3-1-3-2-99 · Riigikohus

3-1-3-2-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. veebruaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep

ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

M.P. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss, õigeksmõistetu M.P. ja

tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel.

M.P. oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta KrK § 139 lg 2 p-s 2 loetletud tunnustele vastava isikuna,

olles alkoholijoobes, varastas salaja 3. jaanuaril 1997. a kella 15 paiku P-s T tn xx-x M.H. korterist viimasele

kuulunud mootorsae Husqvarna 254, millega tekitas kannatanule varalise kahju 5500 krooni.

Järva Maakohtu 21. mai 1997. a otsusega mõisteti M.P. temale esitatud süüdistuses õigeks, kuna kohus ei

pidanud tõendatuks sae omavolilist hõivamist ja omastamise tahtluse olemasolu.

Õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustas prokurör, kes oma apellatsioonprotestis taotles M.P. süüdimõistmist ja

karistamist KrK § 139 lg 2 p 2 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. augusti 1997. a otsusega kassatsioonprotest rahuldati

osaliselt. Apellatsioonikohus leidis, et õigeksmõistev kohtuotsus oli puudulikult motiveeritud ja kriminaalasi

saadeti uueks arutamiseks Järva Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Teistkordselt arutati M.P. süüdistusasja Järva Maakohtus 12. veebruaril 1998. a. Uus kohtukoosseis uuris ja

kõrvutas asjas kogutud tõendeid, analüüsis tõendite ebakindlusest tingitud vastuolusid ja jõudis seisukohale,

et M.P. tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna kohtus ei ole üheselt ja veenvalt tõendatud, et

kohtualune on toime pannud talle inkrimineeritud kuriteo. Kohus leidis, et kohtualusele esitatud süüdistus ei

rajane ühelgi konkreetsel tõendil, mis võimaldaks kindlaid järeldusi teha.

Järjekordse õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustas Järva prokurör, taotledes apellatsioonikohtult M.P.

süüdimõistmist KrK § 139 lg 2 p 2 järgi ja tema karistamist.

29. juuni 1998. a otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Järva Maakohtu

12. veebruari 1998. a otsuse muutmata ja apellatsioonprotesti rahuldamata. Kohtukolleegium nõustus

kriminaalasjas kogutud tõenditele Järva Maakohtu poolt antud hinnanguga.

Mõlema astme kohtud lugesid tuvastatuks, et M.P. 3. jaanuaril 1997. a tarvitas M.H. ja M.S. ühises elukohas

koos teiste isikutega alkohoolseid jooke ja sellest korterist lahkudes võttis kaasa korteri esikus olnud

mootorsae. Kõndinud saega mõnda aega P tänavatel, sõitis M.P. T-le, kus jõi koos P.K-ga surnuaial viina.

Edasise joomingu tarbeks raha saamiseks tegi M.P. viimasele ettepaneku saag panti anda. P.K. sai endale

tuttavalt baarimehelt J.R-lt 300 krooni laenu, kusjuures kohustus sae nädala jooksul 400 krooni eest välja

lunastama. Määratud tähtaja jooksul pakuti J.R-le 300 krooni, kuid viimane nõudis kokkuleppele vastavalt

400 krooni. Selle summa mittesaamisel müüs J.R. sae tuvastamata isikule. Maakohtu otsuse motiveerivast

osast on apellatsioonikohus aktsepteerinud sedagi, et

M.P. on nii kohtueelsel menetlusel kui ka kõigil kohtuistungitel väitnud, et M.H. ühise joomingu käigus

andis talle nõusoleku sae kasutamiseks tingimusel, et M.P. tagastab tööriista järgmisel päeval. M.H. avaldas

kohtule, et ta joobnud oleku tõttu ei mäleta, kas andis

M.P-le nõusoleku sae kasutamiseks, kuid ei saa sellise loa andmist välistada. Suure koguse - 2 liitri viina

pruukimise tõttu ei saanud ka teised joomakaaslastest tunnistajad kinnitada, milline jutuajamine toimus sae

kasutamisest saunapuude saagimiseks, kuid jutt saunast ja saunapuudest oli.

Apellatsioonikohus pidas kriminaalõiguslikku hinnangut andes oluliseks kannatanu poolt mitmetel

kohtuistungitel antud selgitusi, et ta ei saa välistada raskelt joobnuna M.P-le nõusoleku andmist mootorsae

kasutamiseks. Kannatanu vastuolulised ütlused säilitavad tõsiseid kahtlusi, mida ei ole võimalik kõrvaldada

teiste asjas olemasolevate tõenditega. Piisavad süütõendid kohtualuse süüditunnistamiseks temale

inkrimineeritud teos puuduvad.

Osutades süüdistuse positsiooni võimalikule ühekülgsusele on kolleegium lisanud, et ta ei pea võimalikuks

kaaluda küsimust M.P. vastutusest KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi temale usaldatud võõra vara raiskamise eest, sest

sellist raskema kriminaalseaduse järgi süüdistust ei ole talle esitatud.

Apellatsioonikohtu viimatikäsitletud otsust keegi kassatsioonikorras ei vaidlustanud.

Seaduses sätestatud aastast tähtaega rikkumata on Riigiprokuröri asetäitja esitanud avalduse seniste

kohtulahendite tühistamiseks kohtuvea parandamise korras.

Haakuvalt apellatsioonikohtu viitega võimalusele kaaluda KrK § 1411 lg 2 p 2 tunnuste olemasolu, on

avaldaja hinnanudki kohtulahendites käsitletud tõenditekogumit selle koosseisu tunnuste tuvastamise

aspektist. Avaldaja leiab, et M.P. pööras temale usaldatud M.H.a vara (mootorsae) isiklikuks kasuks " pantis

võõra vara P.K.i vahendusel 300 krooni eest

J. Robenile, kuid panti hiljem välja ei ostnud, vaid arvestas selle oma võla katteks, pannes seega toime

temale usaldatud võõra vara raiskamise. Avaldaja käsitluse kohaselt pani M.P. seega toime kvalifitseeritud

salajasest vargusest raskema kuriteo KrK § 1411 lg 2 p 2 tunnustel ja seetõttu on aset leidnud kohtuviga

kohaldamisele kuulunud seaduse mittekohaldamise näol. Kohtuvea parandamine eeldaks avaldaja käsitluse

kohaselt kohtumenetluse järjekordset alustamist ja seetõttu kuuluks senised kahe astme kohtute lahendid

tühistamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära prokuröri seletuse,

kes toetas avaldust ja õigeksmõistetu ning viimase kaitsja, kes pidasid avaldust põhjendamatuks ja palusid

seda mitte rahuldada,

l e i d i s:

Kriminaalasja kohtuliku arutamise piire käsitlev KrMK § 215 lubab asja menetleda vaid nendes kuritegudes,

milles süüdistatav on kohtu alla antud. Seadus lubab juhul, kui prokurör peab vajalikuks muuta esitatud

süüdistust või esitada uus süüdistus, millega halveneb kohtualuse seisund või mis on oma sisult oluliselt

erinev varemesitatud süüdistusest, esitada tal (prokuröril) see süüdistus kirjalikult kohtu kaudu. Ainult sellise

süüdistuse muutmine, millega ei halvene kohtualuse seisund on lubatud prokuröri vastavasisulisest taotlusest

sõltumata.

M.P. kriminaalasjas on menetlusosalistena esinenud prokurörid järjekindlalt toetanud

M.P. käitumise KrK § 139 lg 2 p 2 tunnustele sobitatud versiooni, mille tuvastamiseks nõuetekohane

tõenduslik alus on olnud aja möödudes süvenevalt ebakindel. Joobnutena vahetult sündmuses osalenud

isikute kaudu saadud õiguslikeks järeldusteks oluline informatsioon on igas järgnevas menetlusstaadiumis

muutunud ebakindlamaks.

Järjekordsel apellatsioonikohtu istungil 29. juunil 1998. a esinenud prokurör on järjekindlalt toetanud selleks

ajaks juba kohtu poolt korduvalt usaldusväärselt tõendamatuks tunnistatud versiooni, olles samas

süüdistuskõnes arutlenud ka M.P. vastutuse üle süüdlasele usaldatud vara raiskamise eest.

Tulenevalt prokuröri ebakindlast positsioonist on apellatsioonikohus oma otsuses asjakohaselt selgitanud, et

M.P. vastutuse kaalumist KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ei pea kolleegium võimalikuks, sest sellist raskema

kriminaalseaduse järgi süüdistust ei ole talle esitatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea M.P. asjas põhjendatuks mitme kuu möödumisel pärast

kohtulahendite jõustumist esitatud prokuröri avaldust, millega taotletakse kohtulahendite tühistamist

kohtuvea parandamise korras. Prokurör pidanuks oma muutunud positsiooni kohtumenetluses kontrollima

KrKM § 215 lg 2 sätestatud ainupädevust kasutades uue süüdistuse esitamisega, mitte oma ametkonna

tegematuse käsitlemisega kohtuveana, mille tähendus AKKS § 777 lg 1 sisust tulenevalt on suunatud kohtu

poolt tehtud vigade parandamisele.

Kõigi kriminaalasja materjalidega tutvumise järel ei tugevne lootus tõendiallikate kvaliteedi paranemisele

olukorras, kus vaidlusalusest sündmusest on möödunud üle kahe aasta ja kus tõendite ebapiisav

usaldusväärsus on võimaldanud kahekordsel arutamisel mõlemas kohtuastmes järeldada kuriteokoosseisu

puudumist.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63p-st 1 ja § 65 lg-st 3 ning KrMK § 89 lg-st 5 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. juuni 1998. a otsus M.P. õigeksmõistmises jätta

muutmata.

2. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata.

3. Kohtukulu 637.20 krooni kaitsjatasu näol võtta riigi kanda.

Kohtuotsus jõustub 2.veebruaril 1999.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja:Lea Kalm

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher