3-2-1-6-99 · Riigikohus

3-2-1-6-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. märtsil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa ja J.

Luik vaatas A. Soonbergi esindaja vandeadvokaat R. Teeveeru ja Tartu Tuletõrjeühingu esindaja

vandeadvokaat K. Kuusmaa osavõtul avalikul kohtuistungil 8. veebruaril 1999. a läbi

Serle Soone, Aivar Soonbergi ja Tartu Tuletõrjeühingu kassatsioonkaebuste alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. juuni 1998. a otsuse Serle Soone hagis Aivar Soonbergi ja

Tartu Tuletõrjeühingu vastu varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks.

24. septembril 1992. a toimus Tartus Aardla ja Võru ristmikul liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku

ristmikule punase fooritule ajal sõitnud operatiivsõidul olev Tartu Tuletõrjeühingule kuuluv

tuletõrjeauto ZIL-130, riiklik registreerimismärk 17-19 EAP, ning ristmikule rohelise fooritule ajal

sõitnud Aivar Soonbergi juhtimisel olev sõiduauto VAZ 2108, riiklik registreerimismärk P 4061 EA.

Liiklusõnnetuses sai üliraske kehavigastuse sõiduautos istunud Serle Soone. Uurija 18. juuni 1993. a

määrusega keelduti kuriteokoosseisu puudumise tõttu Tartu Tuletõrjeühingu autojuhi U. Visnapuu

kriminaalvastutusele võtmisest. Tartu Linnakohtu 12. oktoobri 1995. a otsusega mõisteti A. Soonberg

süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks. Kohtuotsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri

1996. a otsusega.

A. Soonbergi ja Tartu Tuletõrjeühingu vastu esitatud hagis taotles S. Soone liiklusõnnetuse tõttu

tekitatud 69 894 krooni varalise kahju ja 550 000 krooni moraalse kahju hüvitamist. Hageja tugines

põhiseaduse §-le 25, TsÜS § 172 lg-tele 2, 3 ja 4 ning TsK §-dele 458 ja 463. Hageja leidis, et

kostjate sõidukite kokkupõrke tagajärjel tekitati temale üliraske kehavigastus ning ta on kulutanud

erihooldusele ja ravile 69 894 krooni. Liiklusõnnetuse tagajärjel on ta II grupi invaliid ning tema

elukvaliteet on märgatavalt langenud. Tal esineb intellekti tagasilangus.

Tartu Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Tartu Tuletõrjeühingult hageja kasuks välja

moraalse kahju katteks 550 000 krooni ning varalise kahju katteks 6995 krooni. Otsuse põhjenduste

kohaselt on ravimikulutuste hüvitamise nõue tõendatud 6995 krooni ulatuses ja selles osas kuulub

hagi TsK § 463 lg 1 alusel rahuldamisele. Linnakohus leidis, et hageja on tõendanud moraalse kahju

olemasolu. Liiklusõnnetuses kehavigastuste tekitamine on käsitatav hageja füüsilise ja vaimse

puutumatuse rikkumisena, millega on kaasnenud varalise, sotsiaalse ja vaimse heaolu langus.

Liiklusõnnetuse ajal oli hageja 19-aastane edukas üliõpilane. Tekkinud vigastuste tõttu ei tule ta oma

elukorraldusega enam iseseisvalt toime, tal on mälulangus ja orienteerumisraskused, ilmneb

emotsionaalne labiilsus, düsfooria. Moraalse kahju hüvitamise õigusliku alusena käsitas kohus PS

§ 25, TsÜS § 172 lg 4 ja TsK § 458. Kuna tuletõrjeühingu autojuht rikkus liikluseeskirjade p 167, mis

paneb juhile ohutuse tagamise kohustuse ka operatiivsõidul, siis põhjustas liiklusõnnetuse

tuletõrjeühingu autojuht, kelle tegude eest vastutab Tartu Tuletõrjeühing. Tuletõrjeühingu autojuht oli

liiklusõnnetuse ajal kerge astme alkoholijoobes. Autojuhi süü vormiks on ettevaatamatus. Tekitatud

kahju eest vastutab Tartu Tuletõrjeühing kui suurema ohu allika valdaja vastavalt TsK §-le 449. TsK

§ 458 järgi vastutab suurema ohu allika valdaja tekkinud kahju eest sõltumata süüst. Suurema ohu

allika valdaja vastutus järgneb, kui kannatanul on tekkinud kahju, saabunud kahju ja suurema ohu

allika valdaja tegevuse või tegevusetuse vahel on tuvastatud põhjuslik seos ja teo õigusvastasus

suurema ohu allikaga kahju tekitamisel. A. Soonbergi tegevuse õigusvastasus liiklusõnnetuses ei ole

eristatav ega tõendatud. Seetõttu ei saa ta vastutada tekitatud kahju eest.

Tartu Tuletõrjeühing esitas kohtuotsusele apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu

otsuse ja saatis asja varalise kahju hüvitamise nõude osas esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks, moraalse kahju hüvitamise nõudes tegi uue otsuse.

Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja varalise kahju hüvitamisele. S. Soone esitas nõude üliraskest kehavigastusest tingitud moraalse

kahju hüvitamiseks. Asjas on tõendatud S. Soone psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu

langus tingituna tegevuse ning elukorralduse püsivast piirangust. Linnakohus leidis õigesti, et S.

Soone on kandnud liiklusõnnetuse tagajärjel moraalset kahju. Samas leidis ringkonnakohus, et

arvestades S. Soonele tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu, tuleb vähendada väljamõistetud

hüvitise suurust ning moraalse kahju hüvitamiseks välja mõista S. Soone kasuks 100 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus asus ebaõigesti lahendama liiklusõnnetuses osalenud suurema

ohu allika valdajate süüd ning on ebaõigesti moraalse kahju välja mõistnud ainult Tartu

Tuletõrjeühingult. Kohus kohaldas 1. jaanuarist 1993. a kehtestatud liikluseeskirja (LE) p 167, mis ei

kehtinud liiklusõnnetuse ajal. Kohtuotsus on vastuoluline. Linnakohus leidis, et tuletõrjeühingu

autojuhi süü kahju tekitamises on tõendatud, ning leidis samas, et suurema ohu allika valdaja vastutab

kahju korral olenemata süüst. Kahju tekitati S. Soonele kahe suurema ohu allikaga. Suurema ohu

allikaga tekitatud kahju hüvitamist reguleerib TsK § 458. Nimetatud sätte kohaselt on

organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, kohustatud

hüvitama suurema ohu allikaga tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või

kannatanu tahtluse tagajärjel. Seega kuulub suurema ohu allikaga tekitatud kahju suurema ohu allika

valdaja poolt kannatanule hüvitamisele valdaja süüst olenemata. Õigusvastaseks teoks on suurema

ohu allikaga kahju tekitamine. Kostjad ei ole tõendanud, et hagejal tekkis kahju vääramatu jõu või

tema tahtluse tagajärjel. Kahe suurema ohu allika koosmõjul tekkis kahju hageja isikule, kes ise ei

olnud kummagi kahju tekitanud suurema ohu allika valdaja ning seetõttu vastutavad temale tekkinud

kahju eest mõlema suurema ohu allika valdajad solidaarselt TsK § 459 alusel, olenemata nende süüst.

Kahju tekitanud suurema ohu allikate valdajate süü on tähtis nende omavahelises vaidluses.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on hagejale põhjendamatult välja mõistnud kulud ravimitele

summas 6995 krooni, sest asjas ei ole tõendeid selle kohta, et ravimite ostmine oleks seotud

liiklusõnnetuses saadud kehavigastustega. Jättes hagejale tegemata ettepaneku esitada täiendavaid

tõendeid varalise kahju suuruse kohta, rikkus linnakohus protsessiõiguse norme, mis võis viia

varalise kahju osas asja ebaõigele otsustamisele.

I. Kassatsioonkaebuses palus A. Soonberg tühistada ringkonnakohtu otsuse temalt moraalse kahju

hüvitise väljamõistmise osas. Kassaator leidis, etringkonnakohus rikkus TsKS § 301 sätteid, sest ta

väljus apellatsioonkaebuse piiridest. Linnakohus jättis hagi A. Soonbergi suhtes rahuldamata, kuid

hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Apellatsioonikohus ei olnud õigustatud tegema otsust osas,

mida hageja ei vaidlustanud.

Vastavalt TsKS § 17 lõikele 1 ei või kohtunik osa võtta asja läbivaatamisest, kui esineb asjaolusid,

mis tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri

1995. a otsusega tühistati A. Soonbergi õigeksmõistev otsus ja ta tunnistati süüdistuses KrK § 204

lg 1 järgi süüdi. Kohtunik A. Kutsar kuulus nii kriminaalasja läbi vaadanud kui ka kasseeritava

tsiviilasja lahendanud kohtu koosseisu. Nimetatud asjaolu annab alust kahelda arutamise

erapooletuses. Kassaator leidis, et olles kuulunud kriminaalasja läbi vaadanud kohtu koosseisu, kes

tegi kassaatori suhtes süüdimõistva otsuse, mõjutas A. Kutsar hilisemat tsiviilasja lahendamist.

Apellatsioonikohus kohaldas materiaalõiguse normi ebaõigesti. TsK §-st 459 tuleneva solidaarse

vastutuse eelduseks on see, et mitme isiku õigusvastased teod põhjustasid kahju tekkimise. Kohtu

seisukoht õigusvastase teo osas on vastuoluline. Kohus on leidnud, et õigusvastaseks teoks on kahju

tekitamine suurema ohu allikaga, kuid vastutus ei olene sellest, kumma suurema ohu allika valdaja

õigusvastane käitumine põhjustas hagejale kahju. Õigusvastase teo all ei saa mõista vaid kahju

tekkimist. Õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Kassaator on veendumusel, et

hagejale tekitas kahju tuletõrjeauto, mis sõitis vastu A. Soonbergi juhitud sõiduautot. Tuvastatud

asjaoludest lähtudes ei ole TsK § 459 selles asjas kohaldatav.

Vastustajana leidis Tartu Tuletõrjeühing, et kostja A. Soonbergi kassatsioonkaebus on põhjendamatu.

Võttes enda juhitavasse sõiduautosse S. Soone, võttis A. Soonberg ühtlasi endale vastutuse ka sõitja

ohutuse eest. A. Soonberg ei täitnud liikluseeskirja p 4.2 nõudeid, sest ei andnud teed ristmikule

lähenevale märgistatud operatiivsõidukile. Apellatsioonikohus oli vaidlustatud osas õigustatud

kohtuotsust tegema. Asjakohatu on kassaatori väide kohtunik A. Kutsari erapoolikuse kohta, sest A.

Soonbergi esindaja U. Lõhmus ei esitanud kohtuniku vastu taandust ringkonnakohtu istungil.

Vastustaja S. Soone leidis, et kassatsioonkaebuses toodud asjaolud ei anna alust apellatsioonikohtu

otsuse tühistamiseks.

II. Kassatsioonkaebuses palus Tartu Tuletõrjeühing tühistada ringkonnakohtu otsuse TsK § 458 väära

kohaldamise tõttu. Põhjendamatu on nii suures ulatuses moraalse kahju hüvitamine. Ta ei vaidlusta

kahju tekitamist suurema ohu allika tegevuse läbi. Suurema ohu allika valdaja A. Soonberg, võttes

enda juhitavasse autosse S. Soone, võttis endale ka vastutuse viimase ohutuse eest. Kahju tekitamise

põhjustas A. Soonbergi süüline käitumine, kes ei täitnud LE p 4.2 nõudeid. Juht oleks pidanud

sisselülitatud sinise helkuriga või erilise helisignaaliga operatiivsõidukile andma teed ning vajaduse

korral peatuma. A. Soonberg pidi ristmikule lähenedes tajuma, mis seal toimub. Hageja suhtes tuleb

suurema ohu allikana vaadelda A. Soonbergi juhitud sõiduautot.

Vastustaja S. Soone leidis, et kostja Tartu Tuletõrjeühingu kassatsioonkaebuses toodud asjaolud ei ole

põhjuseks ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

III. Kassatsioonkaebuses palus S. Soone tühistada ringkonnakohtu otsuse väljamõistetud moraalse kahju

hüvitise vähendamise osas. Apellatsioonikohus on rikkunud TsKS § 228 lg 1, sest ei ole otsuses

märkinud, miks ta peab esimese astme kohtu põhjendust moraalse kahju suurusele ebaõigeks ja

ebapiisavaks.

Vastustajana leidis Tartu Tuletõrjeühing, et hageja kassatsioonkaebus on põhjendamatu.

Ringkonnakohus on arvestanud moraalse kahju hüvitise väljamõistmisel kohtupraktikat, mille

kohaselt kahju hüvitamine peab toimuma mõistlikkuse piirides.

Kolleegiumi istungil jäid A. Soonbergi ja Tartu Tuletõrjeühingu esindaja kassatsioonkaebuses väidetu

juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, millega apellatsioonikohus saatis varalise kahju hüvitise nõude

uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Väär on kassaator A. Soonbergi väide, et apellatsioonikohus on väljunud apellatsioonkaebuse

piiridest. Apellatsioonikohus ei rikkunud TsKS § 301 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt ringkonnakohus

kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult

kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Esimese astme kohtu otsuse vaidlustas Tartu

Tuletõrjeühing, kes vaidlustamata kannatanule kahju tekitamist suurema ohu allikaga, palus

apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja S. Soone hagi tuletõrjeühingu vastu jätta rahuldama põhjusel, et

kahju tekitanud suurema ohu allikaks oli A. Soonbergi juhitud sõiduauto. Kuna nõue oli esitatud kahe

kostja vastu solidaarselt ning esimese astme kohus rahuldas hagi ühe kostja suhtes, leides, et tegemist

ei ole solidaarse vastutusega, siis oli apellatsioonikohtul õigus anda teise kostja apellatsioonkaebuse

alusel õiguslik hinnang kahju tekitamise mehhanismile ja lahendada kahju tekitanute vastutuse

küsimus. Seega oli apellatsioonikohus õigustatud tuvastama kahju olemasolu kannatanul, põhjusliku

seose olemasolu tekitatud kahju ja suurema ohu allikate toime vahel ning kostjate käitumise

õigusvastasust. Kuna apellatsioonikohus leidis, et kostjad tekitasid kahju ühiselt, siis vastutavad nad

ühiselt kahju tekitanud isikutena kannatanu ees vastavalt TsK §-le 459 solidaarselt.

Kohtuotsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostjate väited TsK § 458 ebaõigest kohaldamisest. Kahju

tekitamisest tuleneva vastutuse üldalused on sätestatud TsK §-s 448, mille 2. lõike kohaselt vabaneb

kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega

vastutab kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluste kohaselt kahju tekitanu kannatanu ees, kui ta

on süüdi kahju tekitamises. Kuid TsK § 458 sätestab erinormina kahju tekitanu vastutuse sõltumata

süüst juhul, kui kahju on tekitatud suurema ohu allika poolt. Isikud, kelle tegevus on seotud suurema

ohuga lähikonnale, on kohustatud vastavalt TsK §-le 458 hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud

kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Põhiseaduse

§ 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise

kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest kuulub hüvitamisele kogu tekitatud kahju.

Kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et kannatanule tekitati suurema ohu allika poolt moraalne kahju.

Kuna apellatsioonikohus tuvastas nii kahju olemasolu kannatanul kui ka põhjusliku seose tekkinud

kahju ja suurema ohu allikate ühise toime vahel ning kostjate teo õigusvastasuse, siis on kohus õigesti

leidnud, et kostjad vastutavad kannatanule põhjustatud moraalse kahju eest solidaarselt. Hagejale

suurema ohu allikaga kahju tekitamise õigusvastasust välistavaid asjaolusid asjas tuvastatud ei ole.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ka suurema ohu allikaga tekitatud moraalse kahju peab

suurema ohu allika valdaja kannatanule hüvitama valdaja süüst olenemata.

Suurema ohu allika valdaja süü tõendamatus kriminaalasjas ei välista suurema ohu allika valdaja teo

õigusvastasust ega tematsiviilvastutust kannatanu ees. Jõustunud kohtuotsus kriminaal- või

haldusõigusrikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule TsMS § 94

lg 3 järgi kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Seega ei

välista õigeksmõistev kohtuotsus kriminaalasjas suurema ohu allika valdaja tsiviilõiguslikku vastutust

TsK § 458 alusel.

Tähelepanuta jääb A. Soonbergi väide kohtuniku erapoolikuse kohta, sest vastavalt TsKS § 21 lg-le 3

pidi protsessiosaline taanduse esitama esimesel kohtusse ilmumisel või pöördumisel, kui talle sai

teatavaks tema asja lahendamisel osaleva kohtuniku taandamise alus. A. Soonberg ja tema esindaja ei

esitanud apellatsioonikohtus taandust kohtunik A. Kutsari vastu. Kohtuniku enesetaanduse alused

TsKS § 18 lg 1 ja 2 ja § 19 järgi puudusid.

Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsKS § 228 lg 1. Apellatsioonikohus pidas õigeks esimese astme

kohtu tuvastatut, et S. Soone kandis liiklusõnnetuse tagajärjel moraalset kahju: langes tema

elukvaliteet (nii varalise, sotsiaalse kui ka vaimse heaolu langus), ta ei tule igapäevases elus

iseseisvalt toime, on kaotanud loodetud heaolu loomise võimaluse. Apellatsioonikohus leidis, et

arvestades S. Soonele tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu, tuleb moraalse kahju hüvitisena

välja mõista 100 000 krooni. Apellatsioonikohus on moraalse kahju suurust hinnanud esimese astme

kohtu tuvastatud asjaolude alusel. Arvestades moraalse kahju tekitamise asjaolusid, on

ringkonnakohtu väljamõistetud hüvitis mõistlikkuse piirides.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a b:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. juuni 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebused rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, Kull, L. Laarmaa, J. Luik