3-2-3-14-98 · Riigikohus

3-2-3-14-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. novembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 2. novembril 1998. a

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Linnakohtu

26. oktoobri 1994. a otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Pjotr Nosõrevi vastu

liikluskahju hüvitamiseks.

Vastavalt liikluskindlustuse seaduse §-le 18 lg 3 maksis Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF)

22. detsembril 1993. a Viljar Raidamile välja kindlustushüvitise 3 384 krooni 25 senti seoses

18. märtsil 1993. a toimunud liiklusõnnetusega. Liiklusõnnetuses oli süüdi Pjotr Nosõrev, kelle

tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekitamisega oli kindlustamata. Hageja taotles kostjalt TsK §-de

448, 458 ja 460 alusel regressi korras liikluskahju 3 384 krooni 25 sendi, käsitluskulude 508 krooni ja

riigilõivu väljamõistmist.

Tallinna Linnakohtu 26. oktoobri 1994. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Vastavalt liikluskindlustuse

seaduse § 29 lg-s 1 sätestatule, on hagejal õigus esitada regressinõue sõidukijuhi vastu, kes on

tekitanud liikluskahju tahtlikult või juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumi joobes või olles

mõne muu tugevatoimelise ainemõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust.

Tõendamist ei leidnud ükski nimetatud seaduse sättes toodud alustest, millele hageja võiks oma

regressinõude rajada.

Kohtuvigade parandamise avalduses palub ELKF linnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

Hageja leiab, et TsK § 460 on üldnorm, mille kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt

tekitatud kahju, on tagasinõude õigus selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega

ei ole kehtestatud teistsugust määra. Õnnetuse ajal kehtinud LKS § 29 sätestas kindlustusandja

regressiõiguse piiramise isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga, mitte aga muude

kahjutekitajate vastu. LKS § 29 lg 2 kehtestas omakorda erandid lõike 1 suhtes, mis andsid

kindlustusandjale ja ELKF-le õiguse esitada regressinõudeid kahju tekitaja vastu, sõltumata

tsiviilvastutuse kindlustamisest. Lõige 2 kehtestas, et kindlustusseltsil ja ELKF-l on õigus esitada

regressinõudeid sõiduki juhi vastu, kes on tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi-

või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria

sõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole LKS § 29 lg 2 TsK § 460 suhtes erinorm ja puudub mõistlik

selgitus, miks peaks kindlustamata sõiduki juht olema vabastatud regressikohustusest.

Kindlustusvõtja vastase regressiõiguse piiramine on õigustatud, kuna regressiõigus välistatakse

tasulise kindlustuslepingu alusel. Seega omab regressiõigust kindlustamata kahju tekitaja vastu

ELKF, kelle arvelt on hüvitatud kannatanule tekitatud materiaalne kahju.

Kolleegium leidis, et linnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel LKS § 29 väära

tõlgendamise tõttu.

Kahju tekitamise ajal kehtinud LKS § 29 lg 1 kohaselt piirati kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse

fondi regressiõigust üksnes liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja

vastu. See tähendab, et isik, kelle tsiviilvastutus oli kindlustamata, pidi TsK § 460 alusel regressi

korras vastutama liikluskindlustuse fondi ees kahju eest mida ta põhjustas. LKS § 29 lg 2 ei kuulu

selle vaidluse puhul kohaldamisele, kuna see on erinormina käsitletav liikluskindlustuse seaduse

alusel oma vastutuse kindlustanud isikute suhtes, kes üldjuhul sama paragrahvi esimese lõike alusel

ei vastuta.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Linnakohtu 26. oktoobri 1994. a otsus tühistada ja saata asi samale linnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kohtuvea parandamise avaldus rahuldada ja tagastada Liikluskindlustuse Fondile 28. mail

1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa