3-3-1-27-98 · Riigikohus

3-3-1-27-98

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 9. oktoobril 1998. a.

V. Grossi kassatsioonkaebuse läbivaatamine pädevust ületava haldusakti andmise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 8. oktoobril 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Voldemar Grossi kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. mai 1998. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/182/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Voldemar Gross ja tema esindaja Voldemar Gross ning Tõnis

Kaasik ja tema esindaja vandeadvokaat Maidu Kaasik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu

Varend.

Harjumaal Viimsi vallas asub Voldemar Grossile kuuluv aiamaja, mis paikneb endise

aianduskooperatiivi "Tädu" krundil nr. 8. Krundi suurus on 957 m2. Seoses V. Grossi töötamisega

Viimsi Metskonnas metsavahina anti talle Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi 26. juuni 1989. a.

käskkirjaga nr. 106 kasutamiseks ametimaa 0,15 ha. V. Gross esitas 29. juunil 1992. a. Viimsi

Vallavalitsusele avalduse, milles palus Viljandimaal Karksi vallas asunud õigusvastaselt võõrandatud

maa (6800 m2) asendamist temale kuuluva aiamaja juurde. V. Gross taotles kokku 7757 m2 maa

erastamist.

Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsusega nr. 236 määrati Maareformi seaduse § 9 lg 9

alusel V. Grossile kuuluvate hoonete teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,35 ha.

Harjumaal Viimsi vallas asub Tõnis Kaasikule kuuluv elamu. Viimsi Metskonna metsaülema

3. märtsi 1993. a. käskkirjaga nr. 6/a anti T. Kaasikule elumaja ja kõrvalhoonete juurde ajutiselt

kasutada 0,25 ha õue-aiamaad. 23. märtsil 1995. a. esitas T. Kaasik Viimsi Vallavalitsusele avalduse

ca 30 ha maa ostueesõigusega erastamiseks.

Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsuse nr. 235 punktiga 1 otsustati Maareformi seaduse

§ 9 lg 9 alusel "Määrata Tammneeme külas kod. Tõnis Kaasik"ule kuuluvate hoonete teenindamiseks

vajaliku maa suuruseks 0,55 ha vastavalt lisatud plaanile."

20. veebruaril 1998. a. esitas V. Gross Harju Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus

tunnistada Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsuse nr. 235 osaliselt seadusevastaseks.

Kaebuse esitaja leidis, et 0,3 ha suuruse maatüki äravõtmine tema kasutusest ja selle liitmine

"T. Kaasiku ehitise teenindamiseks vajaliku maa koosseisu" on vastuolus Maareformi seaduse §-ga 9

lg 9. Tema kasutuses oleva ametimaa äravõtmine ei ole ka planeeringu kohaselt otstarbekas.

Harju Maakohtu halduskohtuniku 17. aprilli 1998. a. otsusega haldusasjas 3/1-53/98 jäeti V. Grossi

kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsus nr. 235,

millega määrati teenindusmaa T. Kaasiku hoonete juurde, ei riku ega saagi rikkuda kaebaja õigusi.

V. Gross oli nõus temale kuuluva ehitise juurde määratud teenindusmaa suurusega, sest ta pole

vaidlustanud Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsust nr. 236. Vallavolikogu mõlema otsuse

juures on üks ja seesama teenindusmaa asendiplaan, kus on märgitud mõlema teenindusmaa asend ja

pindala. Kohus ei lugenud tõendatuks, et vaidlustatud otsusega arvati T. Kaasikule kuuluvate hoonete

teenindamiseks vajaliku maa hulka kaebaja kasutuses olev seaduslikul alusel kasutatav maatükk.

Kohus leidis, et kaebaja seaduslikku maakasutust tõendavaks dokumendiks on vaid Tallinna Rohelise

Vööndi Metsamajandi 26. juuni 1989. a. käskkiri nr. 106, millega anti V. Grossile kasutada 0,15 ha

ametimaad. Maakoodeksi § 34 kohaselt tõendas maakasutusõigust riiklik akt. Sama seaduse § 35

kohaselt oli "maatükkide kasutamine enne vastavate maakorraldusorganite poolt maatüki looduses

piiristamist ja maakasutusõigust tõendava dokumendi väljaandmist keelatud." Kohus märkis, et

suusõnaline luba maa kasutamiseks ja hoonete ehitamiseks metskonna maale ei ole maa

ostueesõigusega erastamise seaduslikuks aluseks ega aluseks kaebaja väidetele tema õiguste

rikkumise kohta. Kaebaja väited tema kasutuses olnud 0,3 ha maatüki kohta on paljasõnalised.

