3-2-1-119-98 · Riigikohus

3-2-1-119-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. detsembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Rätsep, hageja

J. Muhu ja kostja OÜ Estonia esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 2. novembril 1998. a

Jüri Muhu kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai

1998. a otsuse Jüri Muhu hagis OÜ Estonia vastu vara eraldamise kohustamiseks, kahju

hüvitamiseks ja 137 908 krooni saamiseks.

Järva Maakohtule 10. detsembril 1993. a esitatud hagis palus Jüri Muhu tunnistada tema õigust OÜ-st

Estonia välja astuda ja eraldada OÜ Estonia varast tema osa summas 903 370 krooni. Selle summa

eest soovis hageja endale saada Oisu remondi- ja hoiukompleksis olevat ladu koos platside, piirete

ning seadmetega kogumaksumusega 364 895 krooni. Hageja palus kohustada kostjat sõlmima temaga

lepingu selle vara erastamiseks. Ülejäänud 538 475 krooni osas soovis hageja saada käibevara või

raha. Veel palus hageja kostjalt välja mõista tööosaku eest 137 908 krooni. Hageja tugines

põllumajandusreformi seaduse (PõRS) §-dele 17 ja 21, asjaõigusseaduse §-dele 80 ja 81, osaühingu

asutamislepingu p-le 7 ja osaühingu põhikirja p-dele 14 ja 23. Lisaks palus hageja kostjalt välja

mõista põhiseaduse § 25 alusel tema õiguste ahistamisega tekitatud kahju 70 000 krooni, kuna kostja

venitas 9 kuud hageja nimele tööosakute ja osatähtede vormistamisega.

Järva Maakohus jättis 22. detsembri 1994. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt

võimaldas kostja hagejal kasutada oma tööosakut ühismajandi varas. Tööosaku realiseerimise viis,

kord ja tähtajad sätestati ühismajandi Estonia reorganiseerimise ja tegevuse lõpetamise kavas. Hageja

ei ole esitanud taotlust osaühingust välja astuda ja kostja ei ole ka selleks takistusi teinud, mistõttu

puudub vajadus tunnistada hageja õigust osaühingust välja astuda. Puudub seaduslik alus kostja

kohustamiseks hagejale vara eraldamiseks. Üldkoosoleku otsusega määratud tähtpäevaks, milleks oli

15. märts 1993. a, hageja ei esitanud vara natuuras eraldamise taotlust. Põhikirja p-de 14 ja 23

esialgne redaktsioon reguleeris osaühingust väljaastumist tööosaku arvel saadava varaga, mitte aga

varaga osatähe maksumuse ulatuses. Põhikirja muudetud redaktsiooni järgi on osanikul õigus

ühingust välja astuda ja saada vara natuuras talupidamise alustamiseks. Tööosaku eest 137 908

krooni saamise nõude jättis kohus rahuldamata seetõttu, et hageja ei tasunud nõudesummalt

riigilõivu. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud moraalse ja materiaalse kahju tekitamist.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. jaanuari 1997. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kohus

jättis rahuldamata J. Muhu hagi tööosaku eest 137 908 krooni saamiseks. Selles osas tegi

apellatsioonikohus uue otsuse. Apellatsioonikohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja tööosaku

eest 137 908 krooni, riigilõivu 4637 krooni ja advokaaditasu 5496 krooni. Ringkonnakohus leidis, et

kostjale on hageja tööosak summas 137 908 krooni üle läinud ja tööosaku osas oli

põllumajandusreform hageja jaoks lõppenud. Tulenevalt TsK §-st 477 oli hagejal õigus nõuda

kostjale üleläinud tööosaku väärtuse hüvitamist. Muus osas jättis apellatsioonikohus maakohtu otsuse

muutmata.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 17. aprilli 1997. a otsusega apellatsioonikohtu otsuse osas,

millega OÜ-lt Estonia mõisteti J. Muhu kasuks välja tööosaku eest 137 908 krooni, riigilõiv 4637

krooni ja advokaaditasu 5496 krooni. Selles osas saatis Riigikohus asja apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks. Muus osas jättis Riigikohus apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Otsuse

põhjenduste kohaselt rahuldas apellatsioonikohus hagi TsK § 477 alusel, kuid ei tuvastanud

asjaolusid, mis on vara alusetu omandamise kohustise tekkimise tingimuseks: ühel isikul kahju

tekkimine vara vähenemise või saamatajäämisega ja teisel isikul vara suurenemine ning põhjuslik

seose nende vahel, vara omandamine ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta ja

omandaja süü puudumine omandamiseks. Asja uuel läbivaatamisel pidi kohus, arvestades TsKS

§ 230 lg-s 3 sätestatud piirangut, tuvastama asjaolud ja seejärel kvalifitseerima pooltevahelise

õigussuhte.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsusega tühistati Järva Maakohtu

22. detsembri 1994. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata J. Muhu hagi OÜ Estonia vastu tööosaku

eest 137 908 krooni saamiseks. Apellatsioonikohus saatis asja tühistatud osas olulise protsessiõiguse

normi rikkumise tõttu TsKS §-de 232 lg 4 ja 318 lg 2 alusel esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium 2. aprilli 1998. a otsusega tühistas apellatsioonikohtu otsuse, leides, et

sellist protsessiõiguse normi rikkumist, mis tingiks asja tagasisaatmise maakohtusse,

apellatsioonikohus ei ole tuvastanud. Kolleegium leidis, et seda, kas kostja sai hagejale kuuluva

tööosaku maksumuses vara, ja kui sai, siis millises väärtuses ja millisel seaduslikul alusel vara saadi,

võis apellatsioonikohus tuvastada esimese astme kohtule esitatud tõendite alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 1998. a otsusega jäeti rahuldamata J. Muhu nõue

OÜ Estonia vastu tööosaku rahaliseks kompenseerimiseks 137 908 krooni suuruses summas.

Apellatsioonikohtu 11. mai 1998. a istungil muutis hageja hagi alust ja palus hagi rahuldada TsK

§ 477 lg 1 kohaselt. Ringkonnakohus leidis, et TsKS § 230 lg 3 kohaselt ei või kohus asjas, milles

poolte kokkulepe on lubatud, tugineda asjaolule, millele pool ise ei viidanud. Seega ei saanud

maakohus omal algatusel kohaldada TsK § 477 lg 1 sätteid. TsKS § 301 lg 2 järgi ei ole aga

apellatsioonkaebuses õigust esitada nõudmisi, mida esimese astme kohtus ei ole esitatud. Eeltoodust

lähtudes jättis kolleegium TsK § 477 lg 1 kohaldamise taotluse tähelepanuta.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub kohaldamisele põllumajandusreformi seadus,

mitte aga AÕS §-d 80 ja 81. Tööosak on PõRS § 16 lg 1 kohaselt ühismajandi liikmete ja alaliste

töötajate ning teiste õigustatud subjektide ühismajandis töötamise aja ja tööpanuse alusel arvutatud

osa ühismajandi varast. Tööosak on dokument, mis annab seda omavale isikule PõRS §-s 17

sätestatud õigused. Poolte vahel tekkinud õigussuhte aluseks on omandireformi aluste seaduse

rakendamiseks vastu võetud põllumajandusreformi seadus. Põllumajandusreformi seadusest

tulenevalt toimus õigustatud subjektide õiguste realiseerimine kohtuväliselt. Ringkonnakohus leidis,

et hageja pole tõendanud, millal ja kellelt ta tööosakuid omandas. Hageja seletusel oli ta tööosaku

137 908 krooni ostnud teistelt õigustatud subjektidelt. Osaühingu asutamislepingu sõlmimise ajal

3. aprillil 1993. a reguleeris osaühinguga seonduvat Eesti Vabariigi Valitsuse 13. juuni 1990. a

määrusega nr 122 kinnitatud majandusühingute põhimäärus. Selle põhimääruse p 14 kohaselt on

osaühing oma kinnis- ja vallasvara ning tasutud osamaksude omanik. Ringkonnakohtu otsuse

kohaselt tõendab hageja poolt tööosaku 137 908 krooni omandamist 26. aprilli 1994. a osaühingu

juhatuse otsus nr 66. Tööosaku käsutamist sätestavad PõRS § 17 ja ühismajandi Estonia reformikava.

Reformikava p 2.3 kohaselt on üle 70 vanuritel ning I ja II grupi invaliididel õigus taotleda

tööosakute väljamaksmist, kui neil on raske majanduslik olukord. Hageja pole tõendanud nende

tingimuste esinemist. Seega puudub hagejal õiguslik alus nõuda tööosaku rahalist kompenseerimist

ning seetõttu ei oma tähtsust ka tööosaku rahaline väärtus.

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et apellatsioonikohtu otsus ei ole õige järgmistel põhjendustel: 1)

Maakohus jättis hagi tööosaku eest 137 908 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Hagi rahuldamata

jätmise sisulisi põhjendusi aga ei esitanud. Kui asuda seisukohale, et hagi läbivaatamata jätmise

korral võib apellatsioonikohus ise asja sisuliselt läbi vaadata, siis pidi apellatsioonikohus andma

hagejale-apellandile ka võimaluse esitada tõendeid ja muuta hagi eset ja alust. Sellest tulenevalt ei ole

apellatsioonikohtu osundus TsKS §-le 289 asjakohane. 2) Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks

hagi ei kuulu rahuldamisele TsK § 477 alusel. Hageja on kogu aeg nõudnud 137 908 krooni

väljamõistmist. TsKS 230 kohaselt otsustab kohus, millist seadust tuleb asjas kohaldada. Kohus peab

nii toimima isegi siis, kui protsessiosalised ise seadusele ei viita. 3) Õigeks võib pidada

ringkonnakohtu põhjendust, et osaühing on kinnis- ja vallasvara ning tasutud osamaksude omanik.

Hagi põhineb aga asjaolul, et ühismajand Estonia andis OÜ-le Estonia 5. aprillil 1993. a üle vara 35

842 961 krooni väärtuses, kuigi asutajad paigutasid osaühingusse osakuid vaid 21 027 270 krooni

väärtuses. Seega sai kostja 14 815 691 krooni väärtuses vara, mis ei kuulunud asutajatele. Seda vara

polnud osaühing õigustatud käsutama ja kasutama. Ringkonnakohus jättis sellele väitele õigusliku

hinnangu andmata. 4) Hagi rahuldamata jätmist põhjendas apellatsioonikohus veel sellega, et pole

tõendatud, millal ja kellelt J. Muhu tööosakuid omandas. Kohus ei saa esitada väiteid hagi

rahuldamise või mitterahuldamise õigustuseks, mida pole protsessiosalised esitanud.

Vastustaja leidis, et kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu. Kassatsioonikohus ei tuvasta

faktilisi asjaolusid. Apellatsioonikohus ei ole tuvastanud, kas ja kui palju vara sai kostja. Vastavalt

Riigikohtu seisukohale tuli apellatsioonikohtul asi läbi vaadata esimese astme kohtule esitatud

tõendite alusel. Kuna J. Muhu ei esitanud tõendeid ega põhjendusi, millel põhineb kostja

tasumiskohustus, ei saanud kohus neile ka tugineda. Nõude aluseks olevaid asjaolusid pidi hageja

tõendama juba esimese astme kohtus.

Kolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuses väidetu ja vastustaja esindaja vastuväidetes

esitatu juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Vastavalt PõRS § 16 lg-le 1 on tööosak ühismajandi liikme ja alaliste töötajate ning teiste õigustatud

subjektide ühismajandis töötamise aja ja tööpanuse alusel arvutatud osa ühismajandi varast.

Vaidlustei ole selles, et tööosak summas 137 908 krooni registreeriti ümber hageja nimele 26. aprilli

1994. a juhatuse otsusega. Tööosaku käsutamise sätestab PõRS § 17. Tulenevalt PõRS § 17 lg 1 p-

dest 1, 2, 3 ja 4 oli ühismajandi varas tööosakut omaval isikul õigus käsutada oma tööosakut

järgmiselt: 1) paigutada oma tööosak kaasomandina ühismajandi õigusjärglase varasse; 2) taotleda

oma tööosaku ulatuses ühismajandi vara natuuras eraldamist kooskõlas põllumajandusreformi

seaduse §-dega 20 ja 21; 3) ühendada oma tööosak ühistatud vara eest saadava kompensatsiooniga,

samuti seaduses sätestatud korras teiste analoogilisel eesmärgil välja antud osakute või

obligatsioonidega; 4) anda oma tööosak tasuta või tasu eest üle teisele isikule. Sama paragrahvi 3.

lõike kohaselt otsustas tööosaku realiseerimise viisi, korra ja tähtaja reformikomisjon vastavalt

ühismajandi reorganiseerimise kavale kooskõlas PõRS §-dele 20 ja 21. Vastavalt ühismajandi Estonia

reorganiseerimise ja tegevuse lõpetamise kava (reformikava) p-le 2 oli ühismajandi varas tööosakut

omaval isikul järgmised õigused: 1) paigutada oma tööosak kaasomandina ühismajandi õigusjärglase

varasse ja saada sellelt dividende; 2) taotleda oma tööosaku ulatuses tervikvara ja muu vara

põllumajandusliku tootmise ja selle teenindamise jätkamiseks; 3) taotleda tööosaku ulatuses

üksikvarade erastamist üksikvara nimekirja alusel; 4) kasutada oma tööosakut ettevõtte loomisel Oisu

valla territooriumil; 5) anda oma tööosak tasuta või tasu eest üle teisele isikule; 6) kasutada oma

tööosakut elamute ja korterite erastamisel; 7) kasutada oma tööosakut võlgnevuste tasumisel; 8)

paigutada oma tööosak varasse, kus isik ise töötab. Reformikava p-s 2.3 nähti ette, et vanurid, kellel

on eluaastaid üle 70, ja I ning II grupi invaliidid võivad taotleda tööosaku väljamaksmist, kui neil on

raske majanduslik olukord. Tööosaku väljamaksmist sai otsustada ühismajandi õigusjärglane. Hagejal

oli õigus käsutada oma tööosakut seaduses ettenähtud viisil. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu

seisukohaga, et hageja pole tõendanud asjaolu, mille alusel kostja pidi hagejale kompenseerima

tööosaku rahas. PõRS § 9 alusel on rahas võimalik välja maksta ainult ühistatud vara eest saadavat

kompensatsiooni. Õige ei ole kassaatori väide, et osaühing kasutab ebaseaduslikult võõrast vara. OÜ

Estonia võttis ühismajandilt Estonia vara, sh ka ühismajandi varalised õigused ja kohustused, mis

tulenesid eelpool osundatud põllumajandusreformi seaduse sätetest, üle 5. aprilli 1993. a aktiga.

Vastavalt PõRS § 17 lg 4 võis tööosakuid käsutada kuni 1996. 1. oktoobrini. Hiljem esitatud taotlusi

ei rahuldata ja tööosakut ei kompenseerita.

Apellatsioonikohus leidis, et TsK § 477 sätted ei kuulu kohaldamisele seetõttu, et hageja ei ole

esimese astme kohtus tuginenud nimetatud sätte kohaldamiseks vajalikele asjaoludele ning

apellatsioonkaebuses ei või esitada nõudmisi, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Selline

apellatsioonikohtu seisukoht on kooskõlas TsKS § 230 lg-s 3 ja § 301 lg-s 2 sätestatuga. Vastavalt

TsKS § 232 lg-le 4 tuli kohtul otsuses märkida, millist seadust asjas tuleb kohaldada. Kuna

apellatsioonikohus õigesti leidis, et kohaldamisele kuulub põllumajandusreformi seadus, siis just

seetõttu ei saanud ta TsK § 477 kohaldada. Pooltevahelisele õigussuhtele on apellatsioonikohus

andnud õige hinnangu. Apellatsioonikohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme, sest vastavalt

TsKS § 88 lg-le 1 pidi hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid ning TsKS § 289 piiras

apellatsioonikohtus uute tõendite esitamist.

Juhindudes TsMK § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21 mai 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja A. Kull

Liikmed L. Laarmaa, J. Rätsep