3-1-1-6-99 · Riigikohus

3-1-1-6-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. jaanuaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

K. K. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1ning § 197 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu K. K., tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill

ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tartu Maakohtu 24. septembri 1998. a otsusega tunnistati K. K. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p 1

järgi KrK §-s 39 sätestatut kohaldades vabadusekaotusega neljaks ning KrK § 197 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi

vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ning lõplikuks

karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti vabadusekaotus viieks aastaks. Vastavalt KrK § 47 lg-tes 1 ja 2

sätestatule vabastati ta kolme-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka A. H., A. H. ja R.T.

K. K-le karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et kuigi ta oli varem kriminaalkorras karistatud ning pani

kuriteo toime katseajal, on tema iseloomustused positiivsed. Tulenevalt sellest, et kohtualune on asunud

paranemise teele, leidis kohus, et sellise isiku paigutamine kinnipidamiskohta tooks talle kaasa üksnes

füüsilisi kannatusi, mis aga pole kooskõlas karistuse eesmärgiga. Kohus arvestas ka kohtualuse arvamust, et

vabaduses olles saab ta kiiremini heastada kannatanule tekitatud materiaalset kahju. Tulenevalt eeltoodust

pidaski kohus võimalikuks kohaldada K. K. suhtes KrK §-des 39 ja 47 sätestatut.

Apellatsioonprotestis leiti, et Tartu Maakohus on K. K. karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust ja taotleti kohtualuse karistamist KrK § 141 lg 2 p 1 järgi sanktsioonis ettenähtud

karistusmäära piires reaalse vabadusekaotusliku karistusega.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 1998. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu

24. septembri 1998. a otsus K. K. mõistetud karistuste liitmise osas KrK § 40 lg 1 alusel, samuti tema

karistusest vabastamise osas KrK § 47 lg-te 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohus luges KrK § 40 lg 1 alusel K. K-le

KrK § 141 lg 2 p 1 ning KrK § 197 lg 2 ja § 15 lg 2 järgi mõistetud karistustest kergema karistuse kaetuks

raskemaga ja mõistis kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks vabadusekaotuse neljaks aastaks.

Vastavalt KrK §-le 41 liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud kuue-kuuline

vabadusekatuslik karistus täies ulatuses ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti neli aastat

ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK § 45 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks vahi all

viibimine ajavahemikus 31.07.1997. a kuni 11.05. 1998. a ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati

kolm aastat kaheksa kuud ja kaheksateist päeva vabadusekaotust kinnises vanglas.

Ringkonnakohtu otsust motiveeritakse sellega, et kuna K. K. pani katseajal toime kaks kuritegu, siis puudub

alus tema teistkordseks tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Samas, arvestades seda, et K. K. osa

röövimise toimepanemisel oli suhteliselt tagasihoidlik, nõustus ringkonnakohus prokuröri taotlusega mõista

KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistus vastavalt KrK §-s 39 sätestatule alla sanktsioonis ettenähtud alammäära.

Piiramatu kassatsiooniõiguse korras esitatud kassatsioonkaebuses märgib K. K., et ta pole mingeid

kuritegusid toime pannud ning palub end kuriteokoosseisu puudumise tõttu täielikult õigeks mõista.

Apellatsioonkaebuse esitamata jätmist põhjendab ta sellega, et kuna teda karistati vabadusekaotusega vaid

tingimuslikult, siis ei kujutanud ta ette, et teda võiks enam kunagi ähvardada ka reaalne vabadusekaotuslik

karistus.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid K. K. ja tema kaitsja kassatsioonkaebuses esitatut, prokuröri

seletuses taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 1998. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

seetõttu puudub alus selle tühistamiseks.

Väites, et tema ei ole tegelikult pannud toime talle inkrimineeritud kuritegusid, vaidlustab K. K. sisuliselt

faktiliste asjaolude tuvastatust nii esimese kui ka teise astme kohtu poolt. Piiramatu kassatsiooniõiguse alusel

on kooskõlas AKKS § 40 lg-s 1 sätestatuga tõepoolest võimalik vaidlustada ka nende faktiliste asjaolude

tuvastatust, millele tuginevalt on ringkonnakohus teinud ühe AKKS § 32 lg-s 3 loetletud lahendi. Kuid

vastavalt AKKS § 40 lg-le 3 vaatab Riigikohus ka kõiki piiramatu kassatsiooniõiguse alusel esitatud kaebusi

ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See tähendab muuhulgas, et kooskõlas AKKS § 65 lg-

s 4 sätestatuga, ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on

esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades. Seetõttu - nagu on rõhutatud ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 1997. a otsuses J. J. süüdistusasjas KrK § 204 lg 1 järgi - on Riigikohtu

kriminaalkolleegium seisukohal, et ka piiramatu kassatsiooniõigust kasutades peab kassatsioonkaebuses või

protestis olema osutatud AKKS §-le 39 ja peab olema põhjendatud, milles seisnes apellatsioonikohtu poolne

õiguserikkumine kriminaalasja menetlemisel.

K. K. poolt esitatud kassatsioonkaebuses ei ole osutatud AKKS §-le 39 ega ka mitte sisuliselt märgitud,

milles on kassaatori arvates seisnenud õiguserikkumine käsitletava kriminaalasja menetlemisel

ringkonnakohtus.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 1998. a otsus K. K. süüdistusasjas KrK

§ 141 lg 2 p 1ning § 197 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi jätta muutmata.

2. K. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 26. jaanuaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg