3-3-1-32-98 · Riigikohus

3-3-1-32-98

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 16. oktoobril 1998. a.

E. Ilvese ja R. Kallase kassatsioonkaebuse läbivaatamine ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 15. oktoobril 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Evi Ilvese ja Raimund Kallase

kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 1998. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-58/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Raimund Kallas, Evi Ilves ja tema esindaja vandeadvokaat

Sirje Must, Tartu Linnavalitsuse esindaja maakorralduse osakonna jurist Leida-Elli Vavrenjuk ning

Füüsika Instituudi esindaja jurist Anne Luik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. märtsi 1994. a. otsusega nr. 42 tunnistati Johannes Tamm

" mõttelises osas ning Evi Ilves, Ellen Hansen, Johannes Kallas, Raimund Kallas, Ruth Soon, Rein

Kallas, Ilmar Kallas ja Helja Toode võrdsetes 1/16 mõttelistes osades omandireformi õigustatud

subjektideks endise Tamme A-20 talu maa (endine kinnistu nr. 6846) pindalaga 125 600 m2

(12,56 ha) suhtes. Endise talu maast jääb Ülenurme valla territooriumile 36 900 m2, ülejäänud osa

maast on Tartu linna territooriumil.

Tartu Linnavalitsuse 5. oktoobri 1995. a. korraldusega nr. 1383 määrati Tartu linnas Ränilinna

linnaosas Riia tn. 142 hoonete juurde teenindusmaa suurusega 35 050 m2 (p. 1), nõustuti Riia tn. 142

Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi laboratooriumkorpus-peahoone ja viilhalli ning

mitmesuguste rajatiste ja trasside teenindusmaa pindalaga 35 050 m2 riigi omandisse jätmisega (p. 2)

ja määrati maakasutuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa (p. 3). Nimetatud korralduse õigusliku alusena

märgiti Maareformi seaduse § 31 lg 1 p. 1 ja § 7 lg 5, Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1995. a. määrusega

nr. 94 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" punktid 12 ja 13 ning Füüsika Instituudi taotlus.

Haridusministri 16. jaanuari 1997. a. käskkirjaga nr. 3 jäeti Füüsika Instituudi kasutada olev Tartus,

Riia tn. 142 asuv hoonestatud maaüksus pindalaga 35 050 m2 riigi omandisse, maakasutuse

sihtotstarbega - sotsiaalmaa, vastavalt olemasolevale maakasutusõigusele ja krundiplaanile. 20. mail

1997. a. kanti see riigi omandisse jäetud maa maakatastrisse. Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a.

määrusega nr. 328 oli jäetud Füüsika Instituudile kuuluvad hooned riigi omandisse.

Füüsika Instituudi väitel eraldati talle ENSV Ministrite Nõukogu 13. augusti 1976. a. määrusega

nr. 370 maa 8,03 ha Tartus, Riia tn. 142. 8. jaanuaril 1985. a. koostati maa 8,03 ha looduses

eraldamise akt nr. 475.

Tartu Linnavalitsuse 29. oktoobri 1996. a. korraldusega nr. 2003 otsustati tagastada õigustatud

subjektidele endise Tamme A-20 talu maa kahe eraldi kinnistuna kokku 39 410 m2. Tartu linna

territooriumil asuva mittetagastatava maa 49 290 m2 eest määrati kompensatsioon.

27. novembril 1996. a. esitasid õigustatud subjektid E. Ilves, J. Kallas, R. Kallas, E. Hansen ja

R. Soon kaebuse Tartu Halduskohtule Tartu Linnavalitsuse 29. oktoobri 1996. a. korraldusele

nr. 2003, paludes tunnistada see korraldus maa mittetagastamise ja kompensatsiooni määramise osas

seadusevastaseks, kuna korralduses ei ole maa tagastamisest keeldumist põhjendatud ja ei ole

viidatud konkreetsele seadusesättele. Tartu Halduskohtu 4. juuli 1997. a. otsusega tunnistati kaevatud

korralduse punktid 1.3 ja 1.4 seadusevastaseks, kuna korralduses ei ole märgitud maa osalise

mittetagastamise põhjendust ja ei ole viidatud Maareformi seaduse § 6 lg 2 ühelegi punktile.

3. juulil 1997. a. esitasid E. Ilves, J. Kallas, R. Kallas, E. Hansen ja R. Soon Tartu Halduskohtule

kaebuse Tartu Linnavalitsuse 5. oktoobri 1995. a. korraldusele nr. 1383, paludes tunnistada see

seadusevastaseks, kuna korralduses puudub põhjendus, miks jäetakse Füüsika Instituudile

teenindusmaa pindalaga 35 050 m2. Asja menetlemisel Tartu Halduskohtus taotlesid kaebuse esitajad

Tartu Linnavalitsuse 5. oktoobri 1995. a. korralduse nr. 1383 seadusevastaseks tunnistamist põhjustel,

et:

Riia tn. 142 hoonete juurde määrati teenindusmaa 35 050 m2, kuid need hooned asuvad endise

Tamme A-20 talu maal;

Teenindusmaa määrati põhjendamatult suurena, selle piirid ja asukoht on motiveerimata, 13 000 m2

on määratud õigustamatult;

Teenindusmaale on määratud ebaõige otstarve - sotsiaalmaa.

Tartu Halduskohtu 10. veebruari 1998. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

1. Maareformi seaduse § 31 lg 1 p. 1 kohaselt jäetakse õigustatud subjektile tagastamata riigi

omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. MRS § 7 lg 5 kohaselt määrab

ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse kohalik omavalitsus ja volitatud riigiasutus Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1995. a. määruse nr. 94 p. 12 kohaselt

esitab taotleja või tema poolt volitatud isik nimetatud korra p. 11 kohaselt koostatud toimiku maa

asukoha järgsele linna- või vallavalitsusele riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe või sihtotstarvete

määramiseks vastavalt Maakatastriseaduse §-le 18, samuti maa suuruse ja piiride asukoha

täpsustamiseks ning arvamuse saamiseks;

2. Linna- või vallavalitsus vaatab Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1995. a. määruse nr. 94 p. 13 kohaselt

esitatud toimiku läbi ning annab KOKS § 6 lg 1 ja § 9 lg 9 alusel 15 päeva jooksul arvates toimiku

saamise päevast arvamuse riigi omandisse jäetava maa suuruse ja piiride asukoha kohta, arvestades

kinnitatud territoriaalplaneeringut või arengukava, senise õigusliku maakasutuse ulatust ja taotleja

põhjendatud vajadusi. Kui linna- või vallavalitsus arvamust ei esita, loetakse maa riigi omandisse

jätmise taotlus linna- või vallavalitsusega kooskõlastatuks;

3. Maa sihtotstarve - sotsiaalmaa - on määratud Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a. määruse

nr. 36 p. 5 alusel õigesti;

4. Füüsika Instituut taotles hoonete ja rajatiste aluse ning teenindusmaana 35 050 m2, lisades

motiveeringu maa suuruse ja piiride kohta ning projektplaani. Kuna taotlus esitati 22. mail 1995. a. ja

vaidlustatud korraldus anti 5. detsembril 1995. a., siis loetakse maa riigi omandisse jätmise taotlus

kooskõlastatuks ning korralduses ei pea tingimata olema viidet arvamusele maa suuruse ja piiride

kohta;

5. Vaidlustatud korraldus on piisavalt motiveeritud. Korralduses näidatud õiguslik alus on kooskõlas

korralduse sisuga ja korralduse ettevalmistamiseks esitatud dokumentatsiooniga. Selles on ka viide

Füüsika Instituudi taotlusele, milles on kirjeldatud ja motiveeritud infrastruktuuri laiendamist;

6. Kohus juhindus analoogia korras Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a. määrusega nr. 208

kinnitatud "Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise alused" punktist 4, kus

nimetatakse hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise kriteeriumid: tiheasula osa

hoonestusprojekt; liini-, teede- või vesiehituse projekt, millele generaal-(asendi-)plaani osa põhjendab

maa-ala suuruse ning piiride paigutuse hoonete, peal- ja allmaarajatiste, kaitsetsoonide ja haljastuse

tarvis vastavalt ehitamise ajal kehtinud normatiividele;

7. Lähtudes tõenditest Riia tn. 142 hoonete hulga ja pindala 7353 m2 kohta, samuti hoonete, rajatiste

ja trasside, sealhulgas spetsiifilise rez iimiga heeliumitrassi olemasolust, on teenindusmaa suurus

õigustatud, vajadus tõendatud ja motiveeritud ning normaalseks funktsioneerimiseks ja arendamiseks

optimaalse suurusega.

20. veebruaril 1998. a. esitasid E. Ilves, J. Kallas, R. Kallas, E. Hansen ja R. Soon

apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule, paludes tühistada halduskohtu otsuse ja tunnistada

kaevatud korraldus täielikult seadusevastaseks. Apellatsioonkaebuse motiivid olid järgmised:

Otsuses on arusaamatu see, mida tähendab viide "Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa

määramise aluste" punktile4, kuna selle tekst ei ole esitatud täielikult ja täpselt;

Kaevatud korralduses viidatakse MRS §-le 31 lg 1 p. 1. Seetõttu ei ole kohtul õigust põhjendada

korralduse seaduslikkust mingite teiste normidega;

Kohtuotsuses on märgitud ebaõigesti Füüsika Instituudi hoonete aluse maa pindala. Selle asemel on

märgitud hoonete sisepindala, arvestamata, et peahoone on ka 5-korruseline;

Asjaolu, et korralduses on nimetatud Füüsika Instituudi taotlust, ei saa olla selle korralduse

põhjenduseks, sest taotluse sisu ei nähtu korraldusest. Seega ei sisaldu korralduses põhjendust, miks

otsustati määrata teenindusmaaks 35 050 m2;

Füüsika Instituut on vaidlusalusel maal pikemaks ajaks välja rentinud viilhalli aktsiaseltsile Maine.

Seega ei ole seda viilhalli instituudi tegevuseks vaja;

Füüsika Instituut ei ole esitanud kohtule mingeid dokumente, millega põhjendada oma taotlust, s.h.

arengukava ja detailplaneeringut. Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1995. a. määruse nr. 94 p. 13 kohaselt

annab kohalik omavalitsus arvamuse riigi omandisse jäetava maa suuruse ja asukoha kohta,

arvestades kinnitatud territoriaalplaneeringut või arengukava ja samuti taotleja põhjendatud vajadusi;

Tartu Halduskohtus esitatud põhjendused teenindusmaa määramise kohta ei lange kokku vaidlustatud

korralduses toodud viidetega. Seetõttu oleks halduskohus pidanud tunnistama korralduse

seadusevastaseks.

Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 1998. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige,

kuid selle motiivid on ebaõiged, mistõttu apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ringkonnakohtu

otsuses toodud motiividel. Ringkonnakohus leidis, et HKS § 5 lg 1 kohaselt on isiku halduskohtusse

pöördumise aluseks tema õiguste rikkumine või vabaduste piiramine. Kui kohus tuvastab, et

vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, siis puudub alus järgnevalt

hinnata, kas vaidlustatud akt oma vormilt ja sisult vastab seaduse nõuetele. Ringkonnakohus leidis, et

Tartu Linnavalitsuse 5. oktoobri 1995. a. korraldus nr. 1383 ei riku kaebuse esitajate õigusi ega piira

nende vabadusi. Nimetatud korraldusega nõustus Tartu Linnavalitsus Tartus Riia tn. 142 hoonete ja

rajatiste juurde teenindusmaa jätmisega riigi omandisse, määras teenindamiseks vajaliku maa suuruse

ja sihtotstarbe. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1995. a. määrusega nr. 94 kinnitatud "Maa riigi

omandisse jätmise korra" punktile 6 on Vabariigi Valitsuse otsusega riigi omandisse jäetud hoonete ja

rajatiste aluse ning nende teenindamiseks vajaliku maa MRS §-s 31 lg 1 p. 1 nimetatud otstarbel riigi

omandisse jätmise otsustajateks vastav minister või maavanem. Sama määruse p. 13 kohaselt annab

kohalik omavalitsus oma arvamuse riigi omandisse jäetava maa suuruse ja piiride asukoha kohta,

arvestades kinnitatud territoriaalplaneeringut või arengukava, senise õigusliku maakasutuse ulatust ja

taotleja põhjendatud vajadusi. Kui selle tähtaja jooksul linna- või vallavalitsus arvamust ei esita,

loetakse maa riigi omandisse jätmise taotlus linna- või vallavalitsusega kooskõlastatuks.

Ringkonnakohus leidis ühtasi, et kaebuse esitajate õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud

maa kogu ulatuses saab rikkuda mitte teenindusmaa suuruse ja piiride kooskõlastamine ning riigile

jäetava maa sihtotstarbe määramine, vaid selle maa riigi omandisse jätmise otsustamine. Kaebuse

esitajad saavad oma seisukohad teenindusmaa suuruse ja piiride ning sihtotstarbe kohta esitada maa

riigi omandisse jätmist otsustavale organile.

E. Ilves ja R. Kallas esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Tartu Ringkonnakohtu

29. juuni 1998. a. otsuse ja saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse

motiivid on järgmised:

Haldusakt peab vastama seaduse nõuetele nii vormilt kui sisult, ta peab sisaldama põhjendusi,

motiive ja viidet konkreetsele seadusesättele, mis muudab haldusakti kontrollitavaks. Jääb küsitavaks,

kuidas tuvastab kohus seda, kas haldusakt rikub kaebaja õigusi või piirab tema vabadusi, kui kohtu

arvates puudub vajadus kontrollida haldusakti seaduslikkust selle vormist ja sisust tulenevalt.

Vaidlustatud haldusaktis sisaldub viide seadusele, kuid selle seaduse nõudeid järgitud ei ole;

Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1995. a. määrusega nr. 94 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra"

p. 13 kohaselt peab kohalik omavalitsus andma oma arvamuse kinnitatud territoriaalplaneeringu või

arengukava alusel. Kassaatoritel puuduvad andmed taolise planeeringu või kava olemasolu kohta,

kuna neid ei ole kohtule esitatud. Kohtuotsuses puudub seisukoht, mida arvestati

territoriaalplaneeringuna või arengukavana;

Maa riigi omandisse jätmise korra p. 15 kohaselt juhtudel peab taotleja (antud juhul Füüsika

Instituut), kui riigi omandisse jäetava maa kohta on esitatud taotlus maa tagastamiseks, esitama sama

korra p. 11 järgi vormistatud toimiku, linna- või vallavalitsuse arvamuse ja seletuskirja Riigi Maa-

ametile arvamuse saamiseks vara riigi omandisse jätmise võimalikkuse ja otstarbekuse kohta.

Füüsika Instituut ei ole esitanud kohtule tõendeid selle nõude järgimise kohta ja seda ilmselt põhjusel,

et Tartu Linnavalitsus oli vastu võtnud 5. oktoobril 1995. a. korralduse nr. 1383;

Ringkonnakohus leidis, et apellandid saavad oma seisukohti teenindusmaa suuruse ja piiride ning

sihtotstarbe kohta esitada maa riigi omandisse jätmist otsustavale organile, kelleks on

haridusminister. Viimane tugines aga Tartu Linnavalitsuse korraldusele ja ta ei saa olla maa suuruse

ja piiride määrajaks Tartu linnas. MRS § 7 lg 5 kohaselt määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa

suuruse kindlaks kohalik omavalitsus ja volitatud riigiasutus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

korras. Volitatud riigiasutuseks on maa-amet. See tuleneb Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a.

määrusega nr. 208 kinniatud "Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste"

punktist 3. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, et 1985. a. eraldati Tartu Linna RSN TK poolt Füüsika

Instituudile maa ehituse otstarbeks, mitte aga teenindusmaaks ja nende maade suurused ei ole enam

kokkulangevad;

Tartu Linnavalitsus, nõustudes 35 050 m2 maa riigi omandisse jätmisega, ei ole arvestanud, et

tegemist ei ole hoonete aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maaga, vaid suuremas osas

haljasalaga;

Ringkonnakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, kuna ta ei vasta TsKS §-le 228.

Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on ilmselt

põhjendamatu. Kaebajate väide, et korraldus peab sisaldama põhjenduse maa riigi omandisse jätmise

kohta, ei ole õige. Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1995. a. määrusega nr. 94 kinnitatud "Maa riigi

omandisse jätmise korra" p. 11 alap. 7 ei näe ette, et kohaliku omavalitsuse korraldus peab sisaldama

põhjendust maa riigi omandisse jätmise kohta. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebuse

esitajate õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa kogu ulatuses, saab rikkuda mitte

teenindusmaa suuruse ja piiride kooskõlastamine ning riigile jäetava maa riigi omandisse jätmise

otsustamine, vaid selle maa riigi omandisse jätmise otsustamine, sest see otsus toob kaasa õigustatud

subjektidele maa mittetagastamise. Kassaatorite väiteid selle kohta, et Füüsika Instituut ei ole

esitanud kohtule tõendeid ja et ringkonnakohus ei ole esitanud seisukohta selle kohta, mida arvestati

territoriaalplaneeringuna või arengukavana, ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Küsimus andmete

õigsusest või ebaõigsusest kuulub faktiliste asjaolude hulka, mida pole Riigikohus pädev kontrollima.

Riigikohtu pädevusse kuulub õiguse kohaldamise kontrollimine. Faktiliste asjaolude tuvastamine ja

hindamine kuulub ringkonnakohtu pädevusse. Kassaatorid on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Füüsika

Instituudile eraldati 8,03 ha maad ENSV Ministrite Nõukogu 13. augusti 1976. a. määrusega nr. 370.

Uus krundiplaan koostati 1985. a. ja krundi suurus oli 80 333 m2. Vastavalt instituudi taotlusele

vähendati nende hoonete teenindamiseks vajaliku maa suurust kaevatud korraldusega 35 050

ruutmeetrile. Maareformi seaduse § 7 lg 5 alusel määratakse hoonete teenindamiseks vajalik maa

juhul, kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Instituudil oli seaduslik

maakasutusõigus ja hoonete teenindamiseks vajaliku maa suurus on määratud seaduslikult.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Maareformi seaduse § 7 lg 1 5. oktoobril 1995. a. kehtinud redaktsiooni kohaselt ei tagastata linna

või alevi piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete ja

rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ning kehtivad õigusaktid ei võimalda

maa jagamist ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale

hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.

Selles haldusasjas puuduvad andmed, et niisuguseid kokkuleppeid oleks sõlmitud õigustatud

subjektide ja ehitise omaniku vahel.

Maareformi seaduse § 7 lg 5 5. oktoobril 1995. a. kehtinud redaktsioon sätestas, et ehitise

teenindamiseks vajaliku maa suuruse määrab kindlaks kohalik omavalitsus ja volitatud riigiasutus

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a. määrusega nr. 208

kinnitatud "Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise alused" punkti 3 kohaselt

määrab hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid kindlaks kohaliku

omavalitsuse organ koos maa-ametiga. Samas punktis 4 on sätestatud hoonete ja rajatiste

teenindamiseks vajaliku maa määramise alused. Ringkonnakohus oleks pidanud võtma seisukoha

teenindusmaa suuruse ja piiride määramise seaduslikkuse kohta.

Teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramine võib kaebuse esitajate õigusi rikkuda juba

seetõttu, et teenindamiseks vajaliku maa määramine eeldab, et krunti ei olnud varem kindlaks

määratud või krundi suurust muudetakse. Need eelduseks olevad asjaolud osundavad kaebuse esitaja

õiguste rikkumise võimalikkusele. Seega on antud asjas võimalik põhjendada väidet, et vaidlustatud

haldusakt ei saagi rikkuda kaebuse esitajate õigusi, üksnes analüüsides teenindamiseks vajaliku maa

suuruse ja piiride määramise seaduslikkust ja õiguslikke tagajärgi. Kuna ringkonnakohus pole

nimetatud küsimusi lahendanud, siis on põhjendatud kassaatorite seisukoht, et ringkonnakohtu

järeldus " vaidlustatud haldusakt ei saagi rikkuda kaebuse esitajate õigusi " on ebaõige.

2. Teenindamiseks vajalik maa määratakse Maareformi seaduse § 7 lg 5 alusel üksnes ehitisele.

Seejuures on otsustus teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta seetõttu motiveeritud vaid siis,

kui on osundatud konkreetsele ehitisele või ehitistele, mille teenindamiseks maa määratakse.

Ringkonnakohus pole kontrollinud, kas sellest nõudest peeti kinni.

3. Kaebuse esitajate kui omandireformi õigustatud subjektide õigusi saab rikkuda Riia tn. 142 asuva

maaüksuse riigi omandisse jätmine, kui õigustatud subjektid taotlesid õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamist.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Advokaadi taotlus kohtukulude

jagamiseks jääb läbi vaatamata, kuna Riigikohus ei tee selles haldusasjas uut otsust.

Juhindudes HKS §-st 57 p. 2 ja §-st 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Evi Ilvese ja Raimund Kallase kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 1998. a. otsus haldusasjas nr. II-3-58/98 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada Evi Ilvesele tema poolt tasutud kassatsioonikautsjon kokku 1100 (üks tuhat ükssada)

krooni.

Määrus jõustub 26. oktoobril 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann