3-2-1-110-98 · Riigikohus

3-2-1-110-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. novembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja J. Rätsep, hageja

J. Ozoli esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa ja kostja R. Kesküla seadusliku esindaja T. Pomerantsi

ning tema esindaja vandeadvokaat M. Lusti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 19. oktoobril

1998. a

Jelena Ozoli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuni

1998. a otsuse Jelena Ozoli hagis aiandusühistu Nurme vastu ühistu liikmeks vastuvõtmisest

keeldumise põhjendamatuks tunnistamiseks, ühistu liikmeks astumise eelisõiguse

tunnistamiseks ning Rasmus Kesküla vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja aianduskrundi

üleandmisele kohustamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 1998. a otsuse kohaselt suri 7. märtsil 1990. a hageja Jelena Ozoli

isa Rudolf Ozol, kes oli aianduskooperatiiv Nurme (edaspidi kooperatiiv) liige. 4. oktoobri 1990. a

seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus järgi on tema pärijateks hageja ja R. Ozoli õde Z. Janu"kevit",

kes pärisid võrdsetes mõttelistes osades kooperatiivi osakumaksed 6439 krooni. Kolmas isik

Z. Janu"kevit" esitas avalduse kooperatiivi liikmeks võtmiseks. Kooperatiivi juhatus otsustas

18. oktoobril 1990. a mitte eraldada krunti pärijatele, sest tehasest Teras on 5 aianduskrundi taotlejat

ning eraldada krunt nr 20 T. Pomerantsile. Hageja esitas 3. märtsil 1991. a avalduse surnud isa asemel

kooperatiivi liikmeks võtmiseks, kuid kooperatiivi esimees keeldus avalduse vastuvõtmisest.

28. mail 1991. a esitatud hagis palus J. Ozol tunnistada tema kooperatiivi liikmeks vastuvõtmisest

keeldumine põhjendamatuks ning tunnistada tema eelisõigust liikmeks astumisel ning kohustada

kostjat hageja liikmeks võtma surnud liikme asemel. Asja kohtus läbivaatamise ajal reorganiseeriti

aianduskooperatiiv Nurme aiandusühistuks Nurme (edaspidi ühistu). 1993. a esitas hageja täiendava

hagi, milles kooperatiivi asemel märkis kostjaks ühistu ning lisaks palus tunnistada ebaõigeks aiamaa

ja maja üleandmine Rasmus Keskülale ning tunnustada hageja omandiõigust vaidlusalusele krundile

ning kohustada R. Kesküla vabastama krunt. 30. märtsi 1995. a avalduses palus hageja arvestada

varem esitatud nõudeid ning hagi rahuldada AÕS §-de 68, 69, 80 ja 81 alusel.

Linnakohus jättis 2. detsembri 1996. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole

TsK §-dest 536, 551, 563 tulenevat hageja pärimisõigust rikutud. Kooskõlas 4. oktoobri 1990. a

seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusega on pärandvaraks osakumaks 6439 krooni. Kehtinud

omandiseaduse § 22 lg 1 kohaselt liikme lahkumisel kooperatiivist tekib tal õigus tagasi saada

makstud osamaks, kui Eesti Vabariigi normatiivaktis, kooperatiivi põhikirjas või lepingus ei ole

ettenähtud teisiti. Kehtinud aiandusühistu tüüppõhikirja p 13 sätestas, et aiandusühistu liikme surma

korral antakse ühistusse astumise eelisõigus ühele surnud isiku pärijatest. Kooperatiivi liikmeks

võtmiseks esitas 14. septembril 1990. a avalduse Z. Janu"kevit", kes avalduses märkis, et on R. Ozoli

ainuke pärija ning, et J. Ozol loobus suvilast tema kasuks. Linnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja

tõendanud, et ta esitas enne 28. augustit 1991. a avalduse kooperatiivi liikmeks astumiseks.

28. augustil 1991. a esitasid avalduse nii hageja kui ka kolmas isik, kes mõlemad soovisid

kooperatiivi liikmeks astuda. Seega puudus pärijate vahel kokkulepe kumb neist kooperatiivi

liikmeks astub.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt eraldati R. Ozoli kasutuses olnud krunt 18. oktoobri 1990. a

juhatuse otsusega tehases Teras kaua aega töötanud T. Pomerantsile. Selline eraldamine oli kooskõlas

sel ajal kehtinud ENSV MN ja ENSV AÜ Nõukogu 18. detsembril 1986. a määrusega nr 634

kinnitatud aiandusühistu (-kooperatiivi) tüüppõhikirja p-ga 13, sest R. Ozoli pärijate vahel puudus

kokkulepe kooperatiivi liikmeks astumise suhtes. T. Pomerantsi omand tekkis õiguslikul alusel AÕS

§ 81 mõttes ja ta on AÕS § 95 lg 1 kohaselt heauskne omandaja. Asjaolu, et T. Pomerants erastas

tema valduses olnud krundi oma alaealisele pojale, kes alaealisuse tõttu ei saanud olla kooperatiivi

liige, ei saa olla aluseks hageja omandiõiguse tunnustamisele, sest ühistu põhikirja on tehtud

muudatus, mille kohaselt ühistu liikmeks võib olla ka alaealine.

Ringkonnakohus tühistas 4. juuni 1998. a otsusega osaliselt linnakohtu otsuse protsessiõiguse ja

materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et hagi kuulub rahuldamisele

ühistu liikmeks astumise eelisõiguse tunnistamises. Linnakohus on õigesti jätnud rahuldamata

omandiõiguse tunnustamise ja krundi üleandmise kohustamise nõuded, sest eelisõiguse

tunnistamisega ei teki hagejal omandiõigust krundil nr 20 asuvatele hoonetele ja istandikele.

1990. a kehtinud aiandusühistu (-kooperatiivi) tüüppõhikirja p 13 lg 3 kohaselt anti aiandusühistu

liikme surma korral ühistusse astumise eelisõigus ühele surnud isiku pärijatest. Kooperatiivi põhikirja

p-st 14 nähtub, et aianduskooperatiivi surnud liikme osamaksed lähevad kehtestatud korras üle tema

pärijatele, kui pärija astub sama aianduskooperatiivi liikmeks, vastasel korral makstakse temale

osamaksed välja. Ringkonnakohus leidis, et asjas esitatud tõenditega ja ülalnimetatud õigusaktide

sätetega ei ole kooskõlas linnakohtu seisukoht hagi rahuldamata jätmisel hageja ja kolmanda isiku

vahel kooperatiivi liikmeks astumise kokkuleppe puudumise tõttu. Kooperatiivi juhatuse 18. oktoobri

1990. a protokollist nr 5/90 nähtub, et juhatus otsustas mitte eraldata krunti pärijatele, kuna Katse-

mehhaanikatehases Teras on 5 aianduskrundi taotlejat. Apellatsioonikohus asus seisukohale, et

kooperatiiv põhjendamatult ei tunnistanud hageja J. Ozoli, kui R. Ozoli pärija, eelisõigust

kooperatiivi liikmeks astumisel. Asjas ei oma tähtsust avalduse esitamise aeg, kuna juhatuse

18. oktoobri 1990. a protokollist nähtuvalt oli juhatuse liikmetele teada, et R. Ozolil on 2 pärijat ja

üks neist on avalduse esitanud. Samast protokollist ei nähtu, miks juhatus pärija eelisõigust ei

arvestanud. Kooperatiiv ei ole hagejale ka osamaksu välja maksnud ega täitnud kohustist TsK § 181

sätestatud korras. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta kaebuse väited T. Pomerantsi ühistu liikmeks

vastuvõtmise ebaseaduslikkuse kohta, sest hageja ei ole sellist nõuet esitanud esimese astme kohtus.

Kassatsioonkaebuses palus J. Ozol tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata

hagi krundil nr 20 asuvatele ehitistele ja istandikele omandiõiguse tunnustamiseks ning R. Kesküla

kohustamiseks need üle anda hagejale. Kassaator palus uue otsusega hagi rahuldada. Kaebuses leiti,

et kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme jättes kohaldamata TsK § 532, 551 lg 5, kooperatiivi

põhikirja p 7 ja osaliselt p 18. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja pole vaidlustanud

T. Pomerantsi kooperatiivi liikmeks vastuvõtmise otsust. Hageja esitas sellise nõude 30. märtsi

1995. a hagiavalduse täpsustuse põhjendavas osas. T. Pomerantsi vastuvõtmine kooperatiivi liikmeks

otsustati samal koosolekul, kus ei tunnistatud hageja eelisõigust. Tunnistades pärija kooperatiivi

liikmeks astumise eelisõigust, ei saanud apellatsioonikohus jätta rahuldamata tema teisi nõudeid, mis

vahetult tulenesid sellest eelisõigusest. Sihtotstarbelised osamaksed, mille koosseisus olid ka krundil

asuvad hooned ja istandikud, pidid üle minema pärijale. 1990. aastal kehtinud põhikirja p 7 kohaselt

kooperatiivi maa-alal asuvate hoonete ja rajatiste omanik oli kooperatiiv. R. Ozoli osamaks sisaldas

tema osa kõigist hoonetest ja rajatistest. Pärand " sihtotstarbelised osamaksed, mille koosseisu

kuulusid nii rahalised maksed kui ka kooperatiivi liikmetele eraldatud krundil asuvad hooned ja

rajatised lähevad pärijale üle, kui pärija astub kooperatiivi liikmeks. Seega pidi pärand üle minema

pärijale juba 7. märtsil 1990. a.

Kirjalikus vastuses AÜ Nurme leidis, et tunnistades hageja eelisõigust ühistu liikmeks astumisel, ei

saanud kohus tunnustada hageja omandiõigust krundil nr 20 asuvale aiamajale ja istandikele, kuna

pärandi avanemise ajal kuulus see vara kooperatiivile. Hageja pole vaidlustanud 18. oktoobri 1990. a

otsust T. Pomerantsi liikmeks võtmise kohta. Hageja ei ole vaidlustanud kinnistu kuulumist

R. Keskülale.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuses toodud väidete juurde. R. Kesküla seaduslik

esindaja T. Pomerants ja tema esindaja leidsid, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja selle

tühistamiseks puudub alus.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele.

Kooperatiivi liikme R. Ozoli surma ajal 7. märtsil 1990. a kehtinud ENSV MN ja ENSV AÜ

Nõukogu 18. detsembri 1986. a määrusega nr. 634 kinnitatud aiandusühistu (-kooperatiivi)

tüüppõhikirja (tunnistatud kehtetuks Eesti Vabariigi Valitsuse 20. jaanuari 1992. a määrusega nr 21)

p 13 3. lõike kohaselt aiandusühistu (-kooperatiivi) liikme surma korral antakse ühistusse

(kooperatiivi) astumise eelisõigus ühele surnud isiku pärijatest. Kooperatiivi põhikirja p 14 kohaselt

aianduskooperatiivi surnud liikme osamaks läheb kehtestatud korras üle tema pärijatele, kui pärija

astub sama kooperatiivi liikmeks, vastasel korral makstakse temale nimetatud osamaks välja.

Apellatsioonikohus leidis õigesti, et R. Ozoli pärijad soovisid astuda kooperatiivi liikmeks. Selleks

olid nad eri aegadel esitanud avalduse ja ei ole tuvastatud, et pärijate vahel oleks olnud vaidlust

liikmeks astumise üle. Pärijate vahel kooperatiivi liikmeks astumise kokkuleppe puudumine ei

andnud kooperatiivile õigust pärijate ringi mittekuuluva isiku vastuvõtmiseks kooperatiivi liikmeks

surnud liikme asemele. Apellatsioonikohus tunnistas õigesti hageja kui pärija eelisõigust ühistu

liikmeks astumisel. Eelisõiguse tunnistamine ei ole samastatav liikmelisusega ühistus. Kohtu

pädevusse ei kuulu isikute võtmine ühistu liikmeks. Vastavalt ühistu põhikirja p 5 otsustab ühistu

liikmeks vastuvõtmise ühistu juhatus.

Hagi on põhjendatult jäetud rahuldamata hoonetele ja istandikele omandiõiguse tunnustamise ja

nende hagejale üleandmise kohustamise osas. Hageja ei ole ühistu liige, vaid ta taotleb ühistu

liikmeks vastuvõtmist. Vastavalt kooperatiivi põhikirja p-le 8 (kassatsioonkaebuses viide p-le 7) olid

hooned ja istandikud pärandaja surma ajal 7. märtsil 1990. a kooperatiivi vara, mitte pärandaja vara.

Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus jättis kohaldamata TsK § 532 ja § 551

lg 5. TsK § 532 kohaselt loeti pärandi avanemise ajaks pärandaja surmapäev. Pärand avanes R. Ozoli

surmapäeval 7. märtsil 1990. a ja tema pärandvaraks oli osamaks kooperatiivis, mis kuulus tema

surmapäevast pärijatele. Hagejale antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on hageja pärandi vastu

võtnud ja TsK § 551 lg 5 kohaselt vastuvõetud pärand - osamaks kooperatiivis - kuulub hagejale

pärandi avanemise ajast. Hageja õigus pärandvarale tekkis seaduslikult - pärimise teel. Seega oli

hageja õigustatud valima, kas nõuda osamaksu väljamaksmist või kooperatiivi liikmeks vastuvõtmist.

Kuna hageja soovis kooperatiivi liikmeks astuda, siis oli tal selleks kooperatiivi põhikirja p 14

(kassatsioonkaebuses viide p 18) alusel eelisõigus teiste soovijate ees.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja on esitanud nõude tunnistada ebaseaduslikuks

T. Pomerantsi vastuvõtmine kooperatiivi liikmeks. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks

vaidlustanud kooperatiivi juhatuse otsust T. Pomerantsi liikmeks vastuvõtmise osas.

Juhindudes TsMK § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuni 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, J. Rätsep