3-2-1-113-98 · Riigikohus

3-2-1-113-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. novembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, AS-i

MK&Co Ärikeskuse pankrotihalduri S. Kalami osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

26. oktoobril 1998. a

AS-i MK&Co Ärikeskus pankrotihalduri kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 25. mai 1998. a otsuse AS-i MK&Co Ärikeskuse pankrotihalduri hagis

Võhma Majandusühistu vastu 115 764 krooni tagasivõitmiseks pankrotivara hulka.

Äritegevuse alustamiseks sõlmis AS MK&Co Ärikeskus (edaspidi - ärikeskus) Võhma Tarbijate

Ühistuga (praegu Võhma Majandusühistu) rendilepingu, mille kohaselt Võhma MÜ andis määramata

ajaks alates 19. septembrist 1994. a ärikeskusele rendile Suure-Jaanis Pärnu mnt 10 asuva restorani ja

kondiitritsehhi ruumid. Rendilepingu lisana sõlmisid pooled samal kuupäeval lepingu, mille alusel

Võhma MÜ müüs ärikeskusele Suure-Jaani restoranis oleva inventari 87 177 krooni 60 sendi eest.

Lepingus on märgitud laenu tasumise graafik. Laenu viimase osa tasumise tähtpäev oli 15. veebruar

1995. a.

13. detsembril 1994. a laenas ärikeskus Viljandi Metsaameti Suure-Jaani osakonnalt 100 000 krooni.

Samal päeval tasus ta Võhma MÜ-le rendi, elektri ja kütte eest 2653 krooni 50 senti ning inventari

eest 81 903 krooni 40 senti. Seega tasuti laen kokkulepitust varem.

Käibevahendite puudumise tõttu laenas ärikeskus 3. mail 1995. a Urmas Leesilt 10 000 krooni ja

9. mail 1995. a laenulepinguga AS-lt Trans E. R. 2200 USD. 9. mail 1995. a maksis ärikeskus Võhma

MÜ-le jaanuari ja märtsikuu renti koos viivisega 33 860 krooni 40 senti.

Viljandi Maakohtu 9. veebruari 1996. a otsusega kuulutati välja ärikeskuse pankrot. Pankrotihaldur

on välja selgitanud võlausaldajad, kuid võlgnikul puudub vara, mille arvel nõudeid rahuldada.

4. märtsil 1998. a jättis Viljandi Maakohus rahuldamata ärikeskuse pankrotihalduri hagi Võhma

Majandusühistu vastu 115 764 krooni tagasivõitmiseks.

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. mai 1998. a otsusega jäeti ärikeskuse pankrotihalduri

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ärikeskuse pankrotihalduri nõuded nii laenulepingu kehtetuks

tunnistamise kui rendi ja viivise tagasinõudmiseks tuginevad asjaolule, et Võhma Majandusühistu on

ärikeskuse lähikondlane PankrS § 49 lg 2 p 4 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et Võhma

Majandusühistut ei saa käsitleda võlgniku lähikondsena, sest pole tõendatud nende ühine oluline

majanduslik huvi. 19. septembri 1994. a laenulepingul puudub samuti kinke iseloom. Seepärast ei ole

alust tunnistada 19. septembri 1994. a laenulepingut PankrS § 44 lg 1 p 4 alusel kehtetuks.

Kassatsioonkaebuses taotleb pankrotihaldur apellatsioonikohtu otsuse tühistamist täies ulatuses,

viidates PankrS §-de 43 lg 1 p 4; 44 lg 2; 45 p 3 ja 49 lg 2 p 4 ning TsÜS § 66 lg 1, 3 ja 5 väärale

tõlgendamisele.

Kaebuse peaväide on see, et Võhma Majandusühistu oli PankrS § 49 lg 2 p 4 kohaselt ühise olulise

majandusliku huvi tõttu võlgniku lähikondne, mistõttu temale tasutud võlad tulevad tagasi nõuda.

Kaebuse kohaselt annavad võlgniku ja Võhma Majandusühistu lepingulised suhted alust viimase

võlgniku lähikondseks tunnistamiseks.

Kohtuistungil toetas AS-i MK&Co Ärikeskus seaduslik esindaja pankrotihaldur S. Kalam

kassatsioonkaebust.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et eelnimetatud subjektide ühine oluline majanduslik

huvi ei ole tõendatud. Asjaolu, et Võhma Majandusühistu oma vara võlgnikule rentis ja et võlgnik

seda oma äritegevuses kasutas ning kasutamise eest renti maksis, ei anna alust järeldada niisugust

ühist majanduslikku huvi, mille alusel saaks Võhma Majandusühistut pidada võlgniku lähikondseks

PankrS § 49 lg 2 p 4 mõttes. Kuna võlgniku lähikondsust ei ole, siis ei saa tehingut PankrS § 43 lg 1

p 4 alusel kehtetuks tunnistada ega tasutud võlga PankrS § 45 p 3 alusel sisse nõuda.

Inventari ostu-müügileping Võhma Majandusühistu ja võlgniku vahel, millele anti laenulepingu

vorm, ei ole tehingu asjaolusid arvestades vaadeldav kinkelepinguna ja apellatsioonikohtul puudus

alus PankrS § 44 lg 2 kohaldamiseks.

Juhindudes TsMS §-st 362 p1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. mai 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa