3-1-1-120-98 · Riigikohus

3-1-1-120-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. detsembril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

H. T. õigeksmõistmises KrK § 202 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa H. T. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tartu Maakohtu 18. juuni 1998. a otsusega tunnistati H. T. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi rahatrahviga 200 päevamäära s. o 2000 krooni riigituludesse ning KrK § 202 järgi vabadusekaotusega

üheks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga.

Sama otsusega tunnistati süüdi K. S.

H. T. tunnistati KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et ta 6. detsembril 1993. a kella 23.00 ajal Tartu

maakonnas X vallas Y külas eelneval kokkuleppel ja koos K. S. ning 13-aastase A. T. tungis tabaluku

lõhkumise teel V. N. keldrisse ja varastas sealt salaja hoidiseid. Seejärel tungis H. T. samal ajal ning samas

kohas tabaluku lõhkumise teel V. N. kuuri ning varastas sealt salaja aku, allveepüssi ja vibropumba. Mõlema

vargusega kokku tekitati kannatanule varaline kahju 3785 krooni.

KrK § 202 järgi tunnistati H. T. süüdi selles, et ta eeltoodud ajal ja kohas tegi 13-aastasele A. T. ettepaneku

osaleda eelkirjeldatud vargustes.

Tartu Maakohtu 18. juuni 1998. a otsuse peale esitas kohtualune H. T. apellatsioonkaebuse, milles palus end

õigeks mõista põhjendusel, et tema osavõtt nimetatud vargustest pole tõendatud.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1998. a otsusega Tartu Maakohtu eeltoodud otsus

osaliselt tühistati ning H. T. kriminaalasi süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi lõpetati KrMK § 5 lg 1

p 10 alusel. Süüdistuses KrK § 202 järgi mõisteti H. T. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt keeldus uurija oma 8. aprilli 1994. a määrusega H. T.

kriminaalvastutusele võtmisest V. N. keldris ja kuuris toimepandud varguste eest tõendamatuse tõttu.

Vaatamata sellele anti H. T. nimetatud varguste toimepanemise eest kohtu alla ning mõisteti ka süüdi.

Ringkonnakohus leidis, et kuna kriminaalasjas puuduvad tõendid uurija eeltoodud määruse tühistamise

kohta, tuleb KrMK § 5 lg 1 p 10 alusel kriminaalasi H. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

lõpetada. Sellest tulenevalt mõistis ringkonnakohus ta õigeks ka süüdistuses KrK § 202 järgi motiivil, et

kuna H. T. ei olnud kuriteost osavõtja, ei saa tema käitumises olla ka KrK §-s 202 ettenähtud

kuriteokoosseisu.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

Riigiprokuratuuri prokurör riigiprokuröri ülesannetes Tatjana Vassilevskaja. Nõustudes H. T. suhtes KrK

§ 139 lg 2 p 1 ja 3 järgi menetluse lõpetamisega, ei pea kassaator õigeks tema õigeksmõistmist süüdistuses

KrK § 202 järgi. Prokurör leiab oma kassatsioonprotestis, et kuriteokoosseisu puudumine salajase varguse

toimepanemisel ei eelda automaatselt osavõtu puudumist sama isiku poolt alaealise kaasatõmbamises.

Kassaator juhib oma protestis tähelepanu õigusteoorias ja kohtupraktikas levinud seisukohale, et alaealise

kuritegevusele kaasatõmbamise all mõeldakse tegevust, mille eesmärgiks on tekitada alaealises soov

kuriteost osa võtta, kusjuures KrK § 202 dispositsioon ei eelda kaasatõmbaja ühist tegutsemist grupis

kaasatõmmatud alaealisega. H. T. poolt kaasatõmmatud alaealine A. T. pani toime küll ühiskonnaohtliku teo,

kuid tema suhtes kriminaalasja algatamine ei ole KrMK § 5 lg 1 p 5 alusel võimalik. Tulenevalt sellest leiab

prokurör, et H. T. õigeksmõistmine KrK § 202 järgi on ebaõige ning ringkonnakohus on kohaldanud

kriminaalseadust ebaõigesti. Ta taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1998. a

otsuse tühistamist H. T. õigeksmõistmises KrK § 202 järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

samale kohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri, kes taotles

kassatsioonprotesti rahuldamist ja kaitsja, kes taotles selle rahuldamata jätmist,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1998. a otsus H. T. süüdistusasjas on seaduslik ja

põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna H. T. ei ole vargusest

osavõtja, siis ei saa tema käitumises olla KrK §-s 202 ettenähtud kuriteokoosseisu ja peab vajalikuks

täiendavalt lisada järgnevat.

Alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele seisneb täisealise poolt toimepandud tegudes, millel on

kaks külge. Esiteks nn faktiline külg, mis avaldub reaalselt toimepandud tegudes (kaasatõmbamine faktilises

mõttes) ja teiseks nn juriidiline külg, mis tähendab seda, et täisealine peab alaealise kaasa tõmbama

kuriteole. Seega peab olema tegemist kuriteoga selle mistahes avaldumisvormis (kaastäideviimine, osavõtt,

kuriteokatse, vahendlik täideviimine vms). Ülalnimetatud teod tuleb süüdlasele ka konkreetselt

inkrimineerida, st süüdistuses peab täpselt kajastuma, milles kuriteole kaasatõmbamine seisnes ja vastavalt

sellele on erinev ka süüdistuse formulatsioon. Ei ole õige, et süüdlasele inkrimineeritakse üksnes alaealise

kaasatõmbamine kuriteole, täpsustamata, millises faktilises teos seisnes kaasatõmbamine ning millises

avaldumisvormis seisnes kuritegu, millele alaealine kaasa tõmmati.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1998. a otsus H. T. kriminaalasjas jätta muutmata.

Prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 15. detsembril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep