3-1-1-9-99 · Riigikohus

3-1-1-9-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. veebruaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

H.P. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 15 lg 2 ja § 141 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa H.P. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

H.P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi selles, et ta

2. veebruaril 1997. a kella 17.30 ajal koos kaaskohtualuse R.K-ga E-s T mnt ja K tn ristmiku lähedal jooksis

röövimise eemärgil A.V. juurde ning haaras kannatanu koti sangast, püüdes seda tema käest lahti tõmmata.

Saavutamata soovitud eesmärki, lõi H.P.

A.V-le 3-4 korda rusikaga näkku. Löökide tagajärjel kannatanu kukkus kotti käest lahti laskmata. Seejärel

hakkas A.V. appi karjuma ning H.P. põgenes sündmuskohalt koos 10 m eemal valvava R.K-ga. Kuritegu jäi

lõpule viimata põhjusel, mis ei olenenud süüdlase tahtest. Kannatanule tekitati kerged terviserikkega

kehavigastused: ninaluu murd, nahaalused verevalumid mõlema silma all ning ülahuule limaskestal ja

marrastused ninal.

Lisaks eeltoodule anti H.P. kohtu alla ja mõisteti süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos, mille ta pani toime 2. detsembril 1997. a kannatanu M.K. suhtes, kuid seda kuritegu pole

kassatsiooni korras vaidlustatud.

Tartu Maakohtu 10. septembri 1998. a otsusega kvalifitseeriti H.P-le ja R.K-le süüksarvatud röövimise katse

ümber avalikuks varguseks KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning H.P. karistati vabadusekaotusega üheks

aastaks ja kuueks kuuks poolkinnises vanglas.

Maakohus tuli järeldusele, et A.V. suhtes kasutatud vägivald, millega põhjustati küll kerge lühiajaline

terviserike, ei olnud ohtlik kannatanu elule ja tervisele ning sellest tulenevalt ei saa seda kuritegu

kvalifitseerida röövimise katsena. Maakohus kvalifitseeris selle kuriteo avaliku vargusena isikute grupi poolt,

millega kaasnes vägivald isiku kallal, mis ei olnud ohtlik elule või tervisele.

Esitatud apellatsioonprotestis taotles Tartu Prokuratuuri prokurör Margus Gross Tartu Maakohtu

10. septembri 1998. a otsuse osaliselt tühistada ning tunnistada H.P. süüdi KrK § 140 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi

ning KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 1 järgi, mõistes lõplikuks karistuseks neli aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas. Prokurör ei nõustunud A.V. suhtes toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimisega ning leidis, et

röövimine on ka selline tegevus, kus vara hõivamisel kasutatud vägivald on ohtlik mitte elule vaid üksnes

tervisele, mida A.V-le ekspertiisiakti kohaselt tekitatud kehavigastused ka olid.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1998. a otsusega maakohtu eeltoodud otsus

osaliselt tühistati. H.P. mõisteti süüdi ja teda karistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega

üheks aastaks ning KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 1 järgi vabadusekaotusega neljaks aastaks. KrK § 40 alusel loeti

kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle neli

aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata, apellatsioonprotest rahuldati.

Ringkonnakohus nõustus apellatsioonprotestis toodud väidetega ning leidis, et maakohus, kvalifitseerides

A.V. suhtes toime pandud röövimise katse ümber avalikuks varguseks, kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust.

Kriminaalkolleegium põhistas oma järeldust sellega, et maakohus oli küll hinnanud A.V. vigastusi elule

ohtlikkuse aspektist, kuid jätnud hindamata nende ohtlikkuse tervisele. H.P-le karistuse mõistmisel nõustus

ringkonnakohus protestis palutud karistusmääradega ning leidis, et on põhjendatud karistamine reaalse

vabadusekaotusliku karistusega alammäära lähedaselt.

Esitatud kassatsioonkaebuses vaidlustab süüdimõistetu H.P. kuriteo ümber- kvalifitseerimise KrK § 15 lg 2 ja

§ 141 lg 1 järgi. Kassatsioonkaebuse kohaselt puudus tal tahtlus kehavigastuste tekitamiseks ning vägivalla

kasutamise eesmärgiks ei olnud vara hõivamine, vaid põgenemise hõlbustamine. H.P. võtab õigeks avaliku

varguse katse A.V-lt ning palub mõista kergem karistus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära

H.P. kaitsja seletuse, milles toetati kassatsioonkaebust, ning prokuröri seletuse, milles taotleti kaebuse

rahuldamata jätmist,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1998. a otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega 03. juunist 1997. a R-i, H-i ja L-u süüdistusasjas ning

23. detsembri 1997. a otsusega L-u süüdistusasjas, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida,

et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb igal konkreetsel juhtumil kindlaks teha, kas kannatanu

suhtes rakendatud vägivald oli elule või tervisele ohtlik. See on fakti küsimus, mille lahendab kohus.

Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt esinesid kannatanul ninaluu murd, nahaalused verevalumid

mõlema silma üla- ja alalaul ning verevalum ülahuule limaskestal, millised kehavigastused kuuluvad kergete

lühiajalist terviseriket põhjustavate kehavigastuste liiki. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on

õigesti leidnud, et kannatanu suhtes rakendatud vägivald, mis põhjustas selliseid kehavigastusi, on tervisele

ohtlik. Röövimisena tuleb kvalifitseerida ka selline tegevus, kus vara hõivamisel kasutatakse üksnes

tervisele, mitte ainult elule, ohtlikku vägivalda.

Tartu Linnakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes toodud tõendite analüüsiga on

ümber lükatud H.P. kassatsioonkaebuses toodud väide, et ta kasutas vägivalda kannatanu suhtes üksnes enda

põgenemise hõlbustamiseks, mitte kannatanu käekoti hõivamiseks.

Arvestades H.P. poolt toimepandud kuritegude raskust, laadi ja süüdlase isikut, puudub Riigikohtu

kriminaalkolleegiumil alus temale ringkonnakohtu poolt mõistetud sanktsiooni alammäära lähedase karistuse

kergendamiseks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1998. a otsus H.P. süüdistusasjasjätta

muutmata.

2. H.P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Välja mõista H.P-lt 955.80 krooni kaitsjatasu riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 2. veebruaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher