3-2-1-103-98 · Riigikohus

3-2-1-103-98

M Ä Ä R U S

Tartus 2. novembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, hageja F.-

S. Lutkati esindaja vandeadvokaat L. Nirgi osavõtul ja tõlk S. Soometsa juuresolekul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 5. oktoobril 1998. a

Florence-Silvia Lutkati kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

23. aprilli 1998. a otsuse Lilien Loiki ja Florence-Silvia Lutkati hagis elamuühistu Kalda ja

Vambola Parksepa vastu elamukooperatiivi Kalda otsuste kehtetuks tunnistamiseks,

omandiõiguse tunnistamiseks ja ebaseadusliku valduse lõpetamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Tallinna Linnavalitsuse 19. juuli 1991. a

korraldusega nr 599-k eraldati Lilien Loik"ile korter elamukooperatiivis (EK) Kalda asukohaga

Tallinnas Katleri 3-40. Selle korralduse alusel väljastas Tallinna Linna RSN TK Elamute Valitsuse

Elamukooperatiivide Organiseerimise Osakond orderi nr 595, millele oli perekonnaliikmena märgitud

L. Loik"i tädi Florence-Silvia Lutkat. EK Kalda osamaksuna on tasutud 19 300 rubla.

EK-i Kalda põhikiri registreeriti Tallinna Linna RSN TK Elamute Valitsuses 20. septembril 1988. a.

EK Kalda õigusjärglaseks on Elamuühistu (EÜ) Kalda, kelle põhikiri registreeriti Tallinna Lasnamäe

Linnaosa Valitsuse 22. oktoobri 1993. a korraldusega nr 41.

L. Loik esitas 14. oktoobril 1991. a EK Kalda juhatusele avalduse, milles teatas, et loobub talle

eraldatud korterist Katleri 3-40 seoses elama jäämisega EK-i Masti liikmena oma endisesse elukohta

Tallinnas Mahtra 36-34. 11. novembril 1991. a esitas L. Loik EK Kalda juhatusele avalduse, milles

palus ennast välja arvata kooperatiivist ning temale kuulunud osamaks üle anda F.-S. Lutkatile. Samal

päeval esitas F.-S. Lutkat avalduse EK-i Kalda juhatusele tema vastuvõtmiseks kooperatiivi liikmeks.

EK Kalda juhatuse 17. detsembri 1991. a koosoleku protokollilise otsusega arvati L. Loik

kooperatiivi liikmete hulgast välja ning jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse ettepanek võtta

kooperatiivi liikmeks F.-S. Lutkat põhjusel, et viimased 10 aastat ei ole ta Eestis elanud. Sama

otsusega võeti kooperatiivi liikmeks Vambola Parksepp.

EK-i Kalda 19. veebruari 1992. a volinike koosoleku protokollilise otsusega arvati kooperatiivi

liikmete hulgast välja L. Loik, kooperatiivi liikmeks võeti V. Parksepp ning keelduti F.-S. Lutkati

võtmisest kooperatiivi liikmeks 17. detsembri 1991. a kooperatiivi juhatuse otsuses toodud

motiividel.

Viidates ES §-le 18 lg 1 ja 2 ning 27, AÕS §-dele 68, 80 ja 81, AÕS RaKS §-le 21 lg 1 ja

korteriomandiseaduse §-le 3, esitas L. Loik 2. aprillil 1996. a hagi EÜ Kalda ja V. Parksepa vastu

elamukooperatiivi otsuse kehtetuks tunnistamiseks, millega keelduti korteriosaku vormistamisest F.-

S. Lutkati nimele ja omandiõiguse tunnistamiseks korterile Tallinnas Katleri 3-40 ja korteri

ebaseadusliku valduse lõpetamiseks. 10. jaanuaril 1997. a esitas F.-S. Lutkat sama sisuga hagi EÜ

Kalda ja V. Parksepa vastu. 5. veebruaril 1997. a täpsustas F."S. Lutkat oma nõuet ning palus enda

kui L. Loik"i perekonnaliikme õiguse tunnistamist osakule elamukooperatiivis Kalda, kooperatiivi

otsuse kehtetuks tunnistamist, millega V. Parksepp võeti kooperatiivi liikmeks, ning kohustada

V. Parkseppa lõpetama ebaseaduslik valdus Tallinnas Katleri 3-40 korteri osas. Ühtlasi paluti F.-

S. Lutkat vastu võtta elamuühistu liikmeks ja eraldada talle elamispind Tallinnas Katleri tn 3"40.

F.-S. Lutkat põhjendas oma nõuet sellega, et ta on sündinud Eestis, L. Loik on tema vennatütar, kes

elas oma emaga ühetoalises korteris. F. " S- Lutkati Tallinnas elamise perioodidel elas L. Loik tema

juures. 1989. a tuli L. Loik elama tema juurde Saksamaale. Ema sunnil loobus L. Loik esitatud

avaldusest Tallinnas, Katleri 3-40 korteri osas. Tallinna Linnavolikogu 9. mai 1991. a otsus

"Elamupoliitika põhisuundade kohta" p-s 5. 1 märgitud piirang ei kehti tema osas. L. Loik soovis

kooperatiivist välja astuda tingimuslikult osaku üleandmisega F.-S. Lutkatile. EK Kalda 19. veebruari

1992. a volinike koosolek ei olnud kvoorumi puudumise tõttu pädev otsuseid vastu võtma.

Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 1997. a otsusega lõpetati menetlus Tallinnas Katleri 3-40 korterile

omandiõiguse tunnistamise nõude osas. Muus osas jäeti hagid EK-i Kalda ja Vambola Parksepa vastu

rahuldamata. Vambola Parksepa hagi Lilien Loiki vastu EK-i Kalda liikmete hulka kuulumise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja 10000 krooni saamiseks jäeti rahuldamata. V. Parksepa vastuhagis

Lilien Loik`i ja Florence"Silvia Lutkati vastu korteriorderi nr 595 väljaandmise õigustühiseks

tunnistamiseks lõpetati menetlus. EK-i Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise nõudes leidis kohus, et

see vaidlus tuleb lahendada õigusaktide alusel, mis reguleerisid eluruumi kasutamist ja kooperatiivi

liikmelisust otsuste vastuvõtmise ajal. Sel ajal kehtinud EK § 108 nägi ette, et õigus astuda

elamukooperatiivi ja saada kooperatiivi korter on elamistingimuste parandamist vajavatel kodanikel.

Elamukooperatiivi liikmeks võis võtta 18"aastaseks saanud kodaniku, kes alaliselt elab asulas, kus

moodustatakse elamukooperatiiv ning kes vajab elamistingimuste parandamist vastavalt

elamukoodeksi §-le 25. Elamukooperatiivi liikme õigused ja kohustused määrati EK-i § 115 kohaselt

elamukooperatiivi põhikirjaga. EK-i Kalda põhikirja p 17 järgi oli elamukooperatiivi liikmel

muuhulgas õigus anda kooperatiivi liikmete üldkoosoleku (volinike koosoleku) nõusolekul oma

osamaks üle temaga alaliselt koos elavale täiskasvanud perekonnaliikmele (abikaasa, vanemad,

lapsed), kui ta lahkub kooperatiivist ja asub elama teise elukohta. Poolte seletuste ja L. Loik`i

avaldustega 14. oktoobrist 1991. a ja 11. novembrist 1991. a luges kohus tõendatuks et L. Loik elas ja

soovis elama jääda EK-i Masti liikmena eluruumi Tallinnas Mahtra tn. 36-34 ning soovis välja astuda

EK-st Kalda. Tõendatud pole hagejate väited 14. oktoobri avalduse kirjutamisest sunni mõjul. Soovi

EK-st Kalda välja astuda kinnitas L. Loik uuesti 11. novembri 1991. a avalduses. Seega on L. Loik

tahtnud EK-st Kalda välja astuda ja kooperatiiv on tema soovi arvestanud vastavate otsuste tegemisel.

L. Loik`i soovi anda osak üle F."S. Lutkatile kooperatiivi volinike koosolek ei rahuldanud. Koosolek

tugines põhikirja punktile 7, mille kohaselt võetakse kooperatiivi liikmeks kodanikke, kes pidevalt

elavad ja on alaliselt sisse kirjutatud Tallinnas, Maardu linnas või Saue alevis Tallinna Linna RSN TK

ja ENSV Ametiühingute nõukogu poolt kinnitatud Tallinnas elamukooperatiivi astuda soovivate

kodanike arvestuse eeskirjades ettenähtud aja jooksul, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. F.-

S. Lutkat pole tõendanud et tema kooperatiivi liikmeks vastuvõtmiseks olid nõutavad tingimused

täidetud. Kohus luges ka tõendatuks, et hagejad pole perekonnaliikmed: nad ei elanud 1991. a koos

vaidlusaluses korteris ega mujal ja ei saanud seega omada ühist majapidamist. Kohus leidis et

hagejate väide, mille kohaselt Lilien Loik esitas avalduse kooperatiivi liikmest lahkumiseks vaid

tingimusel, et osak antakse üle F.-S. Lutkatile, on tõendamata. Sellise tingimuse esitamine poleks

olnud kooskõlas ka kooperatiivi põhikirjaga. Kohus tuvastas, et kooperatiivi volinikke oli

19. veebruari 1991. a volinike koosoleku ajal 55 ja nendest osales koosolekul 38 liiget. Vaidlustatud

otsuse poolt hääletas 38 volinikku. Seega hääletas otsuse poolt põhikirja punktis 46 nõutud 2/3

volinikest ja alusetud on väited koosolekul kvoorumi puudumise kohta.

Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsusele esitasid F."S. Lutkat ja L. Loik. Viimase loobumise tõttu

apellatsioonkaebusest tema kaebuse osas apellatsioonimenetlus lõpetati. F.-S. Lutkati

apellatsioonkaebuses paluti linnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi EK-i

Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise osas. Kaebuses vaidlustati linnakohtu seisukoht, et hagejad pole

perekonnaliikmed ja väideti, et L. Loik on kogu aeg elanud koos oma tädiga ja olnud tema

ülalpidamisel. Samuti peeti alusetuks väidet, et F."S. Lutkat pole 10 aastat elanud Eestis, kuna talle

anti Katleri 3-40 korteri võtmed ja sellega valdus ning ta tasus 1991. a I kvartalis korteri eest

kommunaalmakseid. Arusaamatuks peeti kohtu järeldust kvoorumi olemasolu kohta

elamukooperatiivi üldkoosolekul, kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli kohal 28 volinikku,

mida on kinnitanud kostja V. Parksepp.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, leides, et kohus on põhjendatult lähtunud EK-i

Kalda otsustele hinnangu andmisel otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud seadustest ja elamukooperatiivi

põhikirjast. Kohus on hinnanud esitatud tõendeid ja otsus on tõenditega vastavuses. Kohus jõudis

järeldusele, et hagejad ei olnud perekonnaliikmed kooperatiivi põhikirja p 17.4 mõttes kuivõrd nad ei

elanud 1991. a koos vaidlusaluses korteris ega ka mujal ning ei omanud ühist majapidamist. Kohtu

seisukoht rajaneb esitatud tõenditel ja on kooskõlas ka vaidlusalusel perioodil elamukoodeksi §"s 51

lg 2 kehtestatud perekonnaliikme mõistega. Ekslikuks peeti apellandi väidet, mille kohaselt

L. Loiki`le väljastatud orderil oleva kandega F.-S. Lutkati perekonnaliikmena korterisse kolimiseks

on tõendatud, et nad olid perekonnaliikmed. Ringkonnakohus leidis, et 19. veebruaril 1992. a oli

elamukooperatiivis 55 volinikku ja kuna koosolekul osales 38 volinikku, siis võttis koosolekust osa

2/3 volinikest. Vastuvõetud EK-i Kalda otsused olid ka vormiliselt kooskõlas põhikirja nõuetega

Kassatsioonkaebuse esitas F.-S. Lutkat, kes palus teha asjas uue otsuse, millega 1) rahuldada tema

nõuded ning tuvastada EK Kalda otsuste õigustühisus. 2) kohustada vastustajat võtma ta EÜ Kalda

liikmeks seoses L. Loiki osaku üleandmisega vastavalt nende 11. novembri 1991. a taotlustele. 3)

kohustada vastustajat talle üle andma Tallinnas Katleri 3-40 asuva korteri valduse. 4) mõista

vastustaja kanda kohtukulud.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidi kohus arvestama mitte 1988. a, vaid taotluste esitamise

ajal 11. novembril 1991. a valitsenud õiguslikku olukorda, mil kehtis Tallinna Linnavolikogu 9. mai

1991. a otsus. See otsus seisab õigusaktide hierarhias kõrgemal EK-i Kalda 1988. a põhikirjast ning

kooperatiivide põhikirjad pidid 1991. a vastama sellele otsusele. Põhikirja sätted, mis olid

linnavolikogu otsuses sätestatuga vastuolus, ei kuulunud enam rakendamisele. Seega juhindusid

kohtud põhikirjast, mis ei olnud enam täies ulatuses kehtiv. Eelnevaga rikuti kassaatori põhiseaduse

§-st 12 tulenevat õigust saada seaduse ees koheldud võrdselt kõigi kodanikega. Võrdõiguslikkuse

printsiip keelas kassaatorit kohtlemast 1988.a kehtinud sätete alusel, kui teisi koheldi 1991. a

kehtinud sätete alusel. Ka 1988. a kehtinud õiguskorras kujutas osaku üleandmise sõltuvusse

seadmine perekonnaliikmeks olekust ja teatud ajaperioodil kindlas elukohas elamisest

võrdõiguslikkuse põhimõtte olulist rikkumist. Samaaegselt rikuti kassaatori põhiseaduslikku õigust

vabale eneseteostamisele ja omandile. Sellest tulenevalt on igaühel õigus sõlmida lepinguid isikutega

omal vabal valikul, sealhulgas üle anda osakut elamukooperatiivis. Lahendades hagejate taotlusi

linnavolikogu otsuse alusel, ei oleks kassatori põhiseaduslikke õigusi rikutud. Eelnevate

kohtuotsustega kinnitatud põhiõiguste rikkumisi ei saa põhiseaduse § 152 kohaselt lubada. Eelnevast

tulenevalt olid hagejate 11. novembri 1991. a taotlused põhjendatud. L. Loiki 11. novembri 1991. a

tingimusliku taotluse võis kas tervikuna rahuldada või tervikuna rahuldamata jätta. Ringkonnakohus

on ekslikult tuvastanud, et L. Loik esitas 14. oktoobril 1991. a avalduse EK-i Kalda juhatusele.

Nimetatud avaldus oli adresseeritud Tallinna Linna Kooperatiivide Valitsuse juhatajale ega saanud

olla aluseks EK-i Kalda otsusele. Alates 1977. a elab kassaator poolaasta kaupa Hamburgis ja

Tallinnas, mida teab tõendada tema abikaasa. Seega vastab kassaator Linnavolikogu otsuses

sätestatud tingimustele.

Pärast iseseisvuse taastamist võib elamukooperatiivide tegevust vaadelda vaid kooskõlas kehtiva

konstitutsiooniõigusega. Eeltoodust tulenevalt peavad kõik õigustoimingud olema kooskõlas

õigusriikluse põhimõttega, mille hulka kuulub ka õiguslik ärakuulamine. Hagejaid 19. veebruari

1992. a koosolekule ei kutsutud ja neil puudus võimalus avaldada oma seisukohta. Taotluste

menetlemise kohta koostatud protokoll peab sisaldama kohalviibinud volinike nimesid, käsitletud

küsimust, selle kohta esitatud seisukohtade olulist sisu ja hääletusele pandud küsimuse täpset

formuleeringut, samuti seda, et on tuvastatud asjaosaliste korrapärane koosolekule kutsumine.

Viimatinimetatud andmed, samuti koosolekust osavõtnute nimed 19. veebruari 1992. a protokollist ei

nähtu. Lisatud kooperatiivi liikmete nimekirja järgi oli kooperatiivis 60 liiget, mida kinnitab ka

protokoll. Seega oli volinike koosoleku otsustamisvõimelisuseks vajalik 2/3 volinike ehk 40 voliniku

kohalolek. Kuna protokolli kohaselt see nii polnud, siis ei olnud volinike koosolek otsusevõimeline.

Volinike koosoleku protokoll ei kujuta õigusriiklikult otsust esitatud taotluse kohta. Otsused tuleb

pärast asjaosaliste õiguslikku ärakuulamist teha kirjalikult ja kirjalikult põhjendada. Seda pole EK

Kalda ega EÜ Kalda tänaseni teinud. Hagejatele pole ühestki kirjalikust otsusest teatatud ega ühtegi

kirjalikku otsust kätte toimetatud. Eeltoodust tulenevalt pole õigusriiklikult tehtud tänaseni ühtegi

otsust 11. novembril 1991. a esitatud taotluste kohta. Ka volinike koosoleku protokoll, mida pole

taotluse esitajatele kätte toimetatud, ei saa olla otsus ega seda asendada. Volinike koosoleku otsus,

mida pole adressaadile teatavaks tehtud ja kätte toimetatud jääb õigusliku mõjuta.

Vastustaja EÜ Kalda palus jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi istungil esitas kassaatori esindaja vandeadvokaat L. Nirgi taotluse lubada istungil

õiguslikke põhjendusi esitada Saksamaa Liitvabariigi vandeadvokaadil Peter- Friedrich Krienitzil, kes

esindas F.-S. Lutkatit ringkonnakohtus. Kolleegium jättis taotluse rahuldamata. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi istungil esinevate isikute ring on määratud TsMS §-ga 355 lg 4. Selle sätte kohaselt

võivad Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil esineda kassaator, vastustaja ja teised protsessiosalised.

Protsessiosaliste loetelu on sätestatud TsMS §-s 66. Sama seadustiku § 83 lg 1 ja lg 4 kohaselt võib

isik kohtus ajada asja esindaja kaudu. TsMS § 85 lg 2 kohaselt võib lepinguliseks esindajaks

Riigikohtus olla vaid vandeadvokaat, kelleks seaduse Eesti Advokatuuri kohta § 3 lg 1 ja 2 kohaselt

saab olla vaid Eesti Advokatuuri kuuluv isik. Vandeadvokaadiks saamise tingimused on kehtestatud

sama seaduse §-s 6. Seega ei kuulu Peter-Friedrch Krienitz isikute ringi, kes saavad Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi istungil esineda.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi antud koosseisus tahab muuta tsiviilkolleegiumi viimast seisukohta

seaduse tõlgendamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 14. juuni 1995. a otsuses tsiviilasjas III-

2/1-31/95 (Riigi Teataja III, 1995, 9, 107) asunud seisukohale, et vaidlus 19. veebruari 1992. a

elamukooperatiivi volinike koosoleku otsuste kehtivuse üle tuleb lahendada elamuseaduse (ES) sätete

kohaselt ja ES § 18 lg 2 kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud redaktsiooni järgi saab osaku

üleandmisest keeldumist vaidlustada elamukooperatiivi liige, mitte aga isik, kellele kooperatiivi liige

soovis osakut üle anda. Elamuseadus jõustus 1. juulist 1992. a. Tsiviilkolleegiumi antud koosseis

tahab asuda seisukohale, et vaidlus tuleb lahendada elamukooperatiivi volinike koosoleku otsuste

vastuvõtmise ajal kehtinud elamukoodeksi ja EK-i Kalda põhikirja järgi.

Juhindudes TsMS §-st 357 lg 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Lükata asja arutamine edasi ja anda asi lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa