasjas need erandlikud tehiolud, mis annavad võimaluse

KrK § 47 sätete kohaldamiseks. Ta kinnitab, et on teinud juhtunust õiged järeldused ning püüdnud

kannatanuid võimaluse korral ka materiaalselt aidata. Lisaks eeltoodule ei nõustu kassaator ringkonnakohtu

seisukohaga nagu oleks kohtul põhjust kahelda tema puhtsüdamliku kahetsuse siiruses. Reaalse

vabadusekaotusliku karistuse kohaldamine on A. M.-i arvates ringkonnakohtu otsuses täiesti motiveerimata,

mis on toonud kaasa kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles

kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri ja kannatanu, kes vaidlesid sellele vastu,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu muutmisele.

Riigikohus rõhutab veelkord, et karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige kuriteo raskust ja laadi,

seejärel süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. KrK § 204 lg 2 on üks

seitsmest KrK 11. peatükis kirjeldatud esimese astme kuriteost. Seadusandja on pidanud vajalikuks

kehtestada selle kuriteo puhul kõrgem sanktsioon kui näiteks eriti kuritahtliku huligaansuse või kuritegelikku

ühendusse kuulumise eest. Seega võib KrK 5. peatüki - karistusest vabastamise - norme selle kuriteo toime

pannud isikute suhtes kohaldada vaid juhtudel, kui süüdlase isik ei jäta mingit kahtlust vabadusekaotuse

kohaldamise otstarbekohatuses. Käesoleval juhul on tegu isikuga, kes põhjustas raske liiklusõnnetuse, lahkus

seejärel sündmuskohalt püüdmatagi kannatanutele abi osutada või abi kutsuda ning asus ennast varjama.

Hiljem aga püüdis kahe isiku surma eest vastutuse vältimiseks peita kuriteo jälgi ning uurimist eksiteele viia.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et vabadusekaotusliku

karistuse kohaldamine on ringkonnakohtu otsuses motiveerimata. Kriminaalasja ringkonnakohtus arutamise

aluseks oli prokuröri protest, milles taotletigi just A. M.-le mõistetud karistuse karmistamist. Lähtuvalt

sellest käsitleb kogu ringkonnakohtu otsuse motiveeriv osa põhistusi sellest, miks linnakohtu poolt KrK § 47

sätete kohaldamine on ebaõige. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhistustega ja nendib, et

käesoleval juhul puuduvad AKKS §-s 64 toodud kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alused.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 1998. a kohtuotsus A. M.-i suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 9. veebruaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep