3-1-1-10-99 · Riigikohus

3-1-1-10-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. veebruaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. M. süüdistuses KrK § 100, § 195 lg 2 ja § 207 lg 2 järgi ning

J. M. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. M.-i kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski, J. M.-i

kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Sillamäe Linnakohtu 20. juuli 1998. a otsusega mõisteti A. M. süüdi ja teda karistati KrK § 100 järgi

vabadusekaotusega seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks; KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi vabadusekaotusega üheks

aastaks ning KrK § 195 lg 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel

mõisteti A. M.-le lõplikuks karistuseks vabadusekaotus seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks kinnises vanglas.

Süüdistuses KrK § 195 lg 3 järgi, samuti osaliselt süüdistuses KrK § 207 lg 1 järgi, s.o tulirelva ja

laskemoona omandamises, hoidmises ja kasutamises, mõisteti A. M. õigeks.

Sama otsusega mõisteti A. M. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja

kuueks kuuks. KrK § 40 lg 3 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust

poolkinnises vanglas.

A. M. mõisteti KrK § 100 järgi süüdi selles, et ta 15. septembril 1995. a, olles alkoholijoobes ja viibides kella

11-st kuni 12-ni Sillamäel X tn 9 asuvas pandimajas, tulistas püstolist TT A. S.-it pähe. Kannatanu suri

saadud vigastuse tagajärjel haiglas.

Linnakohus leidis, et A. M. kavatses püstoli demonstreerimisega nalja heita ja A. S.-t hirmutada. A. M. ei

soovinud A. S.-t tappa, kuid pani tapmise toime kaudse tahtlusega.

KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi mõisteti A. M. süüdi selles, et ta peale A. S.-i tulistamist kandis

15.-16. septembrini 1995. a endaga kaasas püstolit TT ja selle laskemoona. Linnakohus leidis, et püstoli ja

padrunite üleandmine politseile ei ole A. M.-i kriminaalvastutusest vabastamise aluseks, kuna relv oli üle

antud pärast kuriteo toimepanemist ja politseiniku käsul.

Süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi mõisteti A. M. ja J. M. süüdi selles, et nad 30. septembril 1997. a Sillamäe

spordihoone juures, olles mõlemad alkoholijoobes, panid toime kuritahtliku huligaansuse, mis seisnes selles,

et nad huligaansel ajendil sõimasid ning peksid korduvalt käte ja jalgadega V. K.-it. A. M. sõimas

ebaviisakate sõnadega ka N. Z.-it, kes püüdis kohtualuste huligaanset käitumist tõkestada. Kannatanule

tekitati kerged kehavigastused tervise kahjustusega, teda mõnitati, alandati ja sunniti põlvitama.

Sillamäe Linnakohtu 20. juuli 1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kannatanu G. S.,

kohtualune A. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski. Apellatsioonprotesti esitas Ida-Viru

Prokuratuuri prokurör Irina Karo.

Kannatanu G. S. taotles A. M.-le mõistetud karistuste karmistamist. Ta leidis, et KrK § 100 järgi tuleks A.

M.-it karistada vabadusekaotusega 12 aastaks ja lõplik karistus tuleks mõista mitte karistuste osalise vaid

täieliku liitmise teel. Lisaks sellele taotles kannatanu A. M.-i süüditunnistamist KrK § 207 lg 1 järgi tulirelva

ja laskemoona omandamises ning hoidmises.

A. M. taotles KrK § 100 järgi inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 105 järgi põhjendusel, et

tema A. S.-it tappa ei tahtnud ja lask toimus kogemata. KrK § 195 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo palus ta

ümber kvalifitseerida KrK § 113 järgi, kuigi samas väitis, et tema V. K.-it ei peksnud. Seejuures viitas

kohtualune ka tunnistajate ja kannatanu ütluste vastuolulisusele ja sellele, et kaaskohtualune J. M. on andnud

menetluse käigus valeütlusi. Apellatsioonkaebuses taotles A. M.-i kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski

kaitsealuse õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohtu istungil kaitsja loobus osaliselt

kaebusest ja taotles A. M.-i süüdistuse ümberkvalifitseerimist KrK §-lt 100 §-le 105 põhjendusel, et pole

tõendatud A. M.-i tahtlus A. S. tappa. Relva demonstreerimine, sellega naljatamine ja kannatanu

hirmutamine ei tõenda kohtualuse tahtlust tappa. Lasu juhuslikkusele viitavat ka kannatanule tekitatud

vigastus. Süüdistuses KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi taotles kaitsja A. M.-i õigeksmõistmist põhjendusel, et A.

M. andis relva ja laskemoona vabatahtlikult politseile ära ja see välistab tema kriminaalvastutuse.

Süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi taotles kaitsja A. M.-i õigeksmõistmist põhjendusel, et intsident kohtualuse

ja V. K. vahel toimus isiklikul motiivil ja seisnes vaid vastastikku üksteise tõukamises. Kohtualune

kannatanut ei löönud ja huligaansust toime ei pannud.

Apellatsioonprotestis taotles prokurör A. M.-i süüditunnistamist KrK § 195 lg 3 ja § 207 lg 1 järgi

põhjendusel, et eeluurimisel V. K. poolt antud ütlustega on tõendatud, et A. M. pani ajavahemikul 20. "

30. septembrini 1995. a Sillamäel Tallinna mnt 19 maja juures V. K. suhtes toime huligaansuse, mille käigus

kasutas tulirelva. Veel leidis prokurör, et kohtualustele mõistetud karistused ei vasta KrK § 20 ja § 36

nõuetele. Sellest tulenevalt taotles prokurör kohtualustele mõistetud karistuste karmistamist.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1998. a otsusega tühistati Sillamäe Linnakohtu

otsus osaliselt.

A. M.-i osas jäeti kohtuotsuse resolutiivosast välja tema süüditunnistamine KrK § 207 lg 1 järgi põhjendusel,

et see oli sattunud linnakohtu otsusesse tehnilise vea tõttu. A. M.-i süüdistusest KrK § 100 järgi jäeti

linnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivast osast välja põhjendus, et A. M. tahtis nalja teha ja A. S. hirmutada.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et linnakohtu edasised põhjendused kaudse tahtluse ja A. M.-i

tegude kvalifitseerimise kohta KrK § 100 järgi ei vasta sellele põhjendusele.

KrK § 40 lg 1 alusel liideti A. M.-le mõistetud karistused täies ulatuses ning tema lõplikuks karistuseks

mõisteti kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuste täielikku liitmist põhjendas

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sellega, et A. M., olles toime pannud A. S. tahtliku tapmise, ei teinud

sellest vajalikke järeldusi ning viibides uurimise ajal vabaduses, pani toime uued kuriteod KrK § 207 lg 2 ja

§ 195 lg 2 järgi.

J. M.-i suhtes tühistati kohtuotsus KrK § 40 lg 3 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Sillamäe Linnakohtu

poolt mõistetud karistusele liideti Riigikohtu 3. märtsi 1998. a otsusega mõistetud kandmata karistus täies

ulatuses ning lõplikuks karistuseks mõisteti J. M.-le KrK § 40 lg 3 alusel 2 aastat 10 kuud ja 14 päeva

vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse muutmist põhjendas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

sellega, et J. M.-i poolt kuriteo toimepanemise ajal, s.o 30. septembril 1997. a kehtinud KrK § 40 lg 3

redaktsiooni kohaselt võis kohus liita kandmata karistuse täielikult või lugeda kergema karistuse kaetuks

raskemaga, mitte aga liita karistusi osaliselt.

A. M.-i ja tema kaitsja taotluse KrK § 100 järgi kvalifitseeritud kuriteo ümberkvalifitseerimiseks KrK § 105

järgi jättis ringkonnakohus rahuldamata põhjendusel, et A. M. tunnistas ennast süüdi A. Samsonovi

tulistamises ja tema surma põhjustamises alles apellatsioonkaebuses. Samas oli tal võimalus oma süüd

tunnistada nii eeluurimisel kui ka esimese astme kohtus. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et AKKS § 8 lg 2

alusel ei kuulu A. M.-i versioon, et ta põhjustas A. S.-i surma ettevaatamatuse tõttu, apellatsioonikohtu

istungil kontrollimisele.

Ringkonnakohus leidis, et A. M. on süüdi relva ebaseaduslikus kandmises, s.o kuriteo toimepanemises KrK

§ 207 lg 2 järgi. Relva üleandmine politseile ei vabasta teda kriminaalvastutusest, kuna see ei toimunud

vabatahtlikult vaid sunniviisiliselt politseinik N. K.-i korralduse alusel. Pealegi andis ta püstoli politseile üle

mitte kui enda relva, vaid kui A. S.-le kuuluva relva.

Süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi leidis ringkonnakohus, et kuna kuritegu V. K. suhtes pandi kohtualuste

poolt toime avalikus kohas ning kannatanu N. Z. ja anonüümse tunnistaja silme all, siis kasvasid nende teod

kahtlemata üle veel ka avaliku korra rikkumiseks isegi siis kui oletada, et nende tegevus oli ajendatud

isiklikest motiividest.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetud J. M., A. M. ja viimase kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski.

Kassatsioonkaebuses taotleb J. M. talle mõistetud karistuse kergendamist põhjendusel, et ringkonnakohus ei

ole tema karistuse karmistamisel küllaldasel määral arvestanud järgmiste asjaoludega: süü täielik

ülestunnistamine ja kahetsus, kuriteost osavõtu aste ning tsiviilhagi täielik hüvitamine.

Süüdimõistetu A. M. vaidlustab enda süüdimõistmise KrK § 100 ning § 195 lg 2 järgi samadel põhjendustel,

mis ta esitas apellatsioonkaebuses ning taotleb süüdistuste ümberkvalifitseerimist KrK § 105 ja § 113 järgi.

Samas välistab ta enda süüdimõistmise KrK § 207 järgi põhjendusel, et viis ise püstoli vabatahtlikult

politseisse.

A. M.-i kaitsja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse täielikult motiivide puudumise, kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise ning kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse tõttu.

Kaitsja leiab, et süüdistuses KrK § 100 järgi on kohtud jätnud välja selgitamata selle kuriteo toimepanemise

eesmärgi ning motiivid. Sillamäe Linnakohus luges tuvastatuks, et A. M.-i käitumise eesmärgiks ja motiiviks

oli relva demonstreerimisega nalja teha ja A. S. hirmutada, kuid ringkonnakohus jättis nii kuriteo eesmärgi

kui ka motiivi linnakohtu otsusest välja. Seejuures jättis ringkonnakohus motiveerimata, miks linnakohtu

poolt tuvastatud kuriteo eesmärk ja motiiv ei vasta linnakohtu otsuse teistele põhjendustele ja kuriteo

kvalifitseerimisele KrK § 100 järgi. Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud seadusele, millele tuginedes ta

muutis linnakohtu otsuse motiveerivat osa. Jättes kohtuotsusest välja linnakohtu poolt tuvastatud kuriteo

eesmärgi ja motiivi, tulnuks ringkonnakohtul esitada oma järeldused kuriteo eesmärgi ja motiivi osas ning

näidata tõendid, milliste alusel sellistele järeldustele jõuti. Ilma kuriteo eesmärki ja motiivi tuvastamata ei ole

võimalik igakülgselt ja täielikult uurida A. M.i teo subjektiivset külge.

Samas leiab kaitsja, et A. M. ei olnud A. Samsonovi surma suhtes ükskõikne. Suunates püstoli kannatanule,

võis ja pidi ta ette nägema, et relvaga hirmutamise käigus on võimalik juhuslik lask. Seega on kohtu järeldus

kaudse tahtlusega tapmise kohta ebaloogiline ega rajane tuvastatud asjaoludele. Tegemist on

ettevaatamatusega hooletuse vormis ja see annab aluse A. M.-i teo kvalifitseerimiseks KrK § 105 järgi.

Veel leiab kaitsja, et ringkonnakohus jättis andmata sisulise hinnangu kohtualuse poolt apellatsioonkaebuses

oma süü osalisele tunnistamisele A. S. surma põhjustamises. Sellega rikkus ringkonnakohus AKKS § 29 lg 4

ja § 19 ning KrMK § 19 nõudeid.

Kaitsja ei ole nõus ka ringkonnakohtu seisukohaga, et V. K. peksmisel oli A. M.-i tegevuses huligaansuse

koosseis. Seda põhjendab kaitsja sellega, et kohtuotsuses ei ole näidatud, milles seisnes A. M.-le süüks

arvatud huligaansuse eriline jõhkrus või küünilisus või vastuhakkamine huligaansust tõkestavale isikule ning

millise nimetatud tunnuse alusel on A. M.-i käitumine kvalifitseeritud kuritahtliku huligaansusena.

Ringkonnakohus ei ole kõrvaldanud ka vastuolusid kannatanu ja tunnistajate ning kaassüüdimõistetu

ütlustes, milledele oli viidatud juba apellatsioonkaebuses. Seega puuduvad ringkonnakohtu otsuses motiivid

ning see on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis tingib kohtuotsuse tühistamise.

Kaitsja leiab, et A. M.-i süüdimõistmine KrK § 207 lg 2 järgi on põhjendamata. Ringkonnakohtu otsuses on

A. M.-i poolt relva politseile äraandmise tahte vabatahtlikkuse hindamine rajatud tunnistaja N. K.

arvamusele ja oletusele. Kaitsja leiab, et KrK § 207 lg 4 kohaldamine ei sõltu sellest, mis põhjusel relv ära

anti ja kas äraandmisel anti isiku poolt tõeseid ütlusi või mitte. Seega on ringkonnakohtu poolt tegemist

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega.

Kokkuvõtteks leiab kaitsja, et kõik eeltoodud rikkumised on alguse saanud juba esimese astme kohtus ning

need on viinud ebaõigete kohtuotsusteni. Seetõttu taotleb ta kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

esimese astme kohtusse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsjad, kes

taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist, ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist,

l e i d i s:

Põhjendamatu on A. M.-i ja tema kaitsja kassatsioonkaebustes esitatud väide, et A. M. viis püstoli ja

laskemoona vabatahtlikult politseisse ja seetõttu tuleb ta KrK § 207 lg 4 alusel kriminaalvastutusest KrK

§ 207 lg 1 ja lg 2 järgi vabastada.

Kassaatorite poolt oluliseks peetud tulirelva ja laskemoona väljaandmine A. M.-i poolt ei toimunud

vabatahtliku äraandmisena KrK § 207 lg 4 mõttes, vaid relva kasutamisega seotud kuriteo uurimisel, mille

käigus oli tuvastatud nii see, et A. M. oli kuriteo täideviija, kui ka see, et loata püstol oli just tema kasutuses.

Kriminaalasja materjalide järgi avaldas ta püstoli olemasolu ja asukoha menetlustoimingute käigus pärast

seda, kui politseitöötaja andis talle konkreetse korralduse, et relv ja laskemoon tuleb politseisse tuua. Selline

toimimine ei ole, olenemata selle vormistamise viisist, käsitletav niisuguse vabatahtliku tulirelva ja

lõhkematerjali väljaandmisena, mis tooks KrK § 207 lg 4 kohaselt kaasa kriminaalvastutusest vabastamise.

Sama seisukoht on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsuses V. V

süüdistusasjas KrK § 207 lg 1 ja § 1243 lg 1 järgi.

Eeltoodu alusel tuleb jätta A. M.-i ja tema kaitsja kassatsioonkaebused A. M.-i süüditunnistamise ja

karistamise osas KrK § 207 lg 2 järgi rahuldamata ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus selles

osas muutmata.

Muus osas kuulub Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus A. M.-i ja J. M.-i süüdistusasjas

tühistamisele AKKS § 39 lg 3 p 7 alusel kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, mis seisneb

kohtuotsuses motiivide puudumises ning AKKS § 39 lg 2 p 1 alusel kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise

tõttu, mis seisneb KrK § 40 lg 3 ebaõiges tõlgendamises.

Sillamäe Linnakohtu otsusega J. M.-le mõistetud lõpliku karistuse muutmisel on Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium KrK § 40 lg 3 kohaldamisel jätnud motiveerimata, miks ta otsustas J. M.-i karistust

karmistada ja liita mõistetud karistusele täielikult varem mõistetud karistuse ärakandmata osa aga mitte

lugeda kergemat karistust kaetuks raskema karistusega. Peale selle on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

ebaõigesti tõlgendanud kriminaalseadust, kui leidis, et 30. septembril 1997. a kehtinud KrK § 40 lg 3

redaktsiooni tõttu ei võinud kohus erinevate kohtuotsustega mõistetud karistusi osaliselt liita.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi selline seisukoht on vastuolus KrK § 6 lg-ga 2, mille kohaselt

seadusel, mis kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud - selle kehtivus

laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist. Käesoleval ajal kehtiv ja ka

kohtuotsuste tegemise ajal kehtinud KrK § 40 lg 3 sätestab, et kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse,

et süüdimõistetu on süüdi veel teises käesoleva koodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis

tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem

mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse

kaetuks raskema karistusega. Seega oli kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt kohtul õigus

mõistetud karistusele varem mõistetud karistust liita ka osaliselt, kuna see kergendab süüdimõistetu olukorda

võrreldes karistuste täieliku liitmisega.

Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt seisneb ka

selles, et kohtuotsuses on jäetud esitamata motiivid ja tõendid järgmiste seisukohtade osas:

1. A. M.-i süüdistuses KrK § 100 järgi on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätnud motiveerimata, miks

Sillamäe Linnakohtu otsuses toodud põhjendus, et A. M. tahtis nalja teha ja A. S. hirmutada, ei vasta

linnakohtu edasistele põhjendustele kaudse tahtluse ja A. M.-i tegude kvalifitseerimise kohta KrK § 100

järgi. Samuti ei ole ringkonnakohus esitanud omapoolseid seisukohti A. M.i poolt temale KrK § 100 järgi

inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eesmärgi ja motiivi osas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on

jätnud andmata sisulise hinnangu A. M.-i ja tema kaitsja väidetele, et A. M. pani A. S. tapmise toime

ettevaatamatuse tõttu. Põhjendatud ei ole seejuures ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi viide AKKS § 8

lg-le 2, kuna kohtualuse poolt oma ütluste muutmist ja enda kaitseks uute versioonide esitamist, s.h süü

osalist omaksvõttu, ei saa käsitleda uute tõenditena, millele ei või apellatsioonkaebuses tugineda.

Ringkonnakohtu otsuses tulnuks näidata motiivid, miks kohtualuse poolt esitatud versioon või süü omaksvõtt

ei ole põhjendatud ja samuti tõendid, milliste alusel sellisele järeldusele jõuti.

2. A. M.-i ja J. M.-i süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi on nii Sillamäe Linnakohtu kui ka Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses jäetud näitamata, milliste seaduses kirjeldatud tunnuste alusel

on kohtud lugenud süüdimõistetutele inkrimineeritud huligaansuse kuritahtlikuks huligaansuseks. Kohtud on

vaid tuvastanud, et huligaansusega oli tegemist seetõttu, et süüdimõistetud tegutsesid huligaansel ajendil ja

avalikus kohas. Nendest tunnustest aga ei piisa, et kvalifitseerida süüdimõistetute tegevus kuritahtliku

huligaansusena KrK § 195 lg 2 järgi. Kohtuotsuses tuleb täpselt näidata, milline tunnus (süüdlase huligaanse

tegevuse eriline küünilisus või eriline jõhkrus või seotus vastuhakkamisega võimuesindajale või avalikku

korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust või süüdlase varasem

karistatus huligaansuse eest) on süüdimõistetute tegevuse kuritahtliku huligaansusena kvalifitseerimise

aluseks ja milliste tõenditega on iga konkreetse tunnuse esinemine tõendatud. Kuigi süüdistuses KrK § 195

lg 2 järgi ei ole kohtuotsust J. M.-i osas kassatsiooni korras vaidlustatud, kuulub ringkonnakohtu otsus selles

osas AKKS § 49 lg 3 alusel tühistamisele ka tema suhtes, sest samad rikkumised esinevad mõlema

süüdimõistetu osas. Samuti ei taga ühise süüdistuse eraldi arutamine kriminaalasja igakülgset, täielikku ja

objektiivset arutamist.

Eeltoodu alusel ja juhindudes "Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku" § 49 lg-

st 3, § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1998. a otsus A. M.-i ja J. M.-i

süüdistusasjas osaliselt:

1.1 A. M.-i süüdimõistmises ja karistamises KrK § 100 ja § 195 lg 2 järgi ning temale mõistetud

lõpliku karistuse osas.

1.2 J. M.-i süüdimõistmises ja karistamises KrK § 195 lg 2 järgi ning temale mõistetud lõpliku

karistuse osas.

Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

4. Välja mõista J. M.-lt kohtukulu 742 kr 40 s kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 02. veebruaril 1999.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kalm

Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher