3-2-1-5-99 · Riigikohus

3-2-1-5-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. jaanuaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, hageja

A. Tammisti ja tema esindaja vandeadvokaat M. Lusti ning kostjate R. Vahtriku ja H. Mõttuse ning

nende esindaja vandeadvokaat K. Kägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 14. detsembril

1998. a

Heli Mõttuse ja Raimo Vahtriku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 24. augusti 1998. a otsuse Aleksander Tammisti hagis Raimo Vahtriku ja Heli

Mõttuse vastu kinkelepingu ja ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas Aleksander Tammist 15. septembril 1996. a hagi

tema ja Raimo Vahtriku vahel 22. augustil 1995. a sõlmitud elamu asukohaga Tallinnas Kagu t 22

kinkelepingu ja Raimo Vahtriku ning Heli Mõttuse vahel 10. juulil 1996. a sõlmitud sama elamu ostu-

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Nõuet kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks põhjendas

hageja sellega, et ta ei saanud kinkelepingu sisust ja sellega kaasnevatest tagajärgedest õigesti aru,

kuna pärast abikaasa surma kannatas psüühiliste häirete all. R. Vahtrik oli teadlik tema raskest

vaimsest ja materiaalsest seisundist, seda ära kasutades, kallutas pettusega hagejat sõlmima

kinkelepingut. Saades elamu omanikuks, müüs R. Vahtrik selle edasi. H. Mõttus, sõlmides

R. Vahtrikuga elamu ostu-müügilepingut, oli teadlik, et hageja ja tema ema olid elamusse

sissekirjutatud ning elasid seal. Seega ei ole H. Mõttuse puhul tegemist heauskse omandamisega ning

ka ostu-müügileping tuleb kehtetuks tunnistada. Hagi ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks

paluti rahuldada TsÜS § 66 järgi.

Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et kinkelepingu kehtetuks tunnistamise nõue

pettuse tõttu ei ole põhjendatud ega tõendatud. Tõendatud pole, et juba kinkelepingu sõlmimise ajal

oli R. Vahtrikul tahe maja müüa ning et R. Vahtrik esitas tahtlikult ebaõigeid andmeid või mõjutas

mingil moel A. Tammisti seesmise tahte kujunemist kinkelepingu sõlmimisel. R. Vahtrik asus koos

perega elama Kagu t 22 elamusse ja tegi seal remonti. Hageja sõlmis kinkelepingu, teadmata seda, et

seaduse järgi ei saa kinkelepingut sõlmida tingimuslikult. Hagejal oli ebaõige ettekujutus tulevikus

saabuvatest asjaoludest. Ta arvas, et kingitud elamus saab ta elada elu lõpuni ja ta ei näinud ette

võimalust, et R. Vahtrik elamu omanikuna võib sellega teha tehinguid. TsÜS § 71 lg 3 kohaselt ei ole

oluliseks eksimuseks seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest

asjaoludest. Seega on tõendamata, et R. Vahtrik pettuse teel kallutas hagejat sõlmima elamu

kinkelepingut. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamise

nõue. R. Vahtrikul oli elamu omanikuna seadusest tulenev õigus elamut müüa.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise tõttu ning uue otsusega

rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt kinkis A. Tammist 22. augustil 1995. a elamu Tallinnas

Kagu t 22 oma 28. oktoobril 1994. a surnud abikaasa N. Tammiste pojale R. Vahtrikule. Linnakohtu

järeldus, et hagejal oli ettekujutus, et ta võib jätkata majas elamist ka pärast kinkelepingu sõlmimist

ning et sellise ettekujutuse tekkimist ei mõjutanud kostja, ei ole kooskõlas kohtule esitatud

tõenditega. Linnakohus jättis osale tõenditest tähenduse omistamata. Kohtus leidis tõendamist, et

kinkelepingut kallutas hagejat sõlmima R. Vahtrik. Ringkonnakohus leidis, et hagejal puudus

kinkelepingu sõlmimisel soov oma elamut võõrandada tingimusel, et ta peab sealt lahkuma.

R. Vahtriku seletustest nähtub pooltevaheline kokkulepe, mille kohaselt nii hageja kui tema ema

kasutusse pidi jääma edaspidi kummalegi üks tuba. Sellise lubaduse andmine enne lepingu sõlmimist

on eksitav asjaolu, ilma milleta ei oleks hageja kinkelepingut teinud. Väide, et petetu hingeline

seisund ei oma asjas tähtsust, kui tegemist pole vaimuhaigusega, oleks väär. Hageja arsti sõnul oli

hageja depressiivne ning äärmiselt masendunud.

TsÜS § 72 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses

hoidmine, kallutamaks teda tehingut tegema. Pettuse mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus petetud

poole nõudel kehtetuks. Kehtetuks tunnistatud tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle

võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Kuna kinkeleping tunnistatakse kehtetuks TsÜS § 72

alusel, siis on see kehtetu algusest peale ja kostjal ei olnud õigust 10. juulil 1996. a elamut

võõrandada. Seetõttu tuleb kehtetuks tunnistada ka ostu-müügileping.

Kassatsioonkaebuse esitasid R. Vahtrik ja H. Mõttus. Nad paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

R. Vahtriku kassatsioonkaebuse kohaselt pole ringkonnakohus tõendeid, mida pidas ebaõigesti

hinnatuiks, vahetult kontrollinud. Samuti ei leidnud tõendamist, et R. Vahtrik kallutas pettusega

hagejat kinkelepingut sõlmima. Hageja ei esitanud kohtule kokkulepet, mille kohaselt ta võiks maja

kasutada eluaegselt. Sellist kokkulepet pole R. Vahtrik sõlminud ega ka sellist lubadust andnud. Ka ei

ole R. Vahtrik taotlenud hageja väljatõstmist eluruumist. A. Tammist ei pea kinkelepingut pettuse teel

sõlmituks, vaid seob selle hiljem sõlmitud ostu-müügilepinguga ja ostja hagiga tema eluruumist

väljatõstmiseks. Kuna A. Tammist ei põe vaimuhaigust, siis arsti arvamus otsustusvõime langusest ja

usaldatavusest ei saa olla seostatav tema poolt tehtud notariaalse tehinguga.

H. Mõttuse kassatsioonkaebuses leitakse, et A. Vahtrikul ja A. Tammistil ei olnud enne kinkelepingu

sõlmimist kokkulepet, et viimane jääb majja elama. Kinkelepingu vormistamisel 22. augustil 1995. a

selgitati hagejale selle tagajärgi. Ringkonnakohus, muutes tunnistajate seletustele antud hinnangut,

oleks pidanud TsKS § 317 alusel tõendeid vahetult kontrollima või selgitama, miks linnakohtus

kogutud tõendeid tuleb teisiti hinnata. R. Vahtrik pole kunagi taotlenud hageja väljatõstmist

eluruumist Kagu t 22. Tõendamist ei ole leidnud pettus TsÜS § 72 mõttes.

Vastustaja peab kassatsioonkaebusi põhjendamatuteks ja ringkonnakohtu otsust õigeks.

Kolleegiumi istungil jäid pooled ja nende esindajad kaebustes ja vastustes esitatud seisukohtade

juurde. H. Mõttus lisas, et kohus pole arvestanud hagi aegumistähtaega pettuse teel sõlmitud tehingu

vaidlustamiseks. Samuti seda, et asjaõigusseaduse järgi võib asja omandada ka mitteomanikult ja ta

ongi elamu heauskne omandaja. Kohtuotsuses puudub viide seadusele, mille alusel tunnistati

kehtetuks ostu-müügileping .

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus on leidnud, et ilma lubaduseta anda hageja ja tema ema kasutusse kummalegi üks

tuba ei oleks kinkelepingut sõlmitud. Sellise lubaduse tahtlik andmine enne lepingu sõlmimist on

eksitav asjaolu ja tegemist on pettusega. Selle ringkonnakohtu seisukohaga ei saa nõustuda. TsÜS

§ 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine

eesmärgiga kallutada teda tehingut tegema. Eksimuseks sama seaduse paragrahv 71 lg 1 kohaselt on

tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus nendest, kuid lõike 3 järgi pole eksimuseks

seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvate asjaolude kohta. Kui kaua ja

millisel õiguslikul alusel hageja saab ärakingitud elamus eluruumi kasutada, see pole mitte

kinkelepingu tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus nendest, vaid seaduse

mittetundmine ja ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest.

Kolleegium peab vajalikuks märkida ka seda, et pettuse puhul võib tahtlus seisneda väidetava petja

teadmises, et ta avaldab valet või vaikib tõest eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema.

TsMS § 353 lg 1 alusel kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust kassatsioonkaebuse alusel ja

piires. Seega jäävad kassatsiooniastmes tähelepanuta H. Mõttuse väited, mida ei esitatud

kassatsioonkaebuses.

Juhindudes TsMS §-st 363 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. augusti 1998. a otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebused rahuldada.

Tagastada Raimo Vahtrikule 17. septembril 1998. a tasutud kautsjon 1791 (üks tuhat seitsesada

üheksakümmend üks) krooni ja Heli Mõttusele 16. septembril 1998. a tasutud kautsjon 1791

(üks tuhat seitsesada üheksakümmend üks) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull