3-1-1-7-99 · Riigikohus

3-1-1-7-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. jaanuaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

E. S. süüdistuses KrK § 188 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa E. S. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatutena KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi olid antud kohtu alla

E. S. ja T. E., keda süüdistati selles, et nad alates 1995. a suvest kuni 25. märtsini 1997. a X maakonnas X

vallas X külas nõudsid korduvalt E. A. 55000 krooni. Selle nõude mittetäitmise korral ähvardasid nad E. A.

talle kuuluva maja maha põletamisega ja nii tema enda kui ka tema poja T. A. tapmisega. E. S. avaldas

ajalehes X T. A. nimel kuulutuse E. A. kuuluva maja müügi kohta ilma viimaste teadmata.

Jõgeva Maakohtu 18. augusti 1998. a otsusega mõisteti kohtualused eeltoodud süüdistuses õigeks. Maakohus

põhjendas E. S. ja T. E. õigeksmõistmist sellega, et kannatanu E. A. on menetluse ajal korduvalt muutnud

oma ütlusi kuriteo tehiolude kohta ning seetõttu ei ole need ütlused usaldusväärsed. Tõendeid, mis

usaldusväärselt kinnitaks kohtualuste süüd neile inkrimineeritud kuriteos, kogutud ei ole.

Jõgeva Maakohtu 18. augusti 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Jõgeva vanemprokuröri

kohustetäitja Riina Jõesaar.

Apellatsioonprotestis taotleti õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist, E. S. ja T. E. süüditunnistamist KrK

§ 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning neile vabadusekaotusliku karistuse mõistmist tingimuslikult KrK § 47 alusel.

Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendamatu ning selles sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele

asjaoludele. Maakohus hindas tõendeid ühekülgselt, jättes kõrvale osa kannatanu poolt nii eeluurimisel kui

ka kohtus antud ütlustest.

Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör osaliselt protestist ja taotles kohtualuste süüditunnistamist KrK

§ 188 järgi.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998. a otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu

18. augusti 1998. a otsus selles sisalduvate järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse ja

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

E. S. ja T. E. tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ja neid karistati rahatrahviga vastavalt 100 päevamäära, s. o

2800 krooni ja 50 päevamäära, s.o 1400 krooni ulatuses.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuste tegevust ei saa vaadelda väljapressimisena.

Samas luges ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tõendatuks, et T. A. oli kohtualustele võlgu ning viimased

olid õigustatud võlga tagasi nõudma. Kuna T. A. lubas võla mittetasumisel organiseerida X külas oleva maja

müügi, siis pöördusid kohtualused E. A. poole, et viimane maksaks ära poja võlad ja sellega ei oleks müüki

läinudperele kuuluv elamu. Seega teostasid kohtualused oma õigust ebaseaduslikus korras ja see oli seotud

ähvardusega kasutada vägivalda ning hävitada vara.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998. a otsuse peale esitas piiramatu

kassatsiooniõiguse korras kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. S. kaitsja Tanel Pürn.

Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumise tõttu AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes ja kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele

ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus

ei ole otsuses motiveerinud, miks ta - erinevalt maakohtust - loeb kannatanu E. A. ütlused usaldusväärseteks.

Kaitsja leiab ka, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on E. S. ütlustest teinud ebaõige järelduse, et need

kinnitavad E. A. ütlusi. Kohtuotsuses ei ole esitatud motiive selle kohta, milles seisnes süüdimõistetute

tegevuse ebaseaduslikkus ja milliseid tegusid ning miks peab kohus ähvardamiseks. Motiveerimata on ka

E. S. kaks korda raskema karistuse mõistmine kui T. E.

T. E. osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

Kohtuistungil toetas E. S. kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör taotles

kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada põhjusel, et Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998. a otsuses E. S. ja T. E. süüditunnistamises puuduvad motiivid ning

AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt on see kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis toob vältimatult

kaasa kohtuotsuse tühistamise.

AKKS § 29 lg 4 kohaselt peab ringkonnakohus kohtuotsuse motiveerivas osas fikseerima enda poolt

tuvastatud asjaolud, järeldused kaebuse või protesti põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele

kohtu järeldus on rajatud ja motiivid, millega on kohus ühed või teised tõendid tagasi lükanud.

Tühistades Jõgeva Maakohtu otsuse E. S. ja T. E. õigeksmõistmises, jõudis Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtualuste tegevust ei saa vaadelda väljapressimisena ja tunnistas nad

süüdi omavolis KrK § 188 järgi. Seejuures on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätnud esitamata

motiivid ja tõendid, milledest lähtudes ta tegi järelduse, et süüdimõistetute tegevust ei saa käsitada

väljapressimisena; miks on süüdimõistetute tegevus kvalifitseeritud kuriteona KrK § 188 järgi; miks

maakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja milles seisnes maakohtu poolt kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamine.

Samuti ei ole näidatud tõendeid, millede alusel ringkonnakohtu kriminaalkolleegium luges tõendatuks, et T.

A. oli süüdimõistetutele võlgu ning viimased olid õigustatud võlga tagasi nõudma. Otsusest ei ole võimalik

üheselt aru saada ka seda, kellelt olid süüdimõistetud õigustatud võlga tagasi nõudma, kas T. A-lt, E. A-lt,

neilt mõlemalt või kogu perekonnalt.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest ei nähtu ka motiive, miks süüdimõistetute pöördumine E. A.

poole nõudega, et viimane maksaks ära poja võlad, on loetud oma õiguste teostamiseks ebaseaduslikus

korras.

Veel ei nähtu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest üheselt, kelle suhtes oli toime pandud ja milles

seisnes süüdimõistetute poolt vägivalla kasutamisega ja vara hävitamisega ähvardamine. Kui selleks on

peetud noa kõri peale panekut ja tule räästasse panemist, siis ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru

saada, kas kannatanu pidas võimalikuks nende tegude toimepanemist süüdimõistetute endi poolt, kellegi

teise poolt süüdimõistetute initsiatiivil või sõltumata süüdimõistetute käitumisest ja lähtudes vaid praegusest

kuritegevuse kõrgest tasemest.

Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks veel kord rõhutada, et kui erinevad kohtud

hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualused neile

inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti

hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. jaanuari 1996. a otsust nr 3-1-1-5-96 S. S.-i süüdistusasjas KrK § 1611 järgi ning

26. augusti 1997. a otsust nr 3-1-1-81-97 V. K. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi).

Sellisel juhul peab ringkonnakohus peale omapoolse tõendite analüüsi näitama ka esimese astme kohtu poolt

tehtud vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Samuti rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium seda, et nii väljapressimise (KrK § 142) kui ka omavoli

(KrK § 188) puhul peab ähvarduse sisu igal juhul olema konkreetselt määratletav, seostatav süüdlase

tulevase tegevusega ja vaadeldav süüdlase poolt kasutatava vahendina oma eesmärgi saavutamiseks (varalise

kasu saamiseks KrK § 142 korral ja oma õiguse teostamiseks KrK § 188 korral). Ähvardamine sellega, et

"keegi võib tule räästasse panna" on arvestatav konkreetse ähvardusena üksnes siis, kui kannatanu tajus selle

taga süüdistatavate võimalikku käitumist tulevikus kas otseselt või vahendlikult. Hirm, et "arvestades

praegust kuritegevuse kõrget taset" võib see ka juhtuda (tule räästasse panemine), ei seondu süüdistatavate

võimaliku käitumisega.

Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada sedagi, kas süüdimõistetud kasutasid ka majamüügi

kuulutuse avaldamist surveavaldusena või mitte. Ringkonnakohtu otsuses kirjapandu "" pöördusid

kohtualused E. A. poole, et viimane maksaks ära poja võlad ja sellega ei oleks müüki läinud perele kuuluv

elamu", räägib pigem süüdimõistetute seadusliku tegevuse poolt. Samas tuleb majamüügi kuulutuse

avaldamine iseenesest lugeda õiguslikult tühiseks ning selles ei saa näha võlausaldaja ebaseaduslikku

tegevust oma seadusliku õiguse teostamisel. Kui seda aga käsitleda lihtsalt surveavaldusena, siis ei vasta see

ühelegi KrK §-des 142 ja 188 toodud koosseisutunnusele.

Kuigi T. E. osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud on käesoleva otsusega tuvastatud AKKS

§ 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine ka tema osas. Seetõttu on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumil AKKS § 49 lg 3 alusel õigus käesoleval juhul väljuda kassatsioonkaebuse piiridest ja

tühistada ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus ka T. E. osas.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS §-dest 49 lg-st 3, 63 p-st 2, 64 p-st 2 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998.a. otsus E. S. ja T. E.

süüdistusasjas KrK § 188 järgi täies ulatuses.

2. Kriminaalasi saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. E. S.kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Välja mõista E. S-lt kohtukulu 1062 krooni kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 26. jaanuaril 1999.a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Ott Järvesaar

Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg