3-1-1-111-98 · Riigikohus

3-1-1-111-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. oktoobril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

S. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

ning O. M. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu S. M. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel,

süüdimõistetu O. M. kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Narva Linnakohtu 28. aprilli 1998. a otsusega tunnistati S. M. ja O. M. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

ning neid karistati vastavalt seitsme- ja kuueaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. S. M. ja O. M.

tunnistati süüdi selles, et nad 31. detsembril 1996. a kella 17.30 ajal, olles alkoholijoobes, tulid võõra vara

varguse eesmärgil Narvas X tn 40a - 19 paiknevasse korterisse. Ühise alkoholi tarbimise käigus nõudsid

S. M. ja O. M. selles korteris elavatelt A. A. ja M. T. raha. Raha andmisest keeldumise tõttu lõi S. M. A. A.

rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale. S. M. jätkas maaslamaja peksmist ja lõi talle

vähemalt kümme korda jalaga näkku, pähe ja teistesse kehaosadesse, tekitades kannatanule kerged

kehavigastused, mis põhjustasid lühiajalise terviserikke. Lisaks sellele ähvardas S. M. A. A. kruvikeerajaga

läbi torgata. Samal ajal lõi O. M. M. T. jalaga keha piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus ku"etile.

Seejärel lõi O. M. kannatanut vähemalt kolm korda jalgadega erinevatesse kehaosadesse ja tekitas talle

kerged kehavigastused. Olles kannatanud läbi peksnud, omastasid S. M. ja O. M. mitmesugust A. A.

kuuluvat vara, tekitades talle 1842 krooni suuruse varalise kahju.

Narva Linnakohtu 28. aprilli 1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused O. M. ja S. M.

ning S. M. kaitsja vandeadvokaat Antonina Belõ"eva.

O. M. taotles apellatsioonkaebuses enda suhtes KrK § 47 sätete kohaldamist. S. M. taotles

apellatsioonkaebuses kriminaalasja uut arutamist väitega, et kannatanu M. T. ise lubas võtta oma vara võla

katteks. Kaitsja apellatsioonkaebuses taotleti S. M. tegevuse ümberkvalifitseerimist KrK § 188 järgi

põhjendusega, et tema kaitsealusel puudus tahtlus võõra vara hõivamiseks ning raha võeti kannatanu M. T.

nõusolekul võla katteks.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. augusti 1998. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu 28. aprilli

1998. a otsus osaliselt. O. M. tunnistati süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati

vabadusekaotusega üheks aastaks poolkinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et A. A. kruvikeerajaga ähvardamist S. M. poolt tuleb käsitleda

täideviija ekstsessina, sest on tuvastamata, et selline ähvardamine toimus O. M. teadmisel. Kohus luges

tõendatuks asjaolu, et O. M. viibis A. A. ähvardamise hetkel teises toas. Tulenevalt sellest, et M. T. tekitati

peksmisega üksnes kerged kehavigastused, mis ei olnud tema elule või tervisele ohtlikud, tuleb O. M.

tegevus kvalifitseerida avaliku vargusena KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning kergendada talle mõistetud

karistust.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. augusti 1998. a otsuse peale esitas kassatsioon-kaebuse

süüdimõistetu S. M. ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Elo Kungla.

S. M. ei nõustu talle süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga ning taotleb selle ümberkvalifitseerimist KrK

§ 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja sellest tulenevalt ka karistuse kergendamist.

Kassatsioonprotestis taotletakse O. M. kuriteo ümberkvalifitseerimise osas ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Protesti kohaselt on

ringkonnakohus O. M. tegevuse ümberkvalifitseerimisel lähtunud vaid kuriteosündmuse teisest etapist -

hetkest, mil S. M. ähvardas ühes toas kruvikeerajaga A. A. ja teises toas kasutas O. M. vägivalda M. T.

suhtes. Prokuröri arvates ei ole aga ringkonnakohus arvestanud O. M. käitumist kuriteosündmuse esimesel

etapil, mil ta viibis samas ruumis, kus S. M. peksis A. A. Prokurör rõhutab, et samas ruumis viibimise ja

M. T. samaaegse ründamisega O. M. mitte üksnes ei aktsepteerinud S. M. tegevust, vaid osutas talle ka

aktiivset kaasabi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas süüdimõistetu S. M. kaitsja vandeadvokaat

A. Pärtel oma kaitsealuse kassatsioonkaebust. Süüdimõistetu O. M. kaitsja vandeadvokaat N. Agarjova

taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Pokurör toetas kassatsioonprotestis sisalduvat

taotlust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Prokuröri protest on põhjendatud ja see tuleb rahuldada järgmistel õiguslikel kaalutlustel.

Narva Linnakohtu 28. aprilli 1998. a otsusega tuvastatu kohaselt alustasid S. M. ja O. M. ühiselt ja teineteist

toetades kuritegelikku rünnet A. A. ja M. T. vastu. Samuti on linnakohtu otsusega tuvastatud, et sellise ühise

tegutsemise tulemina:

a. kasutati kannatanute suhtes reaalselt elule ja tervisele ohtlikku vägivalda;

b. lubades kasutada kruvikeerajat torkerelvana, ähvardati ühte kannatanutest A. A. elule ja tervisele

ohtliku vägivalla kasutamisega.

Tuvastatu pinnalt kvalifitseeriti nii S. M. kui ka O. M. tegevus KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. augusti 1998. a otsuses on aga asutud seisukohale, et kuna

O. M. ei olnud teadlik sellest, et S. M. hakkab A. A. kruvikeerajaga ähvardama, siis tuleb S. M. poolset

kruvikeerajaga ähvardamist käsitada täideviija ekstsessina ja sellest tulenevalt tuleb O. M. tegevus ümber

kvalifitseerida KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Seejuures on aga ringkonnakohus jätnud tähele panemata, et Narva Linnakohtu 28. aprilli 1998. a otsusega

oli nii S. M. kui ka O. M. tegevus kvalifitseeritud KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ka sõltumata S. M.

poolsest ähvardusest kasutada kruvikeerajat.

Seega leides, et O. M. tegevus tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, oleks

ringkonnakohtu otsuses tulnud põhjendada, miks on ringkonnakohtu arvates linnakohus ekslikult

kvalifitseerinud röövimisena S. M. ja O. M. käitumise kuriteosündmuse esimesel etapil - ajal, mil nad

mõlemad samaaegselt ja samas ruumis viibides ründasid kannatanuid. Sellise põhjenduse puudumine

ringkonnakohtu otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käsitatav AKKS § 39 lg 3 p-s 7

nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena.

S. M. kassatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub õiguslik alus, sest nii esimese kui ka teise astme kohtu

otsustes on kriminaalmenetluse seaduse sätteid järgides tuvastatud tema poolt kuritegeliku käitumise

toimepanemine ja see käitumine on kriminaalõiguslikult õigesti kvalifitseeritud.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. augusti 1998. a otsus O. M.

süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning saata kriminaalasi selles

osas uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. augusti 1998. a otsus muutmata.

3. Kassatsioonprotest rahuldada, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Mõista välja kaitsjatasu katteks riigituludesse S. M. 849 kr 60 s (kaheksasada nelikümmend üheksa

krooni ja kuuskümmend senti) ja O. M. 849 kr 60 s (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja

kuuskümmend senti).

Kohtuotsus jõustub 27. oktoobril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg