3-2-1-22-99 · Riigikohus

3-2-1-22-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. jaanuaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, F.-S. Lutkati esindajate vandeadvokaatide V. Kõve ja L. Nirgi ning kostja

V. Parksepa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 21. detsembril 1998. a

Florence-Silvia Lutkati kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

23. aprilli 1998. a otsuse Lilien Loik"i ja Florence-Silvia Lutkati hagis elamuühistu Kalda ja

Vambola Parksepa vastu elamukooperatiivi Kalda otsuste kehtetuks tunnistamiseks,

omandiõiguse tunnistamiseks ja ebaseadusliku valduse lõpetamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Tallinna Linnavalitsuse 19. juuli 1991. a

korraldusega nr 599-k eraldati Lilien Loik"ile korter elamukooperatiivis Kalda (EK Kalda) asukohaga

Tallinnas Katleri 3-40. Selle korralduse alusel väljastas Tallinna Linna RSN TK Elamute Valitsuse

Elamukooperatiivide Organiseerimise Osakond orderi nr 595, millele oli perekonnaliikmena märgitud

L. Loik"i tädi Florence-Silvia Lutkat. EK Kalda osamaksuna on tasutud 19 300 rubla.

EK Kalda põhikiri registreeriti Tallinna Linna RSN TK Elamute Valitsuses 20. septembril 1988. a.

EK Kalda õigusjärglaseks on Elamuühistu (EÜ) Kalda, kelle põhikiri registreeriti Tallinna Lasnamäe

Linnaosa Valitsuse 22. oktoobri 1993. a korraldusega nr 41.

L. Loik esitas 14. oktoobril 1991. a EK Kalda juhatusele avalduse, milles teatas, et loobub talle

eraldatud korterist Katleri 3-40 seoses elama jäämisega EK Masti liikmena oma endisesse elukohta

Tallinnas Mahtra 36-34. 11. novembril 1991. a esitas L. Loik EK Kalda juhatusele avalduse, milles

palus ennast välja arvata kooperatiivist ning temale kuulunud osamaks üle anda F.-S. Lutkatile. Samal

päeval esitas F.-S. Lutkat avalduse EK Kalda juhatusele tema vastuvõtmiseks kooperatiivi liikmeks.

EK Kalda juhatuse 17. detsembri 1991. a koosoleku otsusega arvati L. Loik kooperatiivi liikmete

hulgast välja ning jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse ettepanek võtta kooperatiivi liikmeks F.-

S. Lutkat põhjusel, et viimased 10 aastat ei ole ta Eestis elanud. Sama otsusega võeti kooperatiivi

liikmeks Vambola Parksepp.

EK Kalda 19. veebruari 1992. a volinike koosoleku otsusega arvati kooperatiivi liikmete hulgast välja

L. Loik, kooperatiivi liikmeks võeti V. Parksepp ning keelduti F.-S. Lutkati võtmisest kooperatiivi

liikmeks 17. detsembri 1991. a kooperatiivi juhatuse otsuses toodud motiividel.

Viidates ES §-dele 18 lg 1 ja 2 ning 27, AÕS §-dele 68, 80 ja 81, AÕS RakS §-le 21 lg 1 ja

korteriomandiseaduse §-le 3, esitas L. Loik 2. aprillil 1996. a hagi EÜ Kalda ja V. Parksepa vastu

elamukooperatiivi otsuse kehtetuks tunnistamiseks, millega keelduti korteriosaku vormistamisest F.-

S. Lutkati nimele, omandiõiguse tunnistamiseks korterile Tallinnas Katleri 3-40 ja korteri

ebaseadusliku valduse lõpetamiseks. 10. jaanuaril 1997. a esitas F.-S. Lutkat sama sisuga hagi EÜ

Kalda ja V. Parksepa vastu. 5. veebruaril 1997. a täpsustas F."S. Lutkat oma nõuet ning palus enda

kui L. Loik"i perekonnaliikme õiguse tunnistamist osakule EK-s Kalda, kooperatiivi otsuse kehtetuks

tunnistamist, millega V. Parksepp võeti kooperatiivi liikmeks, ning kohustada V. Parkseppa lõpetama

ebaseaduslik valdus Tallinnas Katleri 3-40 korteri osas. Ühtlasi palus ta end vastu võtta elamuühistu

liikmeks ja eraldada talle elamispind Tallinnas Katleri tn 3"40.

F.-S. Lutkat põhjendas oma nõuet sellega, et ta on sündinud Eestis, L. Loik on tema vennatütar, kes

elas oma emaga ühetoalises korteris. F."S. Lutkati Tallinnas elamise perioodidel elas L. Loik tema

juures. 1989. a tuli L. Loik elama tema juurde Saksamaale. Ema sunnil loobus L. Loik esitatud

avaldusest Tallinnas Katleri 3-40 korteri osas. Tallinna Linnavolikogu 9. mai 1991. a otsus

"Elamupoliitika põhisuundade kohta" p-s 5.1 märgitud piirang ei kehti tema osas. L. Loik soovis

kooperatiivist välja astuda tingimusega, et osak antakse üle F.-S. Lutkatile. EK Kalda 19. veebruari

1992. a volinike koosolek ei olnud kvoorumi puudumise tõttu pädev otsuseid vastu võtma.

Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 1997. a otsusega lõpetati menetlus Tallinnas Katleri 3-40 korterile

omandiõiguse tunnistamise nõude osas. Muus osas jäeti hagid EK Kalda ja V. Parksepa vastu

rahuldamata. V. Parksepa vastuhagi L. Loik"i vastu EK Kalda liikmete hulka kuulumise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja 10000 krooni saamiseks jäeti rahuldamata. V. Parksepa vastuhagis

L. Loik"i ja F."S. Lutkati vastu korteriorderi nr 595 väljaandmise õigustühiseks tunnistamiseks

lõpetati menetlus. EK Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise nõudes leidis kohus, et see vaidlus tuleb

lahendada õigusaktide alusel, mis reguleerisid eluruumi kasutamist ja kooperatiivi liikmelisust otsuste

vastuvõtmise ajal. Sel ajal kehtinud EK § 108 nägi ette, et õigus astuda elamukooperatiivi ja saada

kooperatiivi korter on elamistingimuste parandamist vajavatel kodanikel. Elamukooperatiivi liikmeks

võis võtta 18"aastaseks saanud kodaniku, kes alaliselt elab asulas, kus moodustatakse

elamukooperatiiv ning kes vajab elamistingimuste parandamist vastavalt EK §-le 25.

Elamukooperatiivi liikme õigused ja kohustused määrati EK § 115 kohaselt elamukooperatiivi

põhikirjaga. EK Kalda põhikirja p 17 järgi oli elamukooperatiivi liikmel muuhulgas õigus anda

kooperatiivi liikmete üldkoosoleku (volinike koosoleku) nõusolekul oma osamaks üle temaga

alaliselt koos elavale täiskasvanud perekonnaliikmele (abikaasa, vanemad, lapsed), kui ta lahkub

kooperatiivist ja asub elama teise elukohta. Poolte seletuste ja L. Loik`i avaldustega 14. oktoobrist

1991. a ja 11. novembrist 1991. a luges kohus tõendatuks, et L. Loik elas ja soovis elama jääda EK

Masti liikmena eluruumi Tallinnas Mahtra tn 36-34 ning soovis välja astuda EK-st Kalda. Tõendatud

pole hagejate väited 14. oktoobri avalduse kirjutamisest sunni mõjul. Soovi EK-st Kalda välja astuda

kinnitas L. Loik uuesti 11. novembri 1991. a avalduses. Seega on L. Loik tahtnud EK-st Kalda välja

astuda ja kooperatiiv on tema soovi arvestanud vastavate otsuste tegemisel. L. Loik"i soovi anda osak

üle F."S. Lutkatile kooperatiivi volinike koosolek ei rahuldanud. Koosolek tugines põhikirja punktile

7, mille kohaselt võetakse kooperatiivi liikmeks kodanikke, kes pidevalt elavad ja on alaliselt sisse

kirjutatud Tallinnas, Maardu linnas või Saue alevis Tallinna Linna RSN TK ja ENSV Ametiühingute

nõukogu poolt kinnitatud Tallinnas elamukooperatiivi astuda soovivate kodanikearvestuse eeskirjades

ettenähtud aja jooksul, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. F.-S. Lutkat pole tõendanud, et tema

kooperatiivi liikmeks vastuvõtmiseks olid nõutavad tingimused täidetud. Kohus luges ka tõendatuks,

et hagejad pole perekonnaliikmed: nad ei elanud 1991. a koos vaidlusaluses korteris ega mujal ja ei

saanud seega omada ühist majapidamist. Kohus leidis, et hagejate väide, mille kohaselt L. Loik esitas

avalduse kooperatiivi liikmest lahkumiseks vaid tingimusel, et osak antakse üle F.-S. Lutkatile, on

tõendamata. Sellise tingimuse esitamine poleks olnud kooskõlas ka kooperatiivi põhikirjaga. Kohus

tuvastas, et kooperatiivi volinikke oli 19. veebruari 1991. a volinike koosoleku ajal 55 ja nendest

osales koosolekul 38 liiget. Vaidlustatud otsuse poolt hääletas 38 volinikku. Seega hääletas otsuse

poolt põhikirja punktis 46 nõutud 2/3 volinikest ja väited koosolekul kvoorumi puudumise kohta on

alusetud.

Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsusele esitasid F."S. Lutkat ja L. Loik. Viimase loobumise tõttu

apellatsioonkaebusest tema kaebuse osas apellatsioonimenetlus lõpetati. F.-S. Lutkati

apellatsioonkaebuses paluti linnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi EK

Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise osas. Kaebuses vaidlustati linnakohtu seisukoht, et hagejad pole

perekonnaliikmed ja väideti, et L. Loik on kogu aeg elanud koos oma tädiga ja olnud tema

ülalpidamisel. Samuti peeti alusetuks väidet, et F."S. Lutkat pole 10 aastat elanud Eestis, kuna talle

anti Tallinnas Katleri 3-40 korteri võtmed ja sellega valdus ning ta tasus 1991. a I kvartalis korteri

eest kommunaalmakseid. Arusaamatuks peeti kohtu järeldust kvoorumi olemasolu kohta

elamukooperatiivi üldkoosolekul, kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli kohal 28 volinikku,

mida on kinnitanud kostja V. Parksepp.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, leides, et kohus on põhjendatult lähtunud EK

Kalda otsustele hinnangu andmisel otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud seadustest ja elamukooperatiivi

põhikirjast. Kohus on hinnanud esitatud tõendeid ja otsus on tõenditega vastavuses. Kohus jõudis

järeldusele, et hagejad ei olnud perekonnaliikmed kooperatiivi põhikirja p 17.4 mõttes, kuivõrd nad ei

elanud 1991. a koos vaidlusaluses korteris ega ka mujal ning ei omanud ühist majapidamist. Kohtu

seisukoht rajaneb esitatud tõenditel ja on kooskõlas vaidlusalusel perioodil EK §"s 51 lg 2

kehtestatud perekonnaliikme mõistega. Ekslikuks peeti apellandi väidet, mille kohaselt L. Loik"ile

väljastatud orderil oleva kandega F.-S. Lutkati perekonnaliikmena korterisse kolimiseks on

tõendatud, et nad olid perekonnaliikmed. Ringkonnakohus leidis, et 19. veebruaril 1992. a oli

elamukooperatiivis 55 volinikku ja kuna koosolekul osales 38 volinikku, siis võttis koosolekust osa

2/3 volinikest. Vastuvõetud EK Kalda otsused olid ka vormiliselt kooskõlas põhikirja nõuetega

Kassatsioonkaebuse esitas F.-S. Lutkat, kes palus teha asjas uue otsuse, millega: 1) rahuldada tema

nõuded ning tuvastada EK Kalda otsuste õigustühisus; 2) kohustada vastustajat võtma ta EÜ Kalda

liikmeks seoses L. Loik"i osaku üleandmisega vastavalt nende 11. novembri 1991. a taotlustele; 3)

kohustada vastustajat talle üle andma Tallinnas Katleri 3-40 asuva korteri valduse; 4) mõista

vastustaja kanda kohtukulud.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidi kohus arvestama mitte 1988. a, vaid taotluste esitamise

ajal 11. novembril 1991. a valitsenud õiguslikku olukorda, mil kehtis Tallinna Linnavolikogu 9. mai

1991. a otsus. See otsus seisab õigusaktide hierarhias kõrgemal EK Kalda 1988. a põhikirjast ning

kooperatiivide põhikirjad pidid 1991. a vastama sellele otsusele. Põhikirja sätted, mis olid

linnavolikogu otsuses sätestatuga vastuolus, ei kuulunud enam rakendamisele. Seega juhindusid

kohtud põhikirjast, mis ei olnud enam täies ulatuses kehtiv. Eelnevaga rikuti kassaatori põhiseaduse

§-st 12 tulenevat õigust saada seaduse ees koheldud võrdselt kõigi kodanikega. Võrdõiguslikkuse

printsiip keelas kassaatorit kohtlemast 1988. a kehtinud sätete alusel, kui teisi koheldi 1991. a

kehtinud sätete alusel. Ka 1988. a kehtinud õiguskorras kujutas osaku üleandmise sõltuvusse

seadmine perekonnaliikmeks olekust ja teatud ajaperioodil kindlas elukohas elamisest

võrdõiguslikkuse põhimõtte olulist rikkumist. Samaaegselt rikuti kassaatori põhiseaduslikku õigust

vabale eneseteostamisele ja omandile. Sellest tulenevalt on igaühel õigus sõlmida lepinguid isikutega

omal vabal valikul, sealhulgas üle anda osakut elamukooperatiivis. Lahendades hagejate taotlusi

linnavolikogu otsuse alusel, ei oleks kassatori põhiseaduslikke õigusi rikutud. Eelnevate

kohtuotsustega kinnitatud põhiõiguste rikkumisi ei saa põhiseaduse § 152 kohaselt lubada. Eelnevast

tulenevalt olid hagejate 11. novembri 1991. a taotlused põhjendatud. L. Loik"i 11. novembri 1991. a

tingimusliku taotluse võis kas tervikuna rahuldada või tervikuna rahuldamata jätta. Ringkonnakohus

on ekslikult tuvastanud, et L. Loik esitas 14. oktoobril 1991. a avalduse EK Kalda juhatusele.

Nimetatud avaldus oli adresseeritud Tallinna Linna Kooperatiivide Valitsuse juhatajale ega saanud

olla aluseks EK Kalda otsusele. Alates 1977. a elab kassaator poole aasta kaupa Hamburgis ja

Tallinnas, mida teab tõendada tema abikaasa. Seega vastab kassaator linnavolikogu otsuses sätestatud

tingimustele.

Pärast iseseisvuse taastamist võib elamukooperatiivide tegevustvaadelda vaid kooskõlas kehtiva

konstitutsiooniõigusega. Eeltoodust tulenevalt peavad kõik õigustoimingud olema kooskõlas

õigusriikluse põhimõttega, mille hulka kuulub ka õiguslik ärakuulamine. Hagejaid 19. veebruari

1992. a koosolekule ei kutsutud ja neil puudus võimalus avaldada oma seisukohta. Taotluste

menetlemise kohta koostatud protokoll peab sisaldama kohalviibinud volinike nimesid, käsitletud

küsimust, selle kohta esitatud seisukohtade olulist sisu ja hääletusele pandud küsimuse täpset

formuleeringut, samuti seda, et on tuvastatud asjaosaliste korrapärane koosolekule kutsumine.

Viimatinimetatud andmed, samuti koosolekust osavõtnute nimed 19. veebruari 1992. a protokollist ei

nähtu. Lisatud kooperatiivi liikmete nimekirja järgi oli kooperatiivis 60 liiget, mida kinnitab ka

protokoll. Seega oli volinike koosoleku otsustamisvõimelisuseks vajalik 2/3 volinike ehk 40 voliniku

kohalolek. Kuna protokolli kohaselt see nii polnud, siis ei olnud volinike koosolek otsusevõimeline.

Volinike koosoleku protokoll ei kujuta õigusriiklikult otsust esitatud taotluse kohta. Otsused tuleb

pärast asjaosaliste õiguslikku ärakuulamist teha kirjalikult ja põhjendada. Seda pole EK Kalda ega

EÜ Kalda tänaseni teinud. Hagejatele pole ühestki kirjalikust otsusest teatatud ega ühtegi kirjalikku

otsust kätte toimetatud. Eeltoodust tulenevalt pole õigusriiklikult tehtud tänaseni ühtegi otsust

11. novembril 1991. a esitatud taotluste kohta. Ka volinike koosoleku protokoll, mida pole taotluse

esitajatele kätte toimetatud, ei saa olla otsus ega seda asendada. Volinike koosoleku otsus, mida pole

adressaadile teatavaks tehtud ja kätte toimetatud jääb õigusliku mõjuta.

Vastustajad EÜ Kalda ja V. Parksepp palusid kirjalikus vastuses kassatsioonkaebuse rahuldamata

jätta.

Kolleegiumi istungil jäid kassaatori esindajad kaebuses nõutu juurde ja V. Parksepp vastuses esitatud

seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja kassatsioonkaebus

osaliselt rahuldamisele.

Nii enne 1. septembrit 1998. a kehtinud TsKS § 336 lg 1 kui ka 1. septembril 1998. a jõustunud TsMS

§ 353 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti

kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme.

Ringkonnakohtu jaoks oli kehtestatud TsKS §-s 301 lg 1 piirang, mille järgi apellatsioonikohus oli

seotud apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidetega. TsKS § 301 lõigetes 2 ja 3 keelati

apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida ei esitatud esimese astme kohtus, samuti laiendada pärast

apellatsioonkaebuse esitamist kaebust neile kohtuotsuse osadele, mida ei olnud märgitud

apellatsioonkaebuses. TsKS § 336 lg 2 kohaselt ei võinud kassaator põhjendada oma seisukohta

tõenditega, mida ei esitatud alama astme kohtus, kui ta ei tõenda, et seda ei olnud võimalik varem

teha. Põhjendused, miks tõendit polnud võimalik esitada varem, tuli esitada TsKS § 325 lg 2 kohaselt

kassatsioonkaebuses. Eeltoodust tuleneb, et ka kassatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud

tsiviilkohtupidamise seadustiku järgi ei võinud kassatsioonkaebuses esitada nõudmisi, mida ei olnud

esitatud alama astme kohtutes, esitada uusi tõendeid nende varasema esitamise võimatust tõendamata

ja tugineda asjaolule, millele ei tuginetud varem. TsMS § 353 lg 2 keelab expressis verbis

kassatsioonkaebuses hagi aluse ja eseme muutmise ning nõuete esitamise, mida ei esitatud varem.

Eeltoodu tõttu jätab kolleegium tähelepanuta kassatsioonkaebuse resolutsiooni 2. ja 3. punktis

esitatud taotlused, kuna neid ei esitatud apellatsioonkaebuses. Samuti jätab kolleegium tähelepanuta

kassaatori väite volinike koosoleku otsuse kehtetusest tema 19. veebruari 1992. a volinike

koosolekule kutsumatajätmise ja talle koosoleku otsuse saatmata jätmise tõttu. Nimetatud asjaolud ei

olnud hagi aluseks. Volinike koosolekule kutsumata jätmisega põhjendas F."S. Lutkat otsuste

kehtetust alles kassatsioonkaebuses ja otsuse temale saatmata jätmisega apellatsioonikohtu istungil.

Kuna kassatsioonkaebuses viidatud tunnistajate ülekuulamist pole varem taotletud, siis on

kassatsioonkaebuse väited tunnistajate võimalikest ütlustest asjakohatud.

Kolleegium peab alusetuks kassatsioonkaebuse väiteid kassaatori põhiseaduses sätestatud õiguste

rikkumise kohta. Hagejate poolt EK-le Kalda avalduste esitamise, nende menetlemise ja avalduste

kohta otsuste tegemise ajal Eesti Vabariigi 1992. a põhiseadus ei kehtinud. Tagasiulatuvat jõudu ei ole

põhiseadusele antud.

Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et kohtud pidid vaidluse lahendamisel juhinduma Tallinna

Linnavolikogu 9. mai 1991. a otsusega heaks kiidetud Tallinna elamupoliitika põhisuundadest.

Nimetatud otsusega kiideti heaks elamupoliitika põhisuunad ja kohustati linnavalitsust need aluseks

võtma konkreetsete otsuste väljatöötamisel. Seega ei kehtestanud see otsus uusi norme

elamukooperatiivi osaku üleandmiseks, vaid andis suunad, millistest lähtudes tuli linnavalitsusel välja

töötada otsuste kui volikogu õigustloovate aktide eelnõud. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt

16. mail 1990. a vastu võetud seadus Eesti valitsemise ajutise korra alustest p 4 sätestas, et kõik seni

Eesti territooriumil toimivad normatiivaktid kehtivad kuni Eesti Vabariigi Ülemnõukogu või Eesti

Vabariigi Valitsus neid ei tühista, ei muuda või kui nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega või

järgnevate Eesti Vabariigi normatiivaktidega. Seega on kohtud vaidluse lahendamisel põhjendatult

juhindunud enne 1. juulit 1992. a kehtinud elamukoodeksist ja EK Kalda põhikirjast.

Kuna kohtud lahendasid asja seaduse alusel, mille järgi tuli lahendada ka teised analoogilised

vaidlused, siis ei tõusetu küsimust võrdõiguslikkuse põhimõtte rikkumisest kassatori suhtes. Samuti

ei ole rikutud kassaatori õigust vabale eneseteostusele ja omandile. Elamukooperatiivi liikmeks,

kellel oli õigus lahkuda kooperatiivist ja anda osamaks kooperatiivi liikmete üld- või volinike

koosoleku nõusolekul üle teisele isikule, oli L. Loik. Osamaksu üleandmise õigust piiras seadus ja

EK Kalda põhikiri. See, et L. Loik"i 19. veebruari 1992. a koosolekule ei kutsutud, tema avaldus

rahuldati osaliselt ning ta arvati kooperatiivi liikmete hulgast välja, ei riku kassaatori õigusi. Eeltoodu

võis rikkuda vaid L. Loik"i õigusi, kes enda kooperatiivi liikmete hulgast väljaarvamist pole

vaidlustanud ning hagi nõuete osas loobus apellatsioonkaebusest. Kassaatori õigusi võib rikkuda

tema elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmata jätmine ja L. Loik`i 11. novembri 1991. a avalduse

teise taotluse rahuldamata jätmine, milles L. Loik soovis anda oma osamaksu üle kassaatorile. Ekslik

on kassatsioonkaebuse väide, et L. Loik ei esitanud 14. oktoobril 1991. a avaldust mitte EK Kalda

juhatusele, vaid Tallinna Linna Kooperatiivide Valitsuse juhatajale. Linnakohtu toimiku 2-979/94

leheküljel 18 on L. Loik`i 14. oktoobril 1991. a dateeritud avaldus, mis on adresseeritud EK Kalda

juhatajale.

Kolleegium leiab, et elamukooperatiivi protokollis fikseeritud otsuse kehtetust ei too kaasa see, et

otsust ei vormistatud eraldi dokumendina. 1992. a veebruaris kehtinud EK Kalda põhikiri ei näinud

sellise rikkumise tagajärjena ette otsuse kehtetust. 19. veebruari 1992. a volinike koosoleku otsust on

põhjendatud.

EK Kalda põhikiri ei kehtestanud 1992. a veebruaris volinike koosolekule kutsumise korda ja

kutsumise tõendatuse kajastamise nõuet protokollis. Kassatori õigusi ei riku see, kas ja kuidas kutsuti

koosolekule volinikud. Kassaatori õigusi võib rikkuda põhikirjas nõutud 2/3 volinike puudumine

tema elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmisest keeldumise otsustamisel. Apellatsioonkaebuses

vaidlustati volinike arv, kes hääletasid kassatorile osamaksu üleandmise vastu. Seda, et 19. veebruaril

1992. a eelnimetatud otsuse vastuvõtmise ajal oli elamukooperatiivis 55 volinikku

apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud. Seega jääb tähelepanuta kassaatori väide, et kooperatiivis oli

vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal 60 volinikku.

Ringkonnakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele. EK Kalda põhikirja p 46 lg 4 kehtestas nõude,

et koosoleku protokolli esimest eksemplari koos registreerimislehega säilitatakse kooperatiivis. Seega

oli nõutav koosolekust osavõtjate registreerimine ja registreerimislehe säilitamine koosoleku

protokolli juures. Apellatsioonikohus luges 19. veebruari 1991. a koosolekust osa võtnud ja

vaidlustatud otsuste poolt hääletanud volinike arvu " 38 " tõendatuks ainult koosoleku protokollis

märgitud volinike arvuga. Ringkonnakohus pole andnud hinnangut apellatsioonkaebuse väitele, mille

kohaselt F."S. Lutkatit puudutava otsuse vastuvõtmisel osales 28 volinikku. See väide rajanes

V. Parksepa kohtuotsuses fikseeritud seletusele.

Kassaatori taotluse kohtukulude väljamõistmiseks jätab kolleegium käsitlemata, kuna asi saadetakse

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. aprilli 1998. a otsus tühistada osas, millega jäeti

muutmata Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 1997. a otsus, millega jäeti rahuldamata

Florence-Silvia Lutkati hagi tunnistada kehtetuks elamukooperatiivi Kalda otsused tema

elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmisest keeldumise ja Vambola Parksepa elamukooperatiivi

liikmeks vastuvõtmise kohta. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Florence-Silvia Lutkatile 22. mail 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa , J. Luik, T. Vernik