3-4-1-9-98 · Riigikohus

3-4-1-9-98

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. novembril 1998. a.

Õiguskantsleri taotluse, tunnistada kehtetuks Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 2 ning § 17 lg 1,

lg 2 p 2, lg 3 ja lg 4, läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 11. novembri 1998. a avalikul kohtuistungil õiguskantsler

Eerik-Juhan Truuvälja ja Riigikogu esindaja Tõnis Seesmaa osavõtul ning kolleegiumi sekretär Piret

Lehemetsa juuresolekul läbi õiguskantsleri 18. septembri 1998. a taotluse.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b:

Riigikogu võttis 14. mail 1998. a vastu Politseiteenistuse seaduse, mille Vabariigi President kuulutas

välja 3. juunil 1998. a.

Õiguskantsler tegi Põhiseaduse § 142 lg 1 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse § 15 lg 1

alusel 16. juunil 1998. a Riigikogule ettepaneku viia Politseiteenistuse seaduse §-d 15 ja 17 kooskõlla

Põhiseaduse §-ga 34. Riigikogu ei toetanud 17. juunil 1998. a õiguskantsleri ettepanekut ja

Politseiteenistuse seadus jäi muutmata.

Juhindudes Põhiseaduse §-st 142 lg 2 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 17, esitas

õiguskantsler Riigikohtule taotluse tunnistada Politseiteenistuse seaduse §-d 15 lg 2 ning 17 lg 1, lg 2

p 2, lg 3 ja lg 4 kehtetuks.

Riigikohtule esitatud taotluses leiab õiguskantsler, et Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 2 koostoimes

sama paragrahvi 1. lõikega võimaldab teenistuse huvides politseiametniku tema nõusolekuta viia

muule politseiametniku ametikohale ka siis, kui sellega kaasneb elukoha muutus. Politseiteenistuse

seaduse see säte ei vasta Põhiseaduse §-s 34 sätestatud igaühe õigusele valida elukohta. Tulenevalt

Põhiseaduse §-st 124 lg 3 võib elukoha valiku õigust piirata üksnes kaitseväes ja asendusteenistuses

olevate isikute suhtes nende teenistuse erilaadi huvides. Seega politseiametniku tema nõusolekuta

üleviimine ametikohale, millega paratamatult kaasneb elukoha vahetus, pole kooskõlas

Põhiseadusega, sest politseiametnik ei saa ise otsustada oma elukoha üle. Üleviimisel teise paikkonda

ilma politseiametniku nõusolekuta on politseiametnik sunnitud kohustuslikus korras muutma

elukohta. Kui politseiametnik keeldub teisele ametikohale üleviimisega kaasnevalt elukohta

muutmast, siis võib see kaasa tuua teenistusest vabastamise Avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel

(Politseiteenistuse seaduse § 42 p 3). Seega on Politseiteenistuse seaduse §-ga 15 lg 2

politseiametnikult distsiplinaarkaristuse ähvardusel võetud võimalus ise vabalt otsustada oma elukoha

üle. Sellega moonutatakse Põhiseaduse §-s 34 sätestatud elukoha valiku õiguse olemust. Taoline säte

võimaldab suvaõigust kasutades vallandada ebasoovitavaid politseiametnikke, millega kaasneb rea

avalikus teenistuses ettenähtud soodustuste kaotamine. Kuna Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 2 pole

kooskõlas Põhiseaduse §-ga 34, siis ei saa Põhiseadusega kooskõlas olla ka selle seaduse § 17 lg 1,

lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4, mis käsitlevad tagatisi politseiametniku teisele ametikohale tema

nõusolekuta üleviimise korral, kui sellega kaasneb politseiametniku elukoha muutus.

Kohtuistungil jäi õiguskantsler taotluse juurde.

Riigikogu esindaja leidis kohtuistungil, et Politseiteenistuse seaduse vaidlustatud sätted on kooskõlas

Põhiseadusega ja õiguskantsleri taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud justiitsministri kirjalikus arvamuses leitakse, et

õiguskantsleri poolt vaidlustatud Politseiteenistuse seaduse sätetest on põhiseadusevastane üksnes

§ 17 3. lõige ja õiguskantsleri taotlus tuleb rahuldada osaliselt, s.o tunnistada kehtetuks vaid see säte.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud õiguskantsleri ja Riigikogu esindaja,

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

l e i d i s:

I Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 1 p 1 lubab lisaks Avaliku teenistuse seaduses sätestatud juhtudele

teenistuse huvides viia politseiametniku tema nõusolekuta üle muule politseiametniku ametikohale

sama ametiastme piires samas või teises politseiasutuses. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab:

"Üleviimine, millega kaasneb politseiametniku elukoha muutus, on keelatud, kui tema viimasest

nõusolekuta üleviimisest, millega kaasnes elukoha muutus, on möödunud vähem kui viis aastat.".

Politseiteenistuse seaduse § 17 lg 1 esimene lause kohustab teatama politseiametnikule tema

nõusolekuta üleviimisest ette vähemalt ühe kuu; teine lause kohustab elukoha muutusega seotud

üleviimisest ette teatama vähemaltkaks kuud. Sama paragrahvi lõike 2 punkt 2 ning lõiked 3 ja 4

sätestavad politseiametnikele tagatised seoses üleviimisega, millega kaasneb elukoha muutus.

II Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 2 koostoimes sama paragrahvi 1. lõike punktiga 1 sätestab

võimaluse viia politseiametniku tema nõusolekuta üle teisele alatisele teenistuskohale ka sellisel

juhul, kui üleviimisega kaasneb elukoha muutus.

Politseiteenistuse seaduse §-s 15 lg 2 kasutatakse formuleeringut "üleviimine, millega kaasneb

politseiametniku elukoha muutus", §-s 17 lg 1 teises lauses - "politseiametniku elukoha muutusega

seotud üleviimine" ja §-s 17 lg 3 - "politseiametniku üleviimine, millega kaasneb elukoha muutus".

Kasutatavatest formuleeringutest nähtub, et politseiametniku jaoks on kohustuslikud nii üleviimine

kui ka sellega kaasnev elukoha muutus.

Seda järeldust kinnitavad ka Politseiteenistuse seaduse §-d 28 ja 29. Vastavalt §-le 28 lg 2 saab

politseiametnikku rakendada ületunnitööle kuni 8 tundi päevas, kusjuures vahetuse kestus koos

ületunnitööga ei tohi ületada 16 tundi ja ületunnitöö kestus kalendriaastas 300 tundi. Paragrahv 29

lg 1 sätestab, et politseiametnik peab ka puhkeajal olema politseiasutuse juhtkonnale ja

korrapidamisteenistusele kokkulepitud kohas kättesaadav edasilükkamatute politseitoimingute

tegemiseks. Sellise valveaja kestus ei tohi sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ületada 150 tundi kuus.

Seega on 40-tunnise töönädala korral politseiametniku ületunnitöö maksimaalseks kestuseks 7,5

nädalat ja valveaja maksimaalseks kestuseks 3,75 nädalat kalendriaastas. Teenistuse taoline

regulatsioon eeldab, et politseiametnik peab elama teenistuskoha lähedal.

III Isiku seadmine olukorda, kus ta on kohustatud vahetama elukohta ja valima uue elukoha üksnes

teatud piirkonnas, piirab Põhiseaduse §-s 34sätestatud õigust vabalt valida elukohta. Politseiametniku

tema nõusolekuta üleviimine teise politseiasutusse, millega kaasneb elukoha muutus, piirab kõikidel

sellise üleviimise juhtudel Põhiseaduse §-s 34 sätestatud õigust vabalt valida elukohta.

Politseiametnikult saab nõuda teise paikkonda elama asumist, kui võimalus piirata politseiametniku

õigust vabalt valida elukohta tuleneb Põhiseadusest.

Põhiseaduse § 34 esimene lause sätestab õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida. Sama paragrahvi

teine lause annab võimaluse piirata õigust vabalt liikuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras teiste

isikute õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral,

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige

järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks. Seega saab Põhiseaduse § 34

alusel kehtestada piiranguid üksnes õigusele vabalt liikuda, mitte aga õigusele vabalt valida elukohta.

Võimalus piirata õigust vabalt valida elukohta on expressis verbis sätestatud üksnes Põhiseaduse 10.

peatükis, mis käsitleb riigikaitset.

Põhiseaduse § 130 kohaselt võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra

huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata õigust vabalt valida elukohta.

Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 2 (koostoimes §-ga 15 lg 1 p 1) ei seosta politseiametniku elukoha

valiku õiguse piiramist erakorralise või sõjaseisukorraga.

Põhiseaduse §-st 124 lg 3 tuleneb, et teenistuse erilaadi huvides saab piirata kaitseväes ja

asendusteenistuses olevate isikute õigust vabalt valida elukohta. Kaitseväeteenistuse seaduses ei loeta

politseiametnikku kaitseväelaseks ega asendusteenistuslaseks. Seega ei saa politseiametnike õigust

vabalt valida elukohta piirata ka Põhiseaduse selle sätte alusel.

Põhiseadus kehtestab elukoha vaba valiku õiguse piiramiseks väga erandlikud võimalused. Piirangute

erandlikust iseloomust saab järeldada, et rohkem võimalusi elukoha vaba valiku õiguse piiramiseks,

kui on sätestatud Põhiseaduse §-des 124 lg 3 ja 130, Põhiseadus ei anna.

Eeltoodud põhjustel on Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 2 vastuolus Põhiseaduse §-ga 34.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks märkida, et Politseiteenistuse seaduse §-s

15 lg 2 sätestatud üleviimine võib kahjustada ka politseiametniku ja tema perekonnaliikmete õigust

perekonnaelule.

IV Õiguskantsler taotleb Politseiteenistuse seaduse § 17 1. lõike tervikuna kehtetuks tunnistamist.

Selle sätte esimene lause ei laiene aga juhtudele, mil politseiametnikult nõutakse elukoha muutusega

seotud üleviimise korralduse täitmist. Sellistele juhtudele laieneb üksnes sama lõike teine lause.

Seega ei saa rahuldada õiguskantsleri taotlust Politseiteenistuse seaduse § 17 1. lõike esimese lause

kehtetuks tunnistamise osas.

Politseiteenistuse seaduse § 17 lg 1 teine lause, lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4 sätestavad tagatised

politseiametnikele elukoha muutusega seotud üleviimise puhuks. Kuna Politseiteenistuse seaduse

§ 15 lg 2, millest tuleneb võimalus nõuda politseiametnikult elukoha muutusega seotud üleviimise

korralduse täitmist, on vastuolus Põhiseaduse §-ga 34, siis on põhiseadusevastased ka

Politseiteenistuse seaduse eelpoolnimetatud sätted. Piirdumine üksnes Politseiteenistuse seaduse § 15

lg 2 kehtetuks tunnistamisega säilitaks võimaluse nõuda, et politseiametnik täidaks elukoha

muutusega seotud üleviimise korralduse.

Seega on vastuolus Põhiseaduse §-ga 34 ka Politseiteenistuse seaduse § 17 lg 1 teine lause, lg 2 p 2

ning lg 3 ja lg 4.

V Kolleegiumi arvates on ebaõige justiitsministri kirjalikus arvamuses esitatud seisukoht, et

õiguskantsleri taotluse rahuldamisel säiliks võimalus viia politseiametnikku tema nõusolekuta

Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 1 alusel teise politseiasutusse, kui sellega kaasneb elukoha muutus,

ning et taotluse rahuldamisel laieneksid üleviimise piirid veelgi.

Politseiteenistuse seaduse §-de 15 lg 2, 17 lg 1 teise lause, lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4 kehtetuks

tunnistamisel pole politseiametnikku enam sama seaduse § 15 lg 1 alusel tema nõusolekuta võimalik

üle viia teise politseiasutusse, kui sellega kaasneb elukoha muutus. Kui seaduse mingid sätted on

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tunnistatud kehtetuks, siis tuleb selle seaduse

ülejäänud sätteid tõlgendada, lähtudes Riigikohtu otsusest.

Politseiametnikku saab tema nõusolekuta viia Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 1 alusel teise

politseiasutusse, kui ametnik üleviimise tõttu ei ole sunnitud elukohta muutma.

Juhindudes Põhiseaduse §-st 152 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19

lg 1 p 2, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b:

Rahuldada õiguskantsleri 18. septembri 1998. a taotlus osaliselt ja tunnistada kehtetuks

Politseiteenistuse seaduse § 15 lg 2, § 17 lg 1 teine lause, lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4.

Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees

U. Lõhmus