3-2-1-100-98 · Riigikohus

3-2-1-100-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. oktoobril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja A. Kull vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 28. septembril 1998. a

Svetlana "ilova kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai

1998. a otsuse Svetlana "ilova hagis Sillamäe Haigla vastu töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja hüvitise saamiseks.

Svetlana "ilova töötas Sillamäe Haigla polikliiniku juhataja ametikohal. 9. juunil 1997. a lõpetas

kostja temaga töölepingu TLS § 86 p 4 alusel oma ametikohale mittevastavusel puuduliku

keeleoskuse tõttu.

Sillamäe Linnakohtule 10. oktoobril 1997. a esitatud hagiavalduses palus S. "ilova töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest

keskmise palga väljamõistmist. Hageja leidis, et kostja lõpetas temaga töölepingu ebaseaduslikult.

Töölepingu lõpetamisel ei märgitud, millise keele mittepiisav oskus oli töölepingu lõpetamise

aluseks. Kostja ei ole hagejale varem esitanud pretensioone, et mõne keele mittevaldamine

takistanuks tal oma tööülesannete nõuetekohast täitmist. Kostja ei pakkunud töölepingu lõpetamisel

talle teist tööd.

Sillamäe Linnakohus jättis 5. jaanuari 1998. a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt lõpetas kostja töölepingu seaduslikult. Kohus leidis, et tööandja kasutas oma õigust lõpetada

tööleping, kui töötaja ei vasta oma ametikohale ebapiisava keeleoskuse tõttu (TLS § 101 lg 1 p 2).

Otsuse kohaselt takistas eesti keele mittevaldamine hagejal polikliiniku juhataja kohuseid

nõuetekohaselt täita, kuna ametialased dokumendid olid vormistatud eesti keeles. Hageja ei saanud

aru haigekassa dokumentidest profülaktilise vaatluse ja dispanseerimise kohta, mistõttu jäid need läbi

viimata. Haiglal jäi selleks eraldatud raha saamata. Kostja tegi enne vallandamist hagejale ettepaneku

esitada eesti keele oskuse kohta tunnistus. Kuna hageja seda ei esitanud, siis vabastati ta töölt.

Viru Ringkonnakohtu 22. mai 1998. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu

otsuse põhjenduste järgi on linnakohus õigesti leidnud, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu

seaduslikult. TLS § 101 lg 1 p 2 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 4 alusel

töötaja mittevastavusel oma ametikohale, kui töötaja ei vasta oma ametikohale ebapiisava

keeleoskuse tõttu. Hageja ei esitanud ka kohtule tõendit eesti keele oskuse kohta.

Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1996. a määrusega nr 31 kinnitatud "Isikutega tööalaselt suhtlevatele

riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste teenistujatele ning asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide

töötajatele eesti keele valdamise ja kasutamise nõuete" p 8 kohaselt on keeleoskuse kesktase nõutav

asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide allüksuste juhtidel. Sillamäe Haigla põhikirja p 1. 2 järgi on

polikliinik Sillamäe Haigla allüksus. Asja materjalidest nähtub, et Sillamäe Haigla teatas hagejale

temaga eelseisvast töölepingu lõpetamisest vastavalt TLS § 87 lg 1 p-le 4. Hageja seletuste kohaselt

on talle TLS § 90 lg 1 p-s 2 ettenähtud hüvitis välja makstud. Hageja väide selle kohta, et talle ei

pakutud töölepingu lõpetamisel arsti tööd, ei ole arvestatav, kuna 29. jaanuari 1996. a Vabariigi

Valitsuse määruse nr 31 kohaselt on ka spetsialistidel nõutav eesti keele oskuse kesktase. Pealegi

võttis hageja ringkonnakohtu istungil ise õigeks, et ka arst peab eesti keelt oskama.

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada. TLS § 86 p 4 alusel töölepingu

lõpetamisel peab tööandja tõendama, et töötaja ei saa ametikohustustega hakkama riigikeele

ebapiisava oskuse tõttu. Seejuures peab tööandja arvestama, et töötaja eesti keele valdamist

kontrollitakse eesti keele eksamil, millele on osundatud isikutega tööalaselt suhtlevatele riigiasutuste

ja kohalike omavalitsuste teenistujatele ning asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide töötajatele eesti

keele valdamise ja kasutamise nõuete p-s 3.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited protsessiõiguse normide olulise

rikkumise kohta. Kohus rikkus TsKS § 167 nõudeid, kuna otsustas asja eelistungit pidamata, ei

selgitanud välja poolte arvamust asja arutamise kollegiaalsuse kohta ning jättis välja kutsumata

hageja esindaja taotletud tunnistaja.

Vastuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et haigla struktuuriüksuse - polikliiniku - juhataja peab valdama eesti keelt

kesktasemel, s.o omama D-kategooriat. Hageja pidi tõendama oma riigikeeleoskust. Vastavat tõendit

hageja ei esitanud ning ei õppinud ka riigikeele kursustel. Protsessiõigusnorme kohus rikkunud ei ole.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu seaduslikult. Kohus luges

tuvastatuks, et eesti keele mitteoskamise tõttu ei saanud hageja aru haigekassa dokumentidest

profülaktilise vaatluse ja dispanseerimise korraldamiseks. Seetõttu jäi haiglal selleks eraldatud raha

saamata. TLS § 101 lg 1 p 2 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 4 alusel

mittevastavuse tõttu ametikohale, kui töötaja ei vasta oma ametikohale ebapiisava keeleoskuse tõttu.

Kohus tegi kindlaks, et kostja teatas 9. mail 1997. a kooskõlas TLS § 87 lg 1 p-ga 4 töölepingu

lõpetamisest töötaja mittevastavusel oma ametikohale ebapiisava keeleoskuse tõttu kirjalikult üks kuu

ette. Hagejale allkirja vastu kätte antud teatises on hagejale tehtud ettepanek esitada 9. juuniks

1997. a tõend eesti keele D-kategooria tasemel valdamisest. Hageja nõutud tõendit ei esitanud.

Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et eelistungit pidamata rikkus kohus oluliselt protsessiõiguse

normi. TsKS § 167 lg 1 kohaselt kohus võis kutsuda pooli eelistungile. Seega ei kehtestanud

osundatud säte kohtule kohustust eelistungi pidamiseks. Põhjendatud ei ole hageja väide, et tema

esindaja taotluse asja arutamiseks kollegiaalselt ja tunnistaja kutsumiseks jättis kohus rahuldamata.

Linnakohtu 5. jaanuari 1998. a protokolli kohaselt on kohus pooltele selgitatud TsKS §-de 174 ja 176

järgi nende õigused kohtus. Seega tagas kohus hagejale ja tema esindajale võimaluse soovitud

taotluste esitamiseks. Protokollist ei nähtu, et hageja või tema esindaja taotlenuks asja arutamist

kollegiaalselt kaasistujate osavõtul ja täiendavate tunnistajate väljakutsumist.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa