3-2-1-109-98 · Riigikohus

3-2-1-109-98

M Ä Ä R U S

Tartus 11. novembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Rätsep, hageja

U. Paimi esindaja vandeadvokaat S. Musta osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 19. oktoobril

1998. a

Uno Paimi erikaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. mai 1998. a määruse

hagi tagamise tühistamises Uno Paimi hagis Lembit Allikmetsa ja Helle-Evi Simovarti vastu

ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt esitas Uno Paim Tartu Linnakohtule hagi Lembit Allikmetsa ja

Helle-Evi Simovarti vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. 7. oktoobri 1997. a

määrusega tegi Tartu Linnakohus hageja taotlusel võõrandamise keelumärke L. Allikmetsale ja H.-

E. Simovartile kuuluvale kinnistule Tartus Taara pst 3. 30. jaanuaril 1998. a esitas hageja kohtule

taotluse, millest nähtuvalt nimetatud kinnistu ei kuulu H.-E. Simovartile, vaid Martin Simovartile.

Hageja taotles kinnistu suhtes võõrandamise keelumärke tegemist, kuna M. Simovart võib

võõrandada temale kuuluva kinnistu osa. Linnakohus rahuldas 18. veebruari 1998. a määrusega

hageja taotluse ning tegi võõrandamise keelumärke M. Simovartile kuuluvale 1/2 mõttelisele osale

kinnistust asukohaga Tartus Taara pst 3 hageja U. Paimi kasuks.

U. Paim esitas hagi M. Simovarti vastu 16. oktoobri 1995. a kinkelepingu, millega H.-E. Simovart

kinkis 1/2 mõttelist osa elamust Tartus Taara pst 3 M. Simovartile, tühiseks tunnistamiseks.

M. Simovarti erikaebuse alusel ringkonnakohus tühistas linnakohtu määruse. Apellatsioonikohus

leidis, et linnakohus oleks pidanud viitama mitte TsKS § 153 lg-le 1, vaid TsKS § 153 lg-le 2. Hagi

tagamise abinõu on kohaldatav üksnes selliste hagide puhul, milles taotletakse sundkorras täidetava

kohtuotsuse tegemist. Tuvastushagi kohta tehtav kohtuotsus ei ole sundkorras täidetav, mistõttu

U. Paimi poolt esitatud hagis taotletud otsuse täitmise tagamine ei ole võimalik.

Ringkonnakohtu määruse peale esitas erikaebuse U. Paim. Erikaebuses palutakse ringkonnakohtu

määruse tühistamist ja linnakohtu määruse muutmata jätmist. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli

ringkonnakohtu 25. mai 1998. a määruse motiveeriva osa alguses esmalt märgitud, et erikaebus tuleb

jätta rahuldamata ja linnakohtu määrus muutmata. 26. mai 1998. a määrusega ringkonnakohus aga

parandas 25. mai 1998. a määruse motiveeriva osa algust, märkides, et kaebus kuulub rahuldamisele.

Sellega tegi kohus sisuliselt asjas uue määruse, mitte aga ei parandanud eksitust määruses.

Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Sellega rikuti põhiseaduse §-st 24 tulenevat

hageja õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Tsiviilkohtupidamise seadustik ei sätesta, et teatud

hagide puhul hagi tagamine ei ole võimalik. Seega ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et

tuvastushagi puhul hagi tagamist rakendada ei saa. Asjaolu, et linnakohus ei teinud määruses viidet

TsKS § 153 lg-le 2, ei saa olla määruse tühistamise aluseks, kuivõrd hageja osundas sellele sättele

hagi tagamise taotluses. Vastavalt TsKS §153 lg-le 2 on kohtul õigus hagi tagada kuni 1 kuu enne

hagi esitamist.

Kirjalikus vastuses erikaebusele leiab vastustaja, et ringkonnakohtu määrus on õige.

Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja erikaebuse rahuldada selles toodud motiividel.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata.

TsKS § 153 lg 1 kohaselt oli hagi tagamine lubatud, kui tagamata jätmine võib raskendada

kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Hagi tagamise eesmärgiks on kohtuotsuse täitmise

kindlustamine. Hageja nõudeks oli tehingu tühisuse tunnustamine. Kuna hageja ei nõudnud

subjektiivse õiguse sunniviisilist teostamist, siis asjas kohtuotsuse täitmise küsimust ei tõusetu ning

puudub alus hagi tagamiseks.

Ringkonnakohus vaatas erikaebuse läbi TsKS § 298 p 3 alusel kirjalikus menetluses kohtuistungit

pidamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et põhiseaduse § 24 rikkumisega ei ole

tegemist siis, kui apellatsioonikohus ei hinda asja läbivaatamisel esimese astme kohtu lahendi

tõenduslikku külge (23. detsembri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-97). Kolleegium ei pea

vajalikuks seda seisukohta muuta. Arvestades seda, et erikaebuse lahendamisel on kohus hinnanud

vaid asja õiguslikku külge, siis pole kohus põhiseaduse § 24 rikkunud.

Kuna ringkonnakohtu 26. mai 1998. a määruse peale ei ole erikaebust esitatud, siis jätab kolleegium

seda määrust puudutavad erikaebuse väited tähelepanuta.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. mai 1998. a määrus muutmata ja erikaebus

rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed A. Kull, J. Rätsep