3-1-1-116-98 · Riigikohus

3-1-1-116-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. novembril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

K. V. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p-de 1, 5 ja § 141 lg 2 p 41 ning § 1243 lg 2 ja õigeksmõistmises KrK § 141

lg 2 p 1 järgi,

A. K. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p-de 1, 5 ja § 17 lg 6 - § 141 lg 2 p 41; § 17 lg 6 - § 1243 lg 2 järgi,

M. M. süüdistuses KrK § 1243 lg 2; § 113; § 17 lg 6 - § 141 lg 2 p 41 järgi,

A. H. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p-de 1, 5; § 1243 lg 2 ja § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p 2 järgi ning

T. V. süüdistuses KrK § 17 lg 6 - § 141 lg 2 p 41 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ning K. V. kaitsja

vandeadvokaat Karl Saavo, A. K. kaitsja vandeadvokaat Viktor Brügel, M. M. kaitsja vandeadvokaat Aivar

Ennok, A. H. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja T. V. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel.

Harju Maakohtu 21. aprilli 1998. a otsusega tunnistati süüdi:

K. V. ja teda karistati KrK § 101 p 7 järgi 12-aastase vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi 7-

aastase vabadusekaotusega ning KrK § 1243 lg 2 järgi 3-aastase vabadusekaotusega. Nende kuritegude eest

mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 14 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas;

A. K. ja teda karistati KrK § 101 p 7 järgi 9-aastase vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi 6-

aastase vabadusekaotusega ning KrK § 1243 lg 2 järgi 2-aastase vabadusekaotusega. Nende kuritegude eest

mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 10 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas;

M. M. ja teda karistati KrK § 101 p 7 järgi 8-aastase vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi 6-

aastase vabadusekaotusega ning KrK § 1243 lg 2 järgi 2-aastase vabadusekaotusega. Nende kuritegude eest

mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 8 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas;

A. H. ja teda karistati KrK § 101 p 7 järgi 11-aastase vabadusekaotusega, KrK § 1243 lg 2 järgi 3-aastase

vabadusekaotusega ning KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p 2 järgi 1-aastase vabadusekaotusega.Nende kuritegude

eest mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas;

T. V. ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi 6-aastase vabadusekaotusega. Sellele karistusele liideti

KrK § 40 lg 3 ning KrK § 41 alusel varem mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6

aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel E. O. ja I. B., kelle suhtes järgnevalt kohtuotsust vaidlustatud ei

ole.

Maakohtu otsuse kohaselt röövisid K. V., A. K., T. V. ja M. M. 4. oktoobril kella 20 paiku Tallinnas X mnt.

36 A asuva AS-le B. kuuluvas bensiinijaama kassas olnud raha 17 168 krooni. Selleks sõitsid nad ühiselt

A. K. sõiduautol VAZ-2101 bensiinijaama lähedale, kus autorooli astus T. V. ning K. V. ja M. M. väljusid

autost. M. M. läks kontrollima, kas bensiinijaamas pole kõrvalisi isikuid. K. V. lähenes bensiinijaamale

metsaserva kaudu, tõmbas pähe maski ja jäi ootama operaatori väljumist. Samal ajal A. K. kui samas

bensiinijaamas varem töötanud isik väljus sõiduautost, et teda ei tuntaks ära, T. V. aga asus autot tankima.

Olles tankinud minimaalse koguse bensiini sõitis auto tankimispüstolit bensiinipaagist välja võtmata

minema. Tekkinud müra peale väljus hoonest operaator A. J., keda oodanud K. V. lõi teda taskulambiga pähe

ja ta kukkus. K. V. tungis bensiinijaama ruumi ja röövis kassas olnud raha. Maakohus kvalifitseeris

nimetatud isikute sellise käitumise grupilise röövimisena, mille käigus varjati nägu maskiga.

15. novembril 1996. a sõitsid K. V., A. H., A. K., E. O., M. M. ja I. B. R. T.-lt ebaseaduslikult vabaduse

võtmise eesmärgil Harjumaal Jürisse. A. tee 1-2 asuvasse korterisse tungisid K. V., A. K. ja M. M. Põrandale

tõmmatud R. T. peksid E. O. saadud plastiknuiaga ning käte ja jalgadega K. V., A. H. ja M. M. R. T. käed

pandi raudu ja ta toimetati K. V. kasutuses olnud sõiduautosse ning edasi X valda Y küla taha. Sel alusel

tunnistati K. V., A. H., A. K. ja M. M. süüdi ebaseaduslikus vabaduse võtmises, milline oli seotud elule või

tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega, E. O. mõisteti kaasaaitamises sellele kuriteole õigeks.

Maakohtu järelduste kohaselt tapsid samal kuupäeval K. V., A. K., A. H. ja M. M. eriti julmal ja eriti piinaval

viisil Harjumaal X vallas Y küla taga kanali ääres R. T. Käeraudades R. T. jalad sidusid E. O. saadud

pesunööri abil kinni K. V., A. K. ja A. H., kes kõik koos E. O. tõmbasid R. T. jalgupidi rippuma samas

asunud elektriliini posti põiktala külge. K. V. ja A. K. peksid R. T. jalgadega pähe ja kehasse. Kui pesunöör

katkes ja R. T. kukkus maha ning hakkas valust karjuma, sulges A. H. kleeplindiga R. T. suu, misjärel K. V.,

A. K., A. H. ja M. M. peksid kannatanut jalgadega kehasse ja pähe, M. M. lõi jalaga kaks korda kannatanu

kubemesse. Saadud vigastuste tagajärjel suri R. T. sündmuskohal. E. O. tunnistati selles kuriteos süüdi KrK

§ 17 lg 6 - § 107 lg 2 p 5 järgi üliraskete kehavigastuste eriti piinaval ja julmal viisil tahtlikule tekitamisele

kaasaaitamise eest, sestmidagi konkreetset kannatanu surma põhjustamiseks ta ei teinud, ta andis nööri

jalgade kinnisidumiseks ja aitas kannatanut jalgupidi üles riputada, eeldades selliselt üliraskete

kehavigastuste põhjustamist.

I. B. käitumine seoses selle kuriteoga kvalifitseeriti kindlasti teadaolevast esimese astme kuriteost

mitteteatamisena KrK § 181 järgi.

Lisaks nimetatule oli A. H. püüdnud varastada salaja 17. juulil 1995. a Tallinna Kaubamaja lastekaupade

osakonnast Tallinnas X tn 2 Lego konstruktorit 732 krooni väärtuses, kuid peale kassast möödumist peeti ta

kinni kaupluse töötajate poolt. Seega jäi vargus lõpule viimata A. H. tahtest olenemata.

Harju Maakohtu 21. aprilli 1998. a otsuse vaidlustasid apellatsioonikorras süüdimõistetu K. V. ja tema kaitsja

advokaat Talvi Vaske ning süüdimõistetud A. K., M. M., A. H. ja T. V.

K. V. taotles oma tegude kvalifitseerimist KrK § 140 lg 2 p-de 1, 3 ja 31, § 1243 lg 1 ja § 107 lg 2 p-de 1 ja 5

järgi. Kannatanu A. J. tekitatud kehavigastusi ei pidanud K. V. ohtlikeks kannatanu elule või tervisele. R. T.

vabaduse võtmisel ei kasutatud vägivalda, tema surma ei soovitud, tegevus tulnuks K. V. ja ta kaitsja arvates

kvalifitseerida üliraskete kehavigastuste tahtliku tekitamisena eriti piinaval ja julmal viisil, millega

ettevaatamatult põhjustati kannatanu surm.

A. K. oli seisukohal, et tema tegevus on hõlmatav KrK § 107 lg 2 p-ga 5, kuid möönis võimalust, et ta oli ka

röövimise kaasaaitaja KrK § 17 lg 6 mõttes.

M. M. ei pidanud ennast samuti röövimise kaastäideviijaks, küll aga kaasaaitajaks. Tema poolt R. T. löömine

ei põhjustanud viimase surma saabumist. Süüdimõistetu taotles seaduses ettenähtust kergemat karistust.

A. H. rõhutas oma apellatsioonkaebuses, et tema R. T. surma ei soovinud ja seda kinnitanud teated olid talle

ootamatud. R. T. suhtes toimepandut peab ta KrK § 114 järgi kvalifitseeritavaks piinamiseks.

Apellatsioonikohtult soovis ta vastutust kergendavate asjaolude märgatavamat arvestamist.

T. V. leidis, et röövimisena inkrimineeritud tegevus tuleks kvalifitseerida avaliku vargusena ning et

olulisemalt tuleks arvestada süüdlaste osaluse erinevat aktiivsust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1998. a otsusega apellatsioonkaebused

osaliselt rahuldati.

4. oktoobril 1996. a toimepandud röövimise puhul tuvastatud ühise tahtluse hindamisel nõustus kolleegium

kavatsuse kooskõlastamise, rollijaotuse ja plaani täieliku realiseerimise suhtes maakohtu järeldustega. Samas

leidis kolleegium, et A. K., T. V. ja M. M. osavõttu röövimisest on võimalik eristada kaasaaitamisena KrK

§ 17 lg 6 ja KrK § 141 lg 2 p 41 järgi. Kolleegiumi arvates aitasid nimetatud isikud röövimisele kaasa

nõuande ja juhatusega, T. V. ja M. M. veel soodusolukorra loomisega. Nendest kaalutlustest tulenevalt ei

pidanud kolleegium K. V. kui täideviija poolt toimepandud röövimist grupiliselt toimepandud kuriteoks ja ta

mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks.

R. T. vabaduse võtmisel olid kolleegiumi hinnangul vägivaldse käitumisega aktiivsed K. V., A. H. ja M. M.,

A. K. käitumine hinnati kannatanu tervisele ohtliku vägivallaga ebaseaduslikule vabaduse võtmisele

kaasaaitamisena.

Apellatsioonikohus leidisveel, et R. T. raskendavatel asjaoludel tapmise tõendamiseks on tõendite kogum

ebapiisav. R. T. elukohta mindi selleks, et saada teada mõni päev varem K. V. ja M. M. korteris puhkenud

põlengu põhjustaja. Kuna R. T. oli esialgu oma osa põlengu tekkimises salanud, viidi ta Rae valda kanali

äärde, kus K. V., A. K. ja A. H. tekitasid talle tahtlikult korduvate löökidega rusikate ja jalgadega pähe ning

kehasse ülirasked kehavigastused, riputasid ta jalgupidi elektriliini posti põiktala külge, kannatanu karjumise

takistamiseks suleti ta suu kleeplindiga.

Sellest, et kannatanu oli hiljem leitud paarikümne meetri kauguselt peksmiskohast ja et peksjad lubasid

lahkudes põlenguga seotud jutuajamist jätkata järgmisel päeval, järeldas kolleegium, et süüdlaste tahtlus

tappa R. T. pole millegagi tõendatud. Kolleegium hindas eraldi M. M. jalalöökide ebaolulist osa vigastuste

põhjustamises ning kvalifitseeris selle tegevuse vägivallateona KrK § 113 järgi, K. V., A. K. ja A. H. tegevus

kvalifitseeriti KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi kui üliraskete kehavigastuste tahtlik tekitamine eriti julmal ja

piinaval viisil, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm. Kolleegium rõhutas, et K. V., A. K.

ja A. H. tegutsesid ühtsel motiivil ning ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamiseks.

Lõplikeks karistusteks mõisteti tulenevalt muudetud õiguslikest hinnangutest K. V. 10 aastat vabadusekaotust

kinnises vanglas, A. K. 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, M. M. 2 aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas, A. H. 8 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas ja T. V. 4 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises

vanglas.

Olulise osaga apellatsioonikohtu järeldustest ei nõustunud riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes

Jaan Naaber. Vaidlustamata A. K. süüditunnistamist KrK § 17 lg 6 - § 1243 lg 2 ja § 17 lg 6 - § 141 lg 2 p 41

ning M. M. süüditunnistamist KrK § 113 järgi, leiab ta oma kassatsioonprotestis, et Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1998. a otsus kuulub tühistamisele kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise ja kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu.

Kassaator leiab, et 4. oktoobril 1996. a toimunud bensiinijaama kassaraha röövimise asjaolude hindamisel

asus apellatsioonikohus motiveerimatult seisukohale, et see kuritegu ei ole grupiliselt toimepandud.

Nõustudes A. K. osavõttu hindama kaasaaitamisena, ei leia prokurör selgitust T. V. ja M. M. käsitlemisele

kuriteole kaasaaitajatena. Ta leiab, et Harju Maakohtu otsuses on ammendavalt motiveeritud K. V., M. M. ja

T. V. käitumine kui röövimine, mis pandi toime isikute grupi poolt. Neist igaühel olid ette planeeritud ja

kindlaksmääratud ülesanded, mis eraldivõetuna olid vajalikud kuriteo takistusteta lõpuleviimiseks.

Koostegutsemise tulemusena ühiselt toimepandud kuritegu on jagamatu ja inkrimineeritav osavõtjaile terves

ulatuses. Kassaatori hinnangul oli küll raha otseseks hõivajaks K. V., kuid M. M. ja T. V. tegutsesid kuriteo

kaastäideviijatena. Nad tegutsesid vastavalt eelnevale kokkuleppele, mille kohaselt igaüks täitis kindlat

ülesannet ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamiseks. Kassaator käsitleb apellatsioonikohtu motiveerimatult

esitatud seisukohta AKKS § 39 lg 3 p 7 rikkumisena.

Prokurör ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses antud hinnanguga, mille puhul

käsitleti 15. novembril 1996. a toimunud R. T. peksmist K. V., A. K. ja A. H. poolt kui kannatanu surma

ettevaatamatuse tõttu põhjustamist kuritegeliku kergemeelsuse vormis. Kassaator leiab, et Harju Maakohus

oli põhjendatult asunud seisukohale, et pekstes kannatanut pika aja vältel rusikate ja jalgadega valimatult

elutähtsate organite piirkonda möönsid kohtualused vaieldamatult R. T. surma saabumist. Kohtuarstlikust

ekspertiisiaktist nähtub, et R. T. surma põhjuseks oli massiivne kehatüve tömp trauma hulga skeletiluude

murdude ja siseorganite vigastustega, millega oli kaasnenud verejooks rindkere mõlemasse poolde.

Kannatanul oli üle kolmekümne eraldi käsitletava vigastuse. Kassaator ei pea apellatsioonikohtu tähelepanu

pälvinud süüdlaste selgitusi kannatanu asukoha muutuse ja nende tulevikku suunatud korralduste ning

tagajärje ootamatuse kohta veenvaiks.

Protestis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1998. a otsuse osalist

tühistamist:

K. V. õigeksmõistmises KrK § 141 lg 2 p 1 järgi;

T. V. ja M. M. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 41 järgi;

K. V., A. K. ja A. H. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi;

K. V., A. K., M. M., A. H. ja T. V.-le mõistetud lõpliku karistuse osas.

Õiguslike hinnangute ja sellest tuleneva täpsustamiseks taotletakse selles osas kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri, kes

toetas protesti esitatud kujul ja süüdimõistetute kaitsjad, kes taotlesid Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1998. a otsuses on veenva põhjenduseta

välistatud Tallinnas AS B. bensiinijaamast 4. oktoobril 1996. a toimepandud 17 168 krooni kassaraha

röövimisel T. V. ja M. M. kuulumine kassaraha röövimisele orienteerunud grupi koosseisu. On jäänud

kummutamata Harju Maakohtu otsuse tõendite analüüsist tulenev seisukoht, et K. V., M. M. ja T. V. oli ühine

kuritegelik eesmärk ning nad kõik tegutsesid teadlikult selle saavutamiseks, täites igaüks oma rolli, mis oli

suunatud röövimise takistamatuks lõpuleviimiseks. Apellatsioonikohus ei ole ümber lükanud seisukohta,

mille kohaselt ette plaanitud ja omavahel jaotatud ülesannete täitmisel koostegutsemise tulemusena ühiselt

toimepandud kuritegu on inkrimineeritav grupist osavõtjatele terves ulatuses. Sellest tulenevalt on

kassatsioonprotestis põhjendatult vaidlustatud K. V., T. V. ja M. M. käitumisele apellatsioonikohtu poolt

antud õiguslik hinnang, millega välistati röövimise toimepanek nende isikute kui grupi poolt KrK § 141 lg 2

p 1 mõttes ning T. V. ja M. M. tegevus hinnati kuriteole kaasaaitamisena.

Harju Maakohtu otsuses käsitletud tõendite hinnangust lahknevalt leidis Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium, et R. T. tapmine Harjumaal X vallas 15. novembril 1996. a K. V., A. K. ja A. H. poolt

rakendatud vägivalla tulemusena ei ole käsitletav tahtliku tapmisena raskendavatel asjaoludel, vaid § 107

lg 2 p-de 1 ja 5 järgi üliraskete kehavigastuste tahtliku tekitamisena eriti julmal ja piinaval viisil, millega

ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks jätkuvalt selgitada, et seaduse mõtte kohaselt võib tapmine

olla toime pandud nii otsese kui kaudse tahtlusega. Pekstes abitusse seisundisse viidud kannatanut pikka aega

rusikate ja jalgadega valimatult elutähtsatesse organitesse panid koostegutsenud süüdlased tapmise toime

kaudse tahtlusega. Löökide arv, peksmise viis ja kestus ning kannatanule tekitatud vigastuste hulk tõendavad

tapmise toimepanemist eriti julmal ja piinaval viisil. Süüdlaste ükskõikne suhtumine oma tegevuse

tagajärgedesse, mida lisaks iseloomustab abitu kannatanu jätmine hilissügisesel ajal kõrvalisse kohta, ei ole

kummutatav süüdlaste väidetega, et kannatanu oli surma eel suutnud mingil määral oma asukohta muuta või

et süüdlased kannatanut maha jättes andsid talle tulevikku ulatuvaid korraldusi. Tagajärgedesse ükskõikne

suhtumine kinnitab vaid tapmise toimepanekut kaudse tahtluse vormis (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

17. oktoobri 1995. a otsust nr. III-1/1-72/95 A. T süüdistuses KrK § 101 p-de 2 ja 7 ning 140 lg 2 p 1 ja 2

järgi ning 15. oktoobri 1996. a otsus nr. 3-1-1-107-96 O. H süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi).

Käsitletule lisaks ei kajasta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1998. a

kohtuotsuse resolutiivosa selgelt õiguslikku hinnangut, mille kohus on andnud T. V. ja M. M. osavõtule

4. oktoobril 1996. a toimepandud röövimisest. Kohtuotsuse kirjeldav -motiveeriva osa käsitluse järgi luges

kohus põhjendatuks nende isikute süüdimõistmise KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 41 järgi, kohtuotsuse

resolutiivosas on nad aga tunnistatud süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1- 4 järgi. Samalaadiline

mõistmisviga võib tuleneda sellest, et A. K. ja T. V. puhul on alla sanktsiooni alammäära mõistetud karistus

kohtuotsuse resolutiivosas õigesti seostatud KrK § 39 kohaldamisega, M. M. on aga sama kvalifikatsiooni

alusel mõistetud märgatavamalt sanktsiooni alammäärast madalam karistus ilma seda võimaldavale sättele

viitamata.

Kõigele eeltoodule tuginedes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1998. a kohtuotsus:

- K. V. õigeksmõistmises KrK § 141 lg 2 p 1 järgi:

- T. V. ja M. M. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1 " 4 järgi;

- K. V., A. K. ja A. H. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi;

- K. V., A. K., M. M., A. H. ja T. V. mõistetud lõpliku karistuse osas.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

4. Välja mõista K. V. 900 krooni, A. H. 1062 krooni ja T. V. 1062 krooni kaitsjatasu riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 24. novembril 1998. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep