3-1-1-101-98 · Riigikohus

3-1-1-101-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. septembril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Andrus Kulamaa süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, § 143 lg 2 p-de 1, 11 ja 2 ning § 202 järgi;

M. M. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa Andrus Kulamaa, tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill, M. M. kaitsja

vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tartu Maakohtu 26. märtsi 1998. a otsusega mõisteti A. Kulamaa süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p 1

järgi kolmeaastase vabadusekaotusega; KrK § 143 lg 2 p-de 1, 11 ja 2 järgi üheaastase vabadusekaotusega

ning KrK § 202 järgi kolmeaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle lõplikuks

karistuseks neli aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 lg 1, 2 ja 3 vabastati ta karistuse kandmisest

kolmeaastase katseajaga ühes kohustusega hüvitada 2 aasta jooksul kuriteoga tekitatud kahjud. A. Kulamaa

vabastati karistuse kandmisest seoses aegumisega.

Sama otsusega mõisteti M. M. süüdi KrK § 140 lg 2-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati kaheaastase

vabadusekaotusega. Süüdimõistetu vabastati selle kuriteo eest karistuse kandmisest seoses aegumisega. Veel

mõisteti M. M. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses

s. o 2000 krooni riigituludesse. Süüdistuses KrK § 202 järgi mõisteti ta õigeks. Sama otsusega mõisteti süüdi

veel L. L., A. K. ja P. N., kuid nende osas pole kassatsioonkaebust Riigikohtule esitatud.

Maakohtu otsusega tunnistati A. Kulamaa süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 22. mail 1991. a,

27. veebruaril 1992. a, 24. märtsil 1992. a ja 12. aprillil 1992. a toimepandud salajastes vargustes ning KrK

§ 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi 29. aprillil 1992. a toimepandud kelmuses.

M. M. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 12. juunil 1993. a toimepandud salajases varguses

ning KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 26. aprillil 1992 toime pandud avalikus varguses. Kriminaaltoimikust

nähtuvalt anti A. Kulamaa, M. M. jt kohtu alla 13. jaanuaril 1993. a. Süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi anti M. M. kohtu alla 11. novembril 1994.

Esitatud apellatsioonprotestis palus Tartu prokurör Arvi Kungla Tartu Maakohtu 26. märtsi 1998. a otsuse

tühistada A. Kulamaa karistusest vabastamise osas ning M. M. mõistetud karistuse ja sellest vabastamise

osas. Prokurör leidis, et süüdistatavate A. Kulamaa ja M. M. kohtu alla andmise päevaks eiolnud möödunud

KrK § 53 ettenähtud aegumistähtaeg ning sellest tulenevalt oli nende karistusest vabastamine ebaseaduslik.

Lisaks, eeltoodule palus apellant tühistada M. M. KrK § 140 lg 2 p-de 1, ja 2 järgi mõistetud karistuse ning

arvestades kõiki asjaolusid, mõista talle selle kuriteo eest kaheaastane vabadusekaotus tingimisi

kolmeaastase katseajaga. KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi palus prokurör teda karistada rahatrahviga 200

päevamäära ulatuses, s. o 2000 krooni riigituludesse.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 1998. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 26. märtsi

1998. a otsus A. Kulamaa ja M. M. suhtes seoses aegumisega karistuse kandmisest vabastamise osas ning

M. Mattile mõistetud karistuse osas.

M. M. mõisteti süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuseks rahatrahv 200 päevamäära, s. o 2000

krooni ning süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kaks aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47

sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud kohtualuste vabastamisega aegumise tõttu ning maakohtu järeldusega, et

kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaeg hakkab kulgema süüdistatava kohtu alla andmisest.

Ringkonnakohus leidis, et taoline järeldus on vastuolus Riigikohtu eeltoodud sellesisulise otsusega, mille

kohaselt kriminaalvastutusele võtmise tähtaega arvestatakse kuriteo toimepanemise päevast kuni

süüdistatava kohtu alla andmise päevani.

Kriminaalkolleegium nõustus A. Kulamaale mõistetud karistusega. M. M. karistuse mõistmisel pidas kohus

võimalikuks KrK § 47 sätete kohaldamist.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebused

A. Kulamaa ja M. M. kaitsja vandeadvokaadi abi Haide Rimmel.

Kaitsja palub A. Kulamaa kriminaalvastutusest vabastada seoses aegumisega. Teises kaebuses palub kaitsja

M. M. mõistetud karistuse tühistada ning vabastada ta karistusest seoses aegumisega süüdistuses KrK § 139

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu ja Riigikohtu varasemates otsustes väljendatud seisukohtadega

kriminaalvastutusele võtmise ja selle aegumistähtaja kohta ning peab neid kriminaalseadusega vastuolus

olevat. KrK § 53 lg 1 sätestab, et isikut ei võeta kriminaalvastutusele teatud ajavahemiku möödumisel. Kuna

isik võetakse kriminaalvastutusele süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega, peaks ka kriminaalvastutusele

võtmise aegumine kulgema kohtuotsuse jõustumiseni. Seisukohta, et kriminaalvastutusele võtmise aegumise

kulgemine jätkub ka peale kohtu alla andmist, leiab kajastamist ka KrK § 53 lg 3, mille kohaselt aegumine

peatub, kui kuriteo toime pannud isik ennast uurimise või kohtu eest varjab. Nimetatud lõike kohaselt

aegumine uuendub, kui isik kinni peetakse või kui ta ilmub süü ülestunnistamisele.

M. M. osas esitatud kassatsioonkaebuses leiab kaitsja, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust. Kohtuotsuse kohaselt pani M. M. 12. juunil 1993. a. toime KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

kvalifitseeritud kuriteo, mille eest teda karistati rahatrahviga. Kassaator on seisukohal, et kuna kohus karistas

süüdlast rahatrahviga, mitte aga vabadusekaotusega, tuleb seda kuritegu käsitleda kolmanda astme kuriteona

KrK § 7 2 lg 4 mõttes. Sellest tulenevalt aegus see kuritegu kahe aasta möödumisel selle toimepanemisest, s.

o 12. juunil 1995. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära A. Kulamaa ja

vandeadvokaadid K. Lille ja A. Froschi, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist, prokuröri, kes taotles

kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist,

l e i d i s :

Kassaatori seisukoht, et KrK § 139 lg 2 p-des 1 ja 2 kirjeldatud tegu, mille eest kohus on karistusena

mõistnud rahatrahvi on kolmanda astme kuritegu, ei põhine seadusel. KrK § 72 ei seo kuritegude

raskusastmeid mitte kohtu poolt konkreetsele isikule mõistetud karistusega vaid selle teo eest

kriminaalkoodeksis ettenähtud karistusliigi ning eraldi vabadusekaotuse puhul ka karistusmäära ülempiiriga.

KrK § 72 lg 4 kohaselt on kolmanda astme kuriteoks tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud

karistatav tegu, mille eest kriminaalkoodeksi eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis ei nähta üldse ette

vabadusekaotuse kui karistusliigi kohaldamist. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on teise astme kuriteoks

selline tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest kriminaalkoodeksis

nähakse raskema karistusena ette vabadusekaotus mitte üle 8 aasta. KrK

§ 139 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette nii rahatrahvi kui ka vabadusekaotuse kuni 6 aastani. Seega on

tegemist teise astme kuriteoga hoolimata sellest, millist karistuse liiki kohus karistuse mõistmisel kohaldas.

KrK § 53 kohaldamise küsimus on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt lahendatud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 12. märtsi 1996. a kohtuotsuses 3-1-1-32-96 Andrei Kreiteri

süüdistusasjas väljendatud seisukohtadele tuginedes. Käesolevat kriminaalasja läbivaatav kohtukoosseis ei

pea vajalikuks seda seisukohta vaidlustada.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudesAKKS õ 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 1998. a kohtuotsus Andrus Kulamaa ja M. M. suhtes

jätta muutmata, kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Mõista välja Andrus Kulamaalt 531 krooni ja M. M. 637 krooni ja 20 senti kohtukulu kaitsjatasu näol

riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 29. septembril 1998. a ega kulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Ott Järvesaar, Jüri Rätsep