25. aprillil 1998. a. esitas V. Gross Harju Maakohtu halduskohtuniku sellele otsusele

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus ning tunnistada

Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsus nr. 235 osaliselt seadusevastaseks. Apellant leidis, et

vaidlustatud otsus, mis on vastuolus Maareformi seaduse §-ga 9 lg 9, rikub tema õigusi. Selle

otsusega on ära võetud tema kasutuses olev ainuke põllumajanduslikult kõlbulik kordoni maa.

Apellant väitis, et maade jagamine ei kuulu seaduse kohaselt volikogu kompetentsi. Seda peab

tegema vallavalitsus.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. mai 1998. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/182/98

jäeti Harju Maakohtu halduskohtuniku 17. aprilli 1998. a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Maareformi seaduse § 221 lg 1 kohaselt võib maad

ostueesõigusega erastada sama seaduse paragrahvides 7, 8 , 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui §-st

221 ei tulene teisiti. Kaebuse esitaja kasutuses oli aianduskrunt suurusega 957 m2. 1989. a. eraldati

sellele lisaks 0,15 ha ametimaad. Kaebuse esitaja väited, et kogu kordoni vaba maa oli enne

Omandireformi aluste seaduse jõustumist peametsaülema suusõnalise loa alusel tema kasutuses ja et

see on temale vajalik põllumajanduslikuks otstarbeks, ei saa olla aluseks T. Kaasiku õiguste

piiramisele maa erastamisel. Ringkonnakohus märkis, et tegemist on vaba maaga, mis polnud

seaduses ettenähtud korras antud kellelegi kasutamiseks. Kohtule pole esitatud kaalukaid põhjendusi,

miks kaebuse esitaja peaks saama erastada 0,65 ha maad ja elamu omanik T. Kaasik peaks leppima

0,25 ha suuruse maatükiga. Ringkonnakohus leidis, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja

piirid määrab väljaspool linnu kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras.

Maareformi seadus ei määratle, milline omavalitsusorgan - volikogu või valitsus - peab ehitise

teenindamiseks vajaliku maa määrama. Asjaolu, et Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a. määrusega

nr. 208 kinnitatud "Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise alused" on

väheregulatiivsed, ei anna alust väita, et kohalikul omavalitsusel puudus üldse õigus ja võimalus

teenindusmaa määramiseks. Sellisele seisukohale asumine tähendaks sisuliselt maareformi

seiskamist. Ringkonnakohus leidis, et Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsus nr. 235 on

"kooskõlas kaebuse esitaja poolt osundatud MRS §-dega 9 ja 221, mõlema ostueesõigusega erastaja

õigusi arvestav ning kaebuse esitaja väited ei anna alust otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks."

V. Gross esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi sellele otsusele kassatsioonkaebuse,

milles palub muuta seda otsust ja tunnistada Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsus nr. 235

osaliselt seadusevastaseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus HKS § 35 ja kohaldas

Maareformi seaduse § 9 lg 9 vääralt. Maareformi seaduse § 9 käsitleb ainult väljaspool linna piire

tagastatavat maad, mitte aga riigimaad. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta väite, et Maareformi

seaduse § 9 lg 9 alusel ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramisel on

Maakatastriseaduse § 20 lg 51 kohaselt piiriprotokolli koostamine naabrite osalusel kohustuslik.

Antud juhtumil pole seda tehtud. Kogu kohtuprotsessi jooksul tegeles kohtu eesistuja vallavalitsuse

kompetentsi kuuluva maade jagamisega, andes oma subjektiivse hinnangu sellele, "millise osaga

peab leppima elamu omanik". Ringkonnakohus pole pööranud küllaldast tähelepanu sellele, kas

vaidlustatud vallavolikogu otsus on kooskõlas kehtiva seadusega.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Viimsi Vallavolikogu, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsuses nr. 235 on otsuse õigusliku alusena märgitud

Maareformi seaduse § 9 lg 9. Maareformi seaduse § 9 reguleerib väljaspool linna piire asuva sellise

maa tagastamist, millel asuvad füüsilise isiku hooned. Sama paragrahvi lõige 9 sätestab, et selle

paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise

teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja

maakorraldusnõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise

teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi

suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Tootmiseks vajalik maa ei kuulu ehitise

teenindamiseks vajaliku maa hulka. Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema

kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses

olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne

Omandireformi aluste seaduse jõustumist. Kohtutoimikute materjalidest ei nähtu, et antud juhtumil

oleks ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratud õigusvastaselt võõrandatud maad.

2. Maareformi seaduse § 222 lg 1 sätestab, et maa erastamist korraldab maavanem. Sama sätte

kohaselt teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise

eeltoiminguid kohalik omavalitsus. Maareformi seaduse § 23 lg 6 sätestab, et maa erastatakse

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega

nr. 267 kinnitati "Maa ostueesõigusega erastamise kord". Selle korra punkt 4 kehtestab: "Kohalik

omavalitsus teeb maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja käesolevas korras sätestatud

eeltoiminguid. Kohalikul omavalitsusel ei ole lubatud seaduses või käesolevas korras nimetamata

toiminguid teostada või dokumente nõuda." Maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud on

sätestatud sama korra kolmandas peatükis. Selle peatüki punktis 13 loetletakse erastamise

eeltoimingud, mida tuleb teostada ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgsel linna- ja

vallavalitsusel. Sama punkti alapunkti 2 kohaselt on maa ostueesõigusega erastamise üheks

eeltoiminguks erastatava maa piiride ja ligikaudse suuruse kindlaksmääramine. Selles alapunktis on

märgitud ka asjaolud, mida peab linna- või vallavalitsus lisaks Maareformi seaduses sätestatule

võtma arvesse erastatava maa piiride ja suuruse kindlaksmääramisel. Neist asjaoludest nähtub, et kui

elamu, suvila või aiamaja juurde pole krunti määratud või selle muutmine on planeeringu kohaselt

otstarbekas, tuleb määrata ka elamu, suvila või aiamaja teenindamiseks vajalik maa. Seega kuulub

ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride

kindlaksmääramine linna- ja vallavalitsuse pädevusse, mitte aga volikogu pädevusse.

Põhiseaduse §-st 156 lg 1, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklist 3 ja Kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse §-st 4 tuleneb põhimõte, et volikogu kui kohaliku omavalitsuse esinduskogu võib

võtta oma pädevusse küsimusi, mis seadusega või selle rakendamiseks kehtestatud Vabariigi

Valitsuse või ministri määrusega normiadressaadiks olevat organit määratlemata on antud kohaliku

omavalitsuse pädevusse. Kui aga seadusega või seaduse rakendamiseks kehtestatud Vabariigi

Valitsuse või ministri määrusega on mingi ülesande teostamine antud valla- või linnavalitsuse

pädevusse, siis ei ole valla- või linnavolikogul õigust teostada seda ülesannet. Sellisele seisukohale

asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi 7. novembri 1997. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-30-97.

Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsus nr. 235 ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise kohta on täielikult seadusevastane. Vallavolikogu on otsustanud küsimuse, mis seaduse

alusel on Vabariigi Valitsuse poolt antud valla- või linnavalitsuse pädevusse.

Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea halduskohus kontrollima,

kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud muudel põhjustel. Antud asjas on võimalik teha uus

otsus. Halduskohtuniku ja ringkonnakohtu otsused kuuluvad tühistamisele.

Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4, 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Voldemar Grossi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. mai 1998. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/182/98 ja Harju Maakohtu halduskohtuniku 17. aprilli 1998. a. otsus haldusasjas

nr. 3/1-53/98.

Tunnistada Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsus nr. 235 täielikult seadusevastaseks.

Tagastada Voldemar Grossile kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub 19. oktoobril 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel