3-2-1-111-98 · Riigikohus

3-2-1-111-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. novembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja J. Rätsep vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 19. oktoobril 1998. a

Jossif Grodinski kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

12. juuni 1998. a otsuse Jossif Grodinski, Eliyahu Grodinski, Maia Grodinski ja Feodor

Grodinski hagis Aleksander Gordienko vastu eluruumist väljatõstmiseks ning abiruumide ja

kuuri vabastamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tagastati 14. jaanuaril 1994. a õigusvastaselt võõrandatud

varana Jossif Grodinskile jt Tallinnas elamu Koidula 8/Köleri 7. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis

paluti elamuseaduse (ES) § 47 lg 3 ja 4 alusel välja tõsta nimetatud elamu korterist nr 8 (enne

korterite numeratsiooni korrastamist korter nr 3) ilma teist eluruumi vastu andmata Aleksander

Gordienko, kes oli selle korteri üürniku 13. märtsil 1996. a surnud A. Meristu allüürnik. Elamu

tagastamise ajal elas A. Meristu tegelikult talle panipaigana renditud korteris nr 5 (varem korter nr

1A). Hagis leiti, et üürniku surmaga A. Gordienko allüürileping lõppes. Ühtlasi paluti hagis

kohustada kostjat vabastama A. Meristu kasutuses olnud kuuriboks ja 13,2 m2 suurune abiruum.

Linnakohtu 26. märtsi 1998. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei ole tuvastatud

asjaolusid, mis oleksid kostja eluruumist väljatõstmise aluseks. Kostja on korterisse nr 8 sisse

registreeritud 22. novembrist 1977. a. A. Meristu elas korteris nr 5. A. Meristu ja kostja maksid üüri

eraldi, kumbki oma kasutuses oleva korteri eest. Kirjalikku allüürilepingut kohtule esitatud ei ole.

Allüürisuhteid ei kajasta ka elanike registri teatised. Seega ei ole tõendatud, et kostja kasutas korterit

nr 8 allüürilepingu alusel. Abiruumi ja kuuriboksi vabastamise nõue ei ole põhjendatud, kuna ES § 2

lg 3 kohaselt kuuluvad korteri juurde ka abiruumid. Hagejate esindaja ei osanud kohtule selgitada,

milline on kostja kasutatava eluruumi mõni teine abiruum, kus oleks võimalik kütet hoida. Ei ole

tõendatud, et kostja kasutab A. Meristu kuuriboksi.

Ringkonnakohtu 12. juuni 1998. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse

kohaselt põhineb hagi asjaolul, et kostja kasutas eluruumi allüürilepingu alusel. TsKS § 88 lg 1

kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Majaraamatu sissekannetes ja Elanike Registriosakonna teatistes ei ole ühtki märget, et Aleksander

Gordienko olnuks allüürnik. Õige on hageja esindaja väide, et 1977. a kehtinud seadus ei nõudnud

allüürilepingu kirjalikku vormi, kuid samas ei ole hagejad esitanud tõendeid, et kostja ja A. Meristu

vahel oli sõlmitud suuline allüürileping. Tähtsust ei ole asjaolul, et A. Meristule eraldati korter nr 5

rendilepingu alusel. Eluasemetoetuse arvestuskaartidelt ja sotsiaalabi osakonna tõendi kohaselt oli

A. Meristu elukoht Koidula 8/Köleri 7 korter nr 5 (varem 1A). Kuna korter nr 5 oli tegelikult

elamispind, siis on ka siin tegemist üürisuhtega. Seega kasutas kostja elamu tagastamise ajal korterit

nr 8 iseseisva üürilepingu alusel, vaatamata sellele, et kirjalik üürileping puudus.

Väär on apellatsioonkaebuse väide, et kohus jättis kostja kasutusse 2 kuuriboksi ja abiruumi.

Linnakohus leidis, et hagejate nõue kuuriboksi ja abiruumi vabastamiseks ei ole põhjendatud ja jättis

selle rahuldamata, kuna vaidlusalune abiruum on kogu aeg kuulunud korteri nr 8 juurde ja on kostjale

vajalik kütte hoidmiseks. A. Meristu kasutada olnud kuuriboks kostja kasutuses ei ole. Kostja ei soovi

kasutada ka seda kuuriboksi, mida hagejate esindaja talle ise pakkus.

Kassatsioonkaebuses paluti ringkonnakohtu otsus muuta ja rahuldada hagi. Kaebuse väidete kohaselt

on ringkonnakohus vääralt kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning rikkunud

protsessiõiguse norme. Väär on ringkonnakohtu väide, et hagejate esindaja ei ole esitanud kohtule

ühtegi tõendit selle kohta, et kostja kasutuses oli eluruum allüürilepingu alusel. Hagejate esitatud

esimestel üürikviitungitel oli kostja ja tema perekonnaliikmed märgitud A. Meristu allüürnikena.

Selliseks tõendiks oli ka linnakohtu tagastatud A. Meristuga sõlmimiseks planeeritud üürilepingu

projekt, milles kostja oli näidatud allüürnikuna. Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte 13. juuni

1994. a dokumendist nähtuvalt on korteri nr 3 üürnik A. Meristu, kostja ja tema perekonnaliikmed on

üürnikule võõrad. Alusetu on ringkonnakohtu majaraamatu ja registriosakonna kannetele tuginev

põhjendus kostja allüürnikuks mitteolemise kohta, kuna need ei kajasta andmeid selle kohta, kellena

sissekirjutatud isik elamispinda kasutab. Seadus välistas ja välistab kirjaliku üürilepingu puudumisel

üürisuhte olemasolu riigile kuuluvates ja munitsipaaleluruumides. 1977. a kehtinud TsK § 305 lg 1

sätestas kirjaliku üürilepingu sõlmimise, millele eelnes orderi väljaandmine. Sama nägi ette

1. oktoobrist 1983. a kehtinud elamukoodeksi § 49. 1. juulist 1992. a kehtiv elamuseaduse § 31 lg 1

näeb kõigile üürilepingutele ette ainult kirjaliku vormi. Kaebuses leiti, et kui kohus jätab A. Meristu

kasutuses olnud kuuriboksi ja abiruumi vabastamise nõude rahuldamata, siis eraldab ta need kostja

kasutusse omanike tahte vastaselt.

Kolleegium leidis, et kaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

Õige on kaebuse väide, et nii tsiviilkoodeks kui ka elamukoodeks sätestasid üürilepingu kirjaliku

vormi, kuid väär on sellel põhinev järeldus, et kirjaliku üürilepingu puudumisel on üürisuhe

välistatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumiseni 1. septembril 1994. a kehtinud TsK § 49

kohaselt tõi seadusega nõutud kirjaliku vormi mittejärgimine kaasa tehingu kehtetuse seaduses

otseselt nimetatud juhtudel. Tsiviilkoodeks ja elamukoodeks eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi

järgimata jätmisel nimetatud tagajärge ei sätestanud. Seega on seadusega kooskõlas ringkonnakohtu

järeldus, et olenemata kirjaliku üürilepingu puudumisest, on kostja korteri nr 8 üürnik, kes kasutab

vaidlusalust korterit 1992. aastast, so enne elamu tagastamist hagejatele 1994. a, iseseisva üürilepingu

alusel.

Aluseta on kaebuse etteheide, et hagi rahuldamata jätmisel tugines kohus ebaõigesti majaraamatu ja

registriosakonna kannetele. TsKS § 92 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid

oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel täielikul ja objektiivsel

läbivaatamisel. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt ei kinnita nimetatud kanded hageja esindaja väidet

kostja allüürnikuks olemisest. Kuna kostja eluruumist väljatõstmise nõude alusena nimetatud asjaolu

- kostja poolt korteri nr 8 kasutamine allüürilepingu alusel - kinnitavad tõendid puudusid, siis jättis

kohus põhjendatult selle nõude rahuldamata.

Asjakohatu on kaebuse väide, et kuuriboksi ja abiruumi vabastamise nõude rahuldamata jätmisega

eraldab kohus need kostja kasutusse. Kohtud ei saanud nimetatud nõuet rahuldada, kuna hagejad ei

ole tõendatud, et kostja korteri nr 8 üürnikuna on omavoliliselt hõivanud abiruumi ja kuuriboksi.

Linnakohus on õigesti tagasi lükanud hagejate esitatud üürilepingu projekti, kuna projekt ei olnud

dokumentaalne tõend TsKS § 116 mõttes.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, J. Rätsep