3-2-1-123-98 · Riigikohus

3-2-1-123-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. detsembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja J. Rätsep, OÜ Kodala

esindaja vandeadvokaat E. Palumetsa ja P.-A. Peili esindaja vandeadvokaat K. Roosalu osavõtul,

vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. novembril 1998. a

OÜ Kodala kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai

1998. a otsuse Peeter-Andrus Peili hagis AS Kodala vastu moraalse kahju hüvitamiseks.

Tallinna Linnakohtule 19. augustil 1996. a esitatud hagiavalduse kohaselt rikkus AS Kodala Peeter-

Andrus Peiliga 5. detsembril 1995. a sõlmitud elamu (majakarbi) ehitamise ja müügi lepingut hinna

osas. Lepingu mittetäitmisega põhjustatud moraalse kahju hüvitamiseks nõudis hageja kostjalt

200 000 krooni väljamõistmist. Nõude põhjenduste kohaselt oli hageja tehingu eesmärgi

saavutamiseks sunnitud nõustuma kostja poolt pakutud kõrgema hinnaga. Kuna kostja ei täitnud

lepingut ka suurema tasu eest, pidi hageja realiseerima temale kuuluvat vara ning tühistama elamu

sisustamiseks sõlmitud lepingud. Raha pidev juurdenõudmine on käsitletav väljapressimisena.

Makstud summade tagasisaamiseks pidi hageja käima kohut.

Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et ta ei ole hageja isiklikke õigusi rikkunud.

Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 1998. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti moraalse

kahju hüvitamiseks välja 45 000 krooni. Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 järgi on seaduse

reguleerimise objektiks tarbija õigused suhetes müüjaga kauba või teenuste ostmisel ja kasutamisel,

samuti müüja, tootja ja vahendaja kohustused tarbija õiguste tagamisel ja vastutus nende rikkumiste

eest. Tööettevõtulepingu järgi osutas kostja hagejale ehitusteenust. Kostjale on ehitustegevus

tavapärane majandustegevus. TKS § 7 järgi on müüja teenuste pakkumisel kohustatud järgima üldisi

kaubandustegevuse häid kombeid ja tavasid: pidama kinni kooskõlastatud hindadest või mitte

ületama kokkulepitud või teavitatud hindu, tagama teenuse vastavuse tarbijaga sõlmitud lepingule,

kinni pidama lepingu tähtaegadest ja muudest lepingu tingimustest. Tallinna Linnakohtu

17. detsembri 1996. a otsusega ja poolte seletustega on tõendatud, et kostja nõudis lepingu täitmiseks

hagejalt täiendavaid makseid ning lükkas lepingu täitmise määramata ajaks edasi. Jätnud lepingu

täitmata, tagastas kostja tehingu järgi saadu hagejale. TKS § 4 p 6 kohaselt on tarbija põhiõiguseks

nõuda müüjalt hüvitist materiaalse ja moraalse kahju eest. Kui müüja rikub kohustusi, on tarbija

õigustatud moraalse kahju hüvitamist nõudma ka TKS § 7 p 15 järgi.

Kostja süül ei saavutanud hageja tehingu eesmärki. Kostjapoolne kohustise rikkumine on mõjutanud

hageja elu kvaliteeti rohkem kui kahe aasta kestel. Hageja oli sunnitud tegema tehingu täitmiseks

hiljem asjatuks osutunud sooritusi: hankinud raha, pidanud läbirääkimisi tehingu mittekohase täitmise

üle ning näidanud ennast usaldust mittevääriva lepingupartnerina, tühistades elamu sisustamiseks

tehtud tellimusi.

Kohus pidas põhjendatuks välja mõista moraalse kahju hüvitamiseks 45 000 krooni, mis on 5%

tehingu hinnast. Kohus leidis, et moraalse kahju hüvitamine ei või kujuneda iseseisva rikastumise

allikaks.

Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 1998. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja AS Kodala

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ühines linnakohtu põhjendustega. Hageja on

tõendanud kostja süül temale moraalse kahju tekitamise. Jõustunud kohtuotsusega vaidluses samade

poolte vahel on tuvastatud, et kostja lepingut ei täitnud, millega rikkus TKS § 7 p-de 4, 5 ja 6 sätteid.

Linnakohtu otsuse kohaselt seisnes hageja isiklike õiguste rikkumine järgnevas: realiseerumata jäi

hageja eesmärk saada lubatud ehitis, hageja oli sunnitud üles ütlema elamu sisustamiseks sõlmitud

lepingud, võõrandama oma vara, pidama kostjaga asjatuid läbirääkimisi ja käima kohut. Kuna

moraalne kahju ei ole otseselt rahas mõõdetav, siis on hüvitis moraalse kahju eest kokkuleppeline.

Hageja ise hindas moraalse kahju suuruseks 200 000 krooni. Kohus leidis õigesti, et moraalse kahju

hüvitamine ei saa kujuneda iseseisva rikastumise allikaks ning rahuldas hagi ainult 45 000 krooni

ulatuses, mis on mõistlik ja õiglane hüvitis, arvestades moraalse kahju ulatust ja kahju tekitaja süü

astet.

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Kaebuses leiti, et TKS § 7 p-de 4, 5 ja 6

rikkumine ei tingi iseenesest veel moraalset kahju. Tuvastanud hageja isiklike õiguste rikkumise, ei

ole ringkonnakohus ega linnakohus kohtuotsuses tuginenud TsÜS § 172 lg-le 3, mille kohaselt

isiklike õiguste rikkumisel otsustab kohus, kas sellega on tekitatud moraalset kahju ja sama

paragrahvi lõikele 4, mille järgi arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju

ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Ringkonnakohus on rikkunud TsKS § 232 lg 4,

kuna ei ole tuvastanud, et hageja isiklike õiguste rikkumine tõi kaasa moraalse kahju.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata.

Ringkonnakohtul puudus vajadus viidata TsÜS § 172 lg-tele 3 ja 4, kuna tsiviilseadustiku üldosa

seadus reguleerib tsiviilõiguslikke suhteid üldises plaanis, moraalse kahju nõue selles asjas põhineb

aga otseselt tarbijakaitseseaduse sätetel.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete ja vastustaja esindaja oma vastuväidete

juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise

tõttu.

TsÜS § 58 kohaselt on tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise aluseks seaduses sätestatud sündmused,

tehingud ja muud õigustoimingud, samuti õigusvastased teod. Lepinguliste kohustuste täitmata

jätmine andis hagejale õiguse nõuda lepingu lõpetamist ja tekitatud kahju (nii otsese varalise kahju

kui ka saamata jäänud tulu) hüvitamist.

Kuigi TKS § 4 p-s 6 on korratud põhiseaduse §-s 25 sätestatud põhimõtet, et õigusvastaselt tekitatud

moraalne ja varaline kahju kuulub hüvitamisele, ei tulene tarbijakaitseseadusest, et teenuse osutaja

kohustuste mittetäitmisega loetakse moraalne kahju tekkinuks. Iseenesest on ringkonnakohus õigesti

leidnud, et lepingu täitmata jätmine põhjustas hagejale lisaks varalisele kahjule ka mittevaralise

iseloomuga kahjulikke tagajärgi, milliste tõttu hageja elukorraldus oli häiritud kahe aasta vältel. Väär

on aga ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohtu otsuses loetletud mittevaralise iseloomuga kahjulikud

tagajärjed, mis tulenesid kostja kui teenuse osutaja TKS § 7 p-des 4, 5 ja 6 nimetatud kohustuste

mittetäitmisest, on käsitletavad isiklike mittevaraliste õiguste rikkumisena, millisel juhul kuulub

mittevaraline (moraalne) kahju hüvitamisele. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et teenuse osutaja

poolt oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmine või mittekohane täitmine võib teatud juhtudel

kaasa tuua ka tellija isiklike õiguste rikkumise (näiteks kehavigastuse tekitamine). Tuvastanud, et

tarbijakaitse seaduse rikkumine tõi kaasa tellija isiklike õiguste rikkumise, peab kohus, juhindudes

TsÜS § 172 lg-st 3, asjaolude kohaselt otsustama, kas sellega on tekitatud moraalset kahju.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 1998. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastata AS-le Kodala 26. juunil 1998. a tasutud kautsjon 450 (nelisada viiskümmend) krooni.

Eesistuja A. Kull

Liikmed J. Luik, J. Rätsep