3-2-1-7-99 · Riigikohus

3-2-1-7-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. jaanuaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, S. Harjo ja

tema esindaja vandeadvokaat A. Saare osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11. jaanuaril

1999. a

Sille Harjo kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri

1998. a otsuse Tartu Linnavalitsuse hagis Sille Harjo vastu eluruumist väljatõstmiseks ja Sille

Harjo vastuhagis Tartu Linnavalitsuse vastu eluruumi kasutusõiguse tunnustamiseks ja

üürilepingu sõlmimiseks.

S. Harjo asus eluruumi Tartus Anne 53-42 elama selle korteri üürniku Silvi Karuga sõlmitud suulise

kokkuleppe alusel. S. Karu olles I grupi invaliid otsis ajalehekuulutuse kaudu omale hooldajat ning

S. Harjo, kes oli ilma jäänud ühiselamukohast, asus sellesse korterisse elama. 28. aprillil 1994. a

S. Karu suri, kuid kostja elab nimetatud eluruumis käesoleva ajani. Hageja leidis, et S. Harjo on

S. Karu koduabiline ja seega ajutine elanik ning palus teda välja tõsta.

S. Harjo esitas vastuhagi eluruumi kasutusõiguse tunnustamiseks ja üürilepingu sõlmimiseks.

S. Harjo leidis, et ta on isik, keda saab tunnistada üürniku perekonnaliikmeks.

Tartu Linnakohus jättis hagi rahuldamata, kuid rahuldas osaliselt vastuhagi, tunnistades S. Harjo

S. Karu perekonnaliikmeks kõigi sellest tulenevate õigustega. Samuti leidis linnakohus, et S. Harjol

on õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu

järgi.

Tartu Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse ja rahuldas hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse motiivide kohaselt võib ES § 10 lg 2 nimetatud isikuid majutada ES § 35 lg 2

kohaselt üksnes üürileandja ja üürnikuga koos elavate täiskasvanud perekonnaliikmete kirjalikul

nõusolekul. ES § 48 lg 2 alusel lubatakse ajutiste elanike majutamist tähtajaga üle poolteise kuu vaid

üürileandja nõusolekul. Vastavalt ES § 48 lg 3 võrdsustatakse ajutiste elanikega koduabilised,

lapsehoidjad ja teised isikud, kes on üürniku või tema perekonnaliikmega töösuhetes või elavad

nende juures eestkostja või hooldajana.

Apellatsioonikohus asus seisukohale, et S. Harjo asus vaidlusalusesse eluruumi elama ajutise

elanikuna. Üürileandja ei ole kunagi andnud nõusolekut S. Harjo majutamiseks vaidlusalusesse

eluruumi üürniku perekonnaliikmena. ES § 35 mõttest tuleneb, et üürileandja keeldumist loa

andmisest ES §-s 10 sätestatud teiste isikute majutamiseks saab vaidlustada kohtu korras üksnes

üürnik, mitte aga majutatav isik. S. Karu ei ole oma eluajal üldse taotlenud S. Harjo majutamist

perekonnaliikmena.

ES § 48 lg 4 alusel on ajutised elanikud kohustatud üürilepingu lõppemisel või lõpetamisel

vabastama viivitamatult eluruumi. Keeldumise korral kuuluvad ajutised elanikud kohtu korras

väljatõstmisele ilma teist eluruumi vastu andmata.

Kassatsioonkaebuse esitas S. Harjo, kes palus tühistada apellatsioonikohtu otsuse tervikuna ning

saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. ES § 10 lg 2 alusel võidakse isikuid, sealhulgas

töövõimetuid ülalpeetavaid tunnistada üürniku perekonnaliikmeteks, kui nad elavad koos ja neil on

ühine majapidamine. Kassaator on seisukohal, et ta kuulub ES § 10 lg 2 nimetatud isikute hulka.

Kassaator elas koos S. Karuga ning neil oli ühine leibkond ja majapidamine. ES § 40 lg 1 alusel oli

tal õigus taotleda enda tunnistamist vaidlusaluse eluruumi üürnikuks. Ringkonnakohus ei arvestanud

esitatud tõendeid selle kohta, et kassaatoril ja S. Karul oli ühine leibkond. Kassaator ei ole kunagi

olnud töösuhetes S. Karuga ega olnud tema hooldaja või koduabiline, seetõttu ei saa ta olla ajutine

elanik.

Tartu Linnavalitsus vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja leidis, et kassaator asus nimetatud

eluruumi elama ajutise elanikuna. Piisavalt leidis tõendamist fakt, et kassator oli S. Karu koduabiline.

S. Karu oma eluajal ei taotlenud kassaatori majutamist enda perekonnaliikmena.

Kolleegiumi istungil toetasid kassaator ja tema esindaja kassatsioonkaebuse seisukohti.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kassatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et S. Harjo asus suulise kokkuleppe alusel üürniku S. Karuga tema

juurde elama ja elas seal peaaegu aasta kuni üürniku surmani 28. aprillil 1994. a. Ringkonnakohus

asus õigesti seisukohale, et S. Harjo asus vaidlusalusesse korterisse elama ajutise elanikuna kooskõlas

ES §-ga 48. Tuvastanud, et S. Harjo elas seal üle pooleteise kuu, märkis kohus õigesti, et S. Karu

rikkus ES § 48 lg 2, kuna ei taotlenud üürileandjalt S. Harjo ajutise elanikuna majutamiseks luba.

Üürnikul on õigus majutada üksnes abikaasat ja alaealisi lapsi üürileandja nõusolekuta kooskõlas ES

§-ga 35 lg 2. Teiste ES § 10 nimetatud isikutemajutamist lubatakse ES § 35 lg 2 kohaselt üksnes

üürileandja kirjalikul nõusolekul. Üürileandja kirjalik nõusolek on teiste ES § 10 nimetatud isikute

majutamiseks vajalik selleks, et üürileandja saaks teostada oma õigusi eluruumi käsutamisel. Üürnik

ei taotlenud üürileandjalt luba S. Harjo majutamiseks vaidlusalusesse korterisse perekonnaliikmena.

Järelikult ei omandanud S. Harjo ei enne ega pärast S. Karu surma iseseisvat vaidlusaluse korteri

kasutamise õigust. Selle õiguse tekkimine ei sõltu sellest, kas S. Harjo tegelikult elas korteris kui

S. Karu perekonnaliige või mitte, sest ta ei olnud ei S. Karu abikaasa ega alaealine laps, mistõttu

kassatsioonkaebuse põhjendused viidetega S. Harjo perekonnaliikme staatusele ei oma õiguslikku

tähendust. Ebaseaduslikult majutatud isikul ei teki samasuguseid õigusi, mis on seaduse alusel

majutatud isikul.

Elamuseaduse § 35 lg 2 mõtte kohaselt on teiste isikute, kes ei ole üürniku abikaasa või alaealine

laps, majutamisest keeldumist õigus vaidlustada üürnikul. Seda ei ole õigus nõuda majutataval isikul

nagu õigesti märgitakse ringkonnakohtu otsuses. Üksnes üürniku perekonnaliikmel, keda seaduse

kohaselt sellena on tunnustatud, on ES § 40 alusel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks varem

sõlmitud üürilepingu järgi.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik