3-1-1-5-99 · Riigikohus

3-1-1-5-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. jaanuaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil tõlk Lüüli Lombi osavõtul kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

S. D. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa S. D., tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 09. juuli 1998. a otsusega tunnistati A. Z. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning teda

karistati vabadusekaotusega 3 aastaks kinnises vanglas, sama kohtuotsusega tunnistati S. D. süüdi KrK § 141

lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. A. Z. ja S. D. mõisteti

süüdi selles, et nad 11. aprillil 1998. a kella 02.00 paiku, olles alkoholijoobes Tallinnas X tee N asuva X

kaupluse juures, kasutades L. B. suhtes tema elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, hõivasid viimasele

kuulunud vara kokku 1669 krooni väärtuses. Võõra vara hõivamise eesmärgil tõukas S. D. kahe käega L. B.,

mille tagajärjel kannatanu kukkus asfaldile ja seejärel lõi A. Z. mitu korda kannatanut kängistatud jalaga pea,

näo ja parema käe pihta, tekitades L. B. kergeid kehavigastusi, verevalumid näole, ajupõrutuse, verevalumi

paremale õlavarrele.

Linnakohtu otsuse vaidlustasid apellatsioonikorras prokurör, kohtualune S. D. ning mõlema kohtualuse

kaitsja Alevtina Sazanova.

Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti kohtuotsuse tühistamist kohtualustele mõistetud karistuse osas ja neile

rangema karistuse mõistmist inkrimineeritava sätte sanktsiooni piires. Prokurör rõhutas, et linnakohus

kohaldas põhjendamatult KrK § 39 sätteid. Vaid vastutust kergendavate asjaolude loetlemine ja selgelt

vastutust raskendavate asjaolude käsitlemata jätmine ei saa olla põhjenduseks karistuse mõistmisele alla

seaduses ettenähtud alammäära.

Kohtualune S. D. ning kohtualuste kaitsja A. Sazanova taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning kohtualuste

süüdimõistmist KrK § 188 järgi ja neile kergema karistuse mõistmist. Väidetult lootsid kohtualused ründega

saada L. Brauerilt raha mänguautomaatide zetoonide eest, milliseid nad olid L. B. andnud kasiinos olles.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. novembri 1998. a otsusega rahuldati osaliselt prokuröri

apellatsioon.

Kohtukolleegium leidis, et linnakohus on kohtualuste käitumisele andnud õige juriidilise hinnangu

kvalifitseerides nende käitumise röövimisena s.o võõra vara hõivamisena, mille käigus kasutati kannatanu

tervisele ohtlikku vägivalda. Kolleegium nõustus linnakohtu järeldusega, et ka 15-20 krooni suurune

võlasuhe ei ole kontrollitud tõenditega usaldusväärselt tõendatud ning kui selline suhe olekski olnud

tuvastatud, ei annaks see alust süüdlaste käitumise kvalifitseerimiseks omavolina. Ründe intensiivsust ja

laadi ning sellest tulenenud tagajärgi arvestades leidis apellatsioonikohus, et tegu oli kannatanu tervisele

ohtliku vägivallaga. Leiti, et kuriteost osavõtu astet arvestades on poolteist kuud enne uue kuriteo

toimepanekut kinnipidamiskohast vabanenud

A. Z. suhtes KrK § 39 sätete kohaldamine põhjendamatu. Inkrimineeritud tegevust ja sellest osavõttu

analüüsides diferentseeris ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kohtualuste kriminaalõigusliku kohtlemise,

mõistes KrK § 141 lg 2 p 1 järgi A. Z. karistuseks 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas ja S. D. 4 aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas.

Piiramatu kassatsiooni õigust kasutades on kassatsioonkaebuse esitanud süüdimõistetu S. D. Kassaator leiab,

et kohtud eelistasid vastuolude selgitamisel kannatanut õigustanud tõendiallikaid. Tegelikult lahendasid nad

füüsilise konfliktiga võlavahekorda, mis neile meenus konflikti käigus. L. B. vara hõivamise mõtet neil ei

olnud, kannatanu vääritu käitumine õhutas konflikti iseloomu. S. D. hindab enda osa kuriteona KrK § 188

järgi, sest võttis väidetud võla katteks kannatanult vaid 30-ne kroonise telefonikaardi. Karistamisel palub

arvestada tema tervet eluhoiakut ja perekondlikku olukorda.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära süüdimõistetu

S. D. ja tema kaitsja, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes pidas

kassatsioonkaebust põhjendamatuks,

l e i d i s:

Vaidlustatud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on ammendava põhjalikkusega

analüüsitud kõiki kohtualuste käitumise õigusliku hindamise aspekte, ka neid, mis tulenevad süüdlaste

soovist rõhutada kannatanu osa sündmuste arengus. Kohus on arvestanud, et S. D. poolt jõuliselt asfaldile

lükatud kannatanut peksis A. Z. jalaga pähe ja kehasse, koostegutsemise mõjul tekkisid verevalumid ning

ajupõrutus, mis tekitamisviisi arvestades on vigastustena hinnatavad tervisele ohtlikena. Kaasnevalt

kannatanu vara hõivamisega panid süüdlased toime grupilise röövimise KrK § 141 lg 2 p 1 mõttes. Süüdlaste

vastuväidete põhjendamatuse selgitamisel on apellatsioonikohus sisukohaselt rõhutanud, et isegi siis, kui

kohtualuste väidetud võlasuhe oleks tõendatud, ei vääraks see tegevusele antud õiguslikku hinnangut.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara

äravõtmine kvalifitseeritakse varavastase kuriteona (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-34-97, 1. aprillist 1997. a J. P.

süüdistusasjas).

S. D. ja ta kaassüüdimõistetule mõistetud karistuste individualiseerimisel on apellatsioonikohus põhjendatult

rõhutanud S. D. väiksemat osa kuriteo toimepanekul ning tema isikut iseloomustavaid andmeid.

Esmakordselt kriminaalkorras karistamisel on neid tunnuseid arvestatud KrK § 39 rakendamisega ja

kaassüüdimõistetust märgatavalt kergema karistuse mõistmisega.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 lg 1 ja § 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. novembri 1998. a otsus S. D. suhtes

muutmata.

2. S. D. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Välja mõista S. D. riigieelarve tuludesse 743.40 (seitsesada nelikümmend kolm krooni ja 40 senti)

kaitsjatasu katteks.

Otsus jõustub 26. jaanuaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja:Peeter Vaher

Liikmed:Ott Järvesaar, Jüri Rätsep