3-3-1-38-98 · Riigikohus

3-3-1-38-98

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. jaanuaril 1999

A. Kamarineni esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS §-de 301 lg 4 ja 99 lg 1

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 14. jaanuaril 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi Andre Kamarineni esindaja Heikko Mäe

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. oktoobri 1998. a. otsuse peale

haldusasjas nr. II-3õ/58/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Andre Kamarineni esindaja Heikko Mäe ja Tallinna

Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna esindaja Indrek Sirk. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

5. detsembril 1997. a. koostas Tallinna Politseiprefektuuri liikluspolitsei inspektor

haldusõiguserikkumise protokolli. Protokollist nähtub, et Andre Kamarinen juhtis 5. detsembril

1997. a. kella 9.15 ajal sõidukit Honda GB registreerimismärgiga 521 MBI Tallinnas Männiku

tee 123 juures. Pöörates ristmikevahelisel teel vasakule, ei andnud A. Kamarinen teed temast

möödasõidul olevale autole Mazda 626 registreerimismärgiga 002 MBR, mida juhtis Harju

Politseiprefektuuri abiprefekt Madis Niinemets, "vaid keeras viimasele ette, millega põhjustas

liiklusõnnetuse ja kod. Niinemets, Madis"ele ja OÜ "Männiku Tööriistalaenutus" ele varalise kahju".

Protokollis märgiti A. Kamarineni juhitud sõiduauto kiiruseks 40 km/h ja M. Niinemetsa juhitud

Harju Politseiprefektuurile kuuluva sõiduauto kiiruseks 50 km/h. Protokolli kohaselt rikkus

A. Kamarinen Liikluseeskirja p. 80 ja pani sellega toime HÕS §-s 99 lg 1 sätestatud

haldusõiguserikkumise.

Tallinna liikluspolitsei komissar määras 16. detsembril 1997. a. otsusega HÕS § 99 lg 1 alusel

A. Kamarinenile karistuseks rahatrahvi 200 krooni. Selle otsuse vaidlustas A. Kamarinen Tallinna

Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 1998. a. otsusega tühistati Tallinna liikluspolitsei

komissari 16. detsembri 1997. a. otsus ja saadeti asi liikluspolitseile uueks arutamiseks.

Tallinna liikluspolitsei vaneminspektori 5. märtsi 1998. a. määruse alusel tehti selles

haldusõiguserikkumise asjas liiklustehniline ekspertiis. Politseiameti Kohtuekspertiisi ja

Kriminalistika Büroo 23. märtsi 1998. a. ekspertiisiakti nr. L-8/80 kohaselt pidi sõiduauto Mazda

liikumiskiirus enne sõiduteel fikseeritud külglibisemisjälgede algust olema vähemalt 62 km/h.

Ekspertiisiaktis märgiti, et "ei saa välistada võimalust, et lubatud piirkiirusega sõites olnuks juhil

võimalik liiklusõnnetust õigeaegse pidurdamisega vältida. Teostatud analüüsi alusel tuleb vaadeldava

liiklusõnnetuse põhjuseks pidada sõiduauto Honda juhi LE p. 72 ja 130 nõuetevastase tegevusega

tekitatud liikumistakistust tagant möödasõidul olevale sõiduautole Mazda, mille juhil võis lubatud

piirkiirusest suurema kiiruse valiku (LE p. 102.1) tõttu puududa võimalus liiklusõnnetuse

vältimiseks".

Tallinna liikluspolitsei komissari 31. märtsi 1998. a. otsusega tunnistati A. Kamarinen "süüdi

liiklusõnnetuse põhjustamises Tallinnas, Männiku teel, kus vasakpööret sooritades A. Kamarinen ei

veendunud manöövri ohutuses, ei lasknud läbi möödasõidul olevat sõidukit Mazda 626 reg. nr 002

MBR, otsasõidu vältimiseks Mazda juht sõitis teelt välja, millega A. Kamarinen rikkus

Liikluseeskirja punkte 72 ja 80, pannes sellega toime haldusõiguserikkumise HÕS § 99 lõige 1

tunnustel". Selle otsusega määrati A. Kamarinenile karistuseks rahatrahv 200 krooni. Samas otsuses

asus Tallinna liikluspolitsei seisukohale, et M. Niinemetsa käitumises oli Liikluseeskirja punkti 102

alapunkt 1 rikkumise koosseis, kuid see ei oma käesolevas haldusõiguserikkumise asjas tähtsust.

Puudub põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja M. Niinemetsa poolt asulas lubatud sõidukiiruse ületamise

vahel. Vaidlustatud otsuses märgiti, et liiklustehnilise ekspertiisi aktist nähtub "põhjusliku seose

olemasolu A. Kamarineni poolt vasakpöörde sooritamisel ja liiklusõnnetuse toimumise vahel "

lubatud sõidukiiruse ületamine ei toonud käesolevas asjas kaasa liiklusõnnetust".

13. aprillil 1998. a. esitas A. Kamarinen Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna liikluspolitsei

komissari 31. märtsi 1998. a. otsuse peale. Kaebuse esitaja palus tühistada talle mõistetud karistuse,

sest ta pole temale süüks arvatud haldusõiguserikkumist toime pannud. Kaebaja väitis, et enne

vasakpöörde sooritamist veendus ta manöövri ohutuses ja lülitas sisse suunatule. Kaebaja väitis, et

liiklusõnnetuse ja sellega kaasneva varalise kahju põhjustas sõiduauto Mazda juht, kes ületas lubatud

kiirust ja rikkus Liikluseeskirja punkte 100, 101, 102 alapunkt 1, 108, 110 alapunkt 2 ja 111.

Tallinna Halduskohtu 7. mai 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-407/98 rahuldati A. Kamarineni

kaebus ja tühistati Tallinna liikluspolitsei 31. märtsi 1998. a. otsus ning lõpetati asja menetlus. Kohus

leidis, et kohtutoimiku materjalide põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas A. Kamarinen rikkus

LE punkte 72 ja 80. Samuti pole võimalik tuvastada põhjuslikku seost A. Kamarineni käitumise ja

kannatanutele Harju Politseprefektuurile ja osaühingule Männiku Tööriistalaenutus põhjustatud

varalise kahju vahel. Kohus leidis, et antud asjas ei ole võimalik koguda rohkem tõendeid, mis

tuvastaksid HÕS § 6 tähenduses A. Kamarineni süüd LE punktide 72 ja 80 rikkumises ning selle

tagajärjel varalise kahju põhjustamist kannatanutele, mis tooks kaasa haldusvastutuse HÕS § 99 lg 1

järgi. M. Niinemetsa haldusvastutusele võtmine LE punkti 102 alapunkti 1 rikkumise eest pole HÕS

§ 218 p. 7 alusel võimalik.

Tallinna Politseiprefektuuri liikluspolitsei osakonna ülemkomissar esitas apellatsioonkaebuse, milles

palus halduskohtu otsuse tühistada ja jätta rahuldamata A. Kamarineni kaebus. Apellandi väitel

hindas halduskohus tõendeid vääralt. Kohtuotsuses ei motiveeritud, miks kohus ühed või teised

tõendid tagasi lükkas. Sellega rikkus halduskohus HÕS § 301 lg 4. Asja materjalidest nähtub, et enne

manöövri alustamist ei näinud A. Kamarinen tahavaatepeeglist tagant lähenevat sõidukit. Kuna enne

liiklusõnnetuse kohta on 100 kuni 150 meetri ulatuses sirge teelõik, siis pidi sõiduauto Mazda olema

A. Kamarineni nägemisulatuses, enne kui ta manöövrit alustas. Apellant väitis, et LE punkti 80

rikkumine A. Kamarineni poolt on tõendatud liiklustehnilise ekspertiisi aktiga.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. oktoobri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. II-3õ/58/98

rahuldati apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu 7. mai 1998. a. otsus ning

A. Kamarineni kaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus tuleb tühistada

menetlusnormide rikkumise ja tõendite väära hindamise tõttu. Halduskohus rajas otsuse üksnes

kaebuse esitaja seletustele ja jättis tunnistaja M. Niinemetsa ütlused hindamata. Nendest "ütlustest

nähtub, et eesliikuva sõiduki juht vähendas küll kiirust, kuid kuna mingeid vasakpöörde sooritamisele

viitavaid manöövreid ei teinud siis alustas ta möödasõitu; vasakpööret alustas Honda juht praktiliselt

siis kui nad olid kõrvuti". Ringkonnakohus ei leidnud alust kahelda tunnistaja M. Niinemetsa ütlustes,

sest neid ütlusi kinnitab ka liiklusõnnetuse protokolli juurde lisatud skeem ja ekspertiisiakt nr. L-8/80,

millest nähtub, et sõiduauto Mazda külglibisemisjäljed asusid vastassõidurajal. Ringkonnakohus

leidis, et kuna liiklusõnnetus toimus sirgel teelõigul, kus nähtavus mõlemas suunas on umbes 150

meetrit, siis "vasakpööret sooritada sooviv juht oleks pidanud märkama temast möödasõidul olevat

sõidukit ning oma manöövriga mitte takistama möödasõitjat". A. Kamarineni seletuse kohaselt vaatas

ta enne vasakpöörde alustamist peeglisse ning ühtegi tagant või küljelt lähenevat sõidukit ei näinud.

Ekspertiisiakti kohaselt võib teatud külgvahedega möödasõitev auto olla sellises piirkonnas, kus

möödasõidetava sõiduki juht teda peegli abil ei näe. Seega asjaolu, et A. Kamarinen ei näinud

möödasõidul olevat sõidukit, tõendab seda, et ta ei veendunud piisavalt manöövri ohutuses. Alustades

vasakpööret takistas ta temast vasakult möödasõidul oleva sõiduki juhti, kes ei olnud enam võimeline

liiklusõnnetust ära hoidma ning kokkupõrke vältimiseks sõitis teelt välja vastu reklaami tahvlit.

Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et A. Kamarineni käitumise ja sellele järgnenud varalise kahju

vahel on olemas põhjuslik seos. Samuti leidis ringkonnakohus, et kuigi ekspertiisiaktiga on

tuvastatud sõiduauto Mazda liikumiskiiruseks vähemalt 62 km/h, ei saa kohus anda hinnangut

liiklusõnnetuses osalenud teise juhi, s.o. M. Niinemetsa käitumisele. Asjaolu, kas ka sõiduki

Mazda 626 juhi käitumine võis põhjustada varalise kahju tekkimise, on võimalik tuvastada

tsiviilkorras kahjude sissenõudmisel.

A. Kamarineni esindaja H. Mäe esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada

ringkonnakohtu otsus menetlusnormide rikkumise ja tõendite väära hindamise tõttu ning saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator väidab, et kuna ringkonnakohus ei

põhjendanud otsuses, miks ta arvestas üksnes M. Niinemetsa ütlust ja liiklustehnilise ekspertiisi akti,

jättes tähele panemata kassaatori seletused liiklusjuhtumi toimumise kohta ja kassaatori esindaja

õigusliku hinnangu juhtumile, siis rikkus ringkonnakohus HÕS § 301 lg 4 sätteid. Samuti rikkus

ringkonnakohus HÕS § 225 sätteid, sest ei hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis. Kassaatori

arvates ei hinnanud ringkonnakohus antud asjas tõendeid objektiivselt, laiendas meelevaldselt

tõendite sisu ja jättis osa tõendeid tähelepanuta. Nii leidis ringkonnakohus, et M. Niinemetsa

ütlustega on kinnitust leidnud asjaolu, et A. Kamarinen vähendas kiirust, kuid mingeid vasakpöörde

sooritamisele viitavaid manöövreid ta ei teinud. Tegelikult on A. Kamarinen algusest peale oma

seletustes kinnitanud, et lisaks kiiruse vähendamisele näitas ta suunatuld ja reastus sõidukiga

telgjoone lähedale. Ringkonnakohus pole arvestanud ka A. Kamarineni esindaja väiteid, et

A. Kamarinen käitus kooskõlas LE punktiga 77. Ringkonnakohtu otsuses pole motiveeritud, miks ei

arvestatud haldusõiguserikkuja ja tema esindaja väiteid. Kassaatori väitel on ringkonnakohtu otsuses

viidatud ekspertiisiaktiga leidnud kinnitust asjaolu, et M. Niinemetsa seaduskuuleka käitumise korral

poleks liiklusohtlikku situatsiooni tekkinud. Siit tulenevalt ei saa pidada asjakohaseks

ringkonnakohtu seisukohta, eton tõendatud põhjuslik seos A. Kamarineni käitumise ja varalise kahju

tekkimise vahel. Seega pole A. Kamarinen HÕS §-s 99 lg 1 ettenähtud haldusõiguserikkumist toime

pannud. Kassaator leiab, et ekspertiisiaktist tuleneb üheselt, et A. Kamarineni nägemisvälja

tahavaatepeeglist saab kindlaks teha üksnes eksperimentaalselt. Mingisugust eksperimenti aga pole

tema sõidukiga tehtud. Seega on alusetu ringkonnakohtu seisukoht, et A. Kamarinen ei veendunud

oma manöövri ohutuses.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Politseiprefektuuri liikluspolitsei, et

kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Liikluspolitsei on seisukohal, et A. Kamarinen ei täitnud LE

p. 64 nõudeid.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsus ei ole kooskõlas HÕS §-ga 301 lg 4.

HÕS § 30721 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohtu otsuses lisaks HÕS §-s 301 ettenähtule olema

märgitud apellatsioonkaebuse esitaja nimi, tema nõudmised ja nende põhjendused. HÕS § 301 lg 4

sätestab, et otsuse motiveerivas osas peavad olema kohtu poolt tuvastatud asjaolud, kohtu järeldus

kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud, motiivid,

mille järgi kohus ühed või teised tõendid tagasi lükkas, ja sätted, millest kohus juhindus.

HÕS § 222 lg 1 kohaselt on haldusõiguserikkumise asjas tõenditeks igasugused andmed, mille alusel

tehakse seadusega määratud korras kindlaks haldusõiguserikkumine või selle puudumine, antud isiku

süü selle toimepanemises ja muud asjaolud, millel on tähtsust asja õigeks lahendamiseks. HÕS § 222

lg 2 sätestab, et need andmed tuvastatakse haldusõiguserikkumise protokolli, haldusõiguserikkuja

seletuste, kannatanu ja tunnistajate ütluste, eksperdi arvamuse, asitõendite, asjade ja dokumentide

äravõtmise protokolli, samuti muude dokumentidega. Kohus peab HÕS § 225 alusel hindama

tõendeid seaduse alusel ja oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb kõigi asjaolude igakülgsel,

täielikul ning objektiivsel uurimisel nende kogumis.

Ringkonnakohus leidis, et LE punktid 72 ja 80 kohustavad juhti enne manöövri alustamist veenduma

selle ohutuses. Ringkonnakohus märkis otsuses, et A. Kamarinen kui "vasakpööret sooritada sooviv

juht oleks pidanud märkama temast möödasõidul olevat sõidukit ning oma manöövriga mitte

takistama möödasõitjat" ja et A. Kamarinen takistas temast vasakult möödasõidul oleva sõiduki juhti,

"kes ei olnud enam võimeline liiklusõnnetust ära hoidma ning kokkupõrke vältimiseks sõitis teelt

välja vastu reklaamitahvlit". A. Kamarinen on liikluspolitseile antud seletuses, halduskohtule esitatud

kaebuses ja kohtuistungitel korduvalt väitnud, et enne vasakule pööramist suundus ta sõidukiga

aegsasti pärisuunavööndi vasakpoolse ääre lähedale, vähendas sõiduki kiirust ja andis vastava

suunamärguande. Asjaolu, et A. Kamarinen alustas sõidukiga vasakule pööret kooskõlas LE punktiga

77 ega rikkunud LE punkte 72 ja 80, väitis A. Kamarineni esindaja ka ringkonnakohtus.

Ringkonnakohtu otsuses ei ole motiveeritud, miks jättis kohus A. Kamarineni seletused ja

A. Kamarineni esindaja väited tähelepanuta. Sellega rikkus ringkonnakohus HÕS § 225 ja § 301 lg 4

sätteid.

2. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et puudub põhjuslik seos A. Kamarineni poolt juhitud sõiduauto

manöövri ja liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud varalise kahju vahel. Ringkonnakohtu otsuse väide, et

"on põhjuslik seos A. Kamarineni käitumise ja sellele järgnenud varalise kahju vahel olemas", on

paljasõnaline. Ringkonnakohtu otsuses pole motiveeritud, miks ja kuidas on A. Kamarinen süüdi

varalise kahju põhjustamises.

LE p. 64 sätestab, et suunamärguanne tuleb vastavalt liiklusolukorrale anda õigel ajal, kuid mitte

hiljem kui 3 sekundit enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist. Suunatule märguanne peab

jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit, käemärguande võib lõpetada vahetult

enne sõidu alustamist, manöövrit või peatumist. LE p. 77 kohaselt peab juht enne pööret aegsasti

suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Tallinna Politseprefektuuri liikluspolitsei

inspektori 5. detsembri 1997. a. protokolliga ja Tallinna Liikluspolitsei 31. märtsi 1998. a. otsusega

pole tuvastatud A. Kamarineni süüd LE punktide 64 ja 77 rikkumises. Seetõttu on Tallinna

Politseiprefektuuri liikluspolitsei osakonna vastuses kassatsioonkaebusele alusetult väidetud, et

A. Kamarinen ei täitnud LE p. 64 sätteid.

LE p. 110 alapunkti 2 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et eessõitev juht

pole andnud vasaksuunamärku. LE p. 111 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või

liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist,

tuleb möödasõit katkestada. Ringkonnakohus pole pööranud tähelepanu ka Kohtuekspertiisi ja

Kriminalistika Büroo 23. märtsi 1998. a. ekspertiisiaktis nr. L-8/80 märgitule, et kui sõiduauto Mazda

juht oleks sõitnud lubatud piirkiirusega, s.o. 50 km/h, siis olnuks juhil võimalik liiklusõnnetust

õigeaegse pidurdamisega vältida.

Kuna HÕS § 6 lg 1 kohaselt on haldusõiguserikkumine vaid süüline tegu, siis on seadusevastane

eeldada, et Liikluseeskirja rikkumine ja varaline kahju on iseenesest, tuvastamata nendevahelist

põhjuslikku seost ja süüd nii Liikluseeskirja rikkumises kui ka tagajärje suhtes, piisav alus otsustada,

kas isik pani toime HÕS § 99 lg 1 tunnustele vastava haldusõiguserikkumise ja kas ta on selle

haldusõiguserikkumise toimepanemises süüdi. Sellisele seisukohale on Riigikohtu halduskolleegium

asunud ka 28. novembri 1997. a. määruses nr. 3-3-1-31-97. HÕS §-de 300 lg 1 ja 301 lg 4 rikkumine

ringkonnakohtu poolt on protsessiõiguse normide oluline rikkumine, mis on HÕS § 325 lg 1 järgi

kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

3. Haldusõiguserikkumise asja menetlust kõrvaldavad asjaolud on sätestatud HÕS §-s 218. Selle

paragrahvi punkti 7 kohaselt ei või haldusõiguserikkumise asja menetlust algatada ja algatatud

menetlus tuleb lõpetada, kui haldusõiguserikkumise asja arutamise momendiks on möödunud HÕS §-

s 30 ettenähtud tähtajad. HÕS § 30 lg 4 sätestab, et ühelgi juhul peale sama seadustiku §-s 141

sätestatud haldusõiguserikkumiste ei või halduskaristust määrata, kui haldusõiguserikkumise päevast,

jätkuva haldusõiguserikkumise korral selle avastamise päevast, on möödunud üks aasta või rohkem

aega. Antud asjas avastati väidetav haldusõiguserikkumine ja koostati haldusõiguserikkumise

protokoll 5. detsembril 1997. a. Seega tuleb käesoleva haldusõiguserikkumise asjas menetlus

lõpetada HÕS § 218 p. 7 alusel.

Juhindudes HÕS §-dest 324 lg 1 p. 3 ja 311 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Andre Kamarineni esindaja Heikko Mäe kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. oktoobri 1998. a. otsus haldusasjas

nr. II-3õ/58/98 ja Tallinna Halduskohtu 7. mai 1998. a. otsus haldusasjas nr. 3-407/98 ning

lõpetada selles asjas menetlus.

Tagastada Andre Kamarinenile kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub 25. jaanuaril 1999. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel