3-1-1-97-98 · Riigikohus

3-1-1-97-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. septembril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

L.J. süüdistuses KrK § 162 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa kohtualuse L.J. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja

riigiprokurör Marge Püss.

L.J. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 162 järgi selles, et ta, olles AS O meister, s.o ametiisik, kes

vastutab muuhulgas ka tuleohutuse eest, andis 8. veebruaril 1996. a lukksepp-santehnik A.B-le ja puusepp

V.H-le korralduse sulatada leeklambiga lahti külmunud keskküttetorud O asulas M tn xx paikneva elumaja

pööningul. Selle tegevusega rikuti tuleohutuse üldeeskirjade TE-1 punkti 55 alapunkti 20. Lisaks sellele jättis

L.J. vahetud töö teostajad instrueerimata tuleohutuse nõuetest ja ei kindlustanud tööde lõppemisel ettenähtud

kontrolli. Sellega rikkus L.J. õigusakti "Tuleohutuse eeskirju keevitus- ja teiste lahtise tulega tööde

läbiviimisel rahvamajandusobjektidel" punkte 1. 16 ja 1.17. L.J. poolt ametikohustuste täitmata jätmine

põhjustas tulekahju, millega tekitati suur varaline kahju.

Kohtla-Järve Linnakohtu 26. märtsi 1998. a otsusega mõisteti L.J. süüdistuses KrK § 162 järgi õigeks.

Linnakohus leidis, et kohtualuse käitumises puudub kuriteokoosseis, sest nimetatud kahju ei põhjustanud L.J.

mitte kuritegeliku hooletusega, vaid riisiko tingimustes. Kohtuotsuses märgitakse, et leeklambi kasutamisega

oli võimalik saavutada kasulik eesmärk - kekküttetorude lahtisulatamine ning seega korteritesse sooja

andmine ja torude lõhkemise ärahoidmine ning et leeklambi kasutamine oli L.J-l ainuke võimalus eesmärgi

saavutamiseks. Sedastades, et kahjuliku tagajärje saabumine oli võimalik, mitte aga paratamatu, leidis kohus,

et kriminaalasjas tuvastatud asjaolude kogum välistab nimetatud riisiko õigusvastasuse.

Apellatsioonprotestis taotles Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Sergei Travnikov Kohtla-Järve Linnakohtu

otsuse tühistamist ning L.J. süüditunnistamist ja karistamist KrK § 162 järgi. Prokurör leidis, et L.J-le

süüksarvatud ametialaste kohustuste täitmata jätmine on kohtus tõendamist leidnud ja kohtualuse käitumine

on põhjuslikus seoses tekkinud tulekahjuga ning sellele järgnenud tagajärjega.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1998. a otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu

26. märtsi 1998. a otsus ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Esitatud

apellatsioonprotest jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et linnakohtu otsuses puuduvad motiivide selle kohta, miks L.J.

tegutses nn möödapääsmatu riisiko tingimustes, kus tuleohutuse nõuete eiramine oli ainuke võimaluse

külmunud toru lahti sulatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et taoline kriminaalmenetluse seaduse oluline

rikkumine toob kaasa linnakohtu otsuse tühistamise.

Kassatsioonkaebuses taotleb L.J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 27. mai 1998. a otsuse tühistamist ja Kohtla-Järve Linnakohtu õigeksmõistva otsuse

seadusjõustamist. Kassaator leiab, et kuna apellatsioonprotestis taotleti esimese astme kohtu õigeksmõistva

otsuse tühistamist ja L.J. süüditunnistamist ning karistamist, siis - kooskõlas AKKS § 20 lg-s 1 ja § 32 lg-s 3

sätestatule oli ringkonnakohus õigustatud kas L.J. süüdi tunnistamiseks või esimese astme kohtu

õigeksmõistva otsuse muutmata jätmiseks. Kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks ei olnud aga kassaatori

arvates sellises olukorras seaduslik. Kassaator rõhutab sedagi, et tegelikult ei olnud ringkonnakohtu poolt

õigeksmõistava kohtuotsuse tühistamise aluseks mitte õigeksmõistmise motiivide puudumine vaid see, et

ringkonnakohus ei nõustunud õigeksmõistmise motiividega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas L.J. kaitsja vandeadvokaat S. Jaroslavski

kassatsioonkaebuses esitatud taotlust, rõhutades, et kui apellatsioonprotest rajanes esimese astme kohtu

väidetavalt valele tõendite hindamisele, siis ringkonnakohtu otsus - väidetavalt motiivide puudumisele

esimese astme kohtu otsuses. Kassaator osutab asjaolule, et tegelikult on ringkonnakohus oma otsuse rajanud

tema enda poolt esitatud uutele oletuslikku laadi asjaoludele (võimalusele saada voolikuid ja nende abil maja

keldrist kuuma vett sulatamaks külmunud torusid leeklambi asemel kuuma veega).

Prokuröri seletuses taotleti ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i a b :

1. Kassatsioonkaebuses on kitsendavalt käsitatud ringkonnakohtu volitusi kriminaalasja menetlemisel

apellatsioonikorras. Kooskõlas AKKS § 30 p-s 4 ja §-s 33 sätestatuga on ringkonnakohus iga

apellatsioonimenetluse tulemina - ja seda apellatsiooni sisust sõltumata - õigustatud saatma

kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui ta tuvastab, et kriminaalasja varasemal

menetlemisel on aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse selline oluline rikkumine, mis toob vältimatult

kaasa kohtuotsuse tühistamise. Põhjendamatu on siduda AKKS § 20 lg-s 1 sätestatud apellatsioonimenetluse

piiride mõistet apellatsioonimenetluse võimalike lahendite küsimusega. Vastavalt AKKS § 20 lg-le 1

määratakse kriminaalasja apellatsioonikorras arutamise piirid üldreeglina apellatsioonkaebuse või -protesti

sisuga - selle taotlusega, mida kaebus või protest sisaldab. Seejuures - nagu on rõhutatud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. septembri 1998. a otsuses S.B. jt süüdistusasjas KrK § 142 lg 3 p 4 järgi, tuleb

apellatsioonimenetluse piiride all mõista kriminaalmenetluse eseme kui terviku seda osa, mida

apellatsioonimenetluses tuleb uuesti analüüsida. Kriminaalmenetluse eseme mõistega tähistatakse aga

kuriteotunnustega tegu või tegusid, mille kohta kogutakse kriminaalmenetluses teavet, selgitamaks selle teo

suhtes kriminaalseaduse rakendamise võimalikkust. Küll aga võib apellatsioonimenetluse võimalike

lahendite ring olla sõltuvuses apellatsiooni esitajast, sest - vastavalt AKKS § 32 lg-s 3 sätestatud reformatio

in peius põhimõttele võib ringkonnakohus halvendada kohtualuse olukorda vaid siis, kui seda on oma

apellatsioonis taotlenud kannatanu, erasüüdistaja või prokurör.

2. Nii kassatsioonkaebuses kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses on kassaator

põhjendatult väitnud, et antud juhul puudus ringkonnakohtul alus saata kriminaalasi tagasi uueks

arutamiseks esimese astme kohtule: puudub alus väita, et esimese astme kohus ei ole motiveerinud

õigeksmõistmist. Riigikohtu praktikas väljakujunenud arusaama kohaselt on AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud

rikkumisega tegemist siis, kui kohus ei ole üldse motiveerinud oma mingit otsustust.

Mõistetavalt võis aga ringkonnakohus mitte nõustuda esimese astme kohtu poolse motiveeringuga - st ta võis

mitte nõustuda esimese astme kohtu poolse tõendite hindamisega. Sellises olukorras oleks ringkonnakohus

pidanud esitama omapoolse tõendite hindamise, kummutama õigeksmõistmise motiivid ja tegema sellele

vastava kohtulahendi. Seda tehes oleks ringkonnakohus võinud omal algatusel ise koguda ja uurida ka uusi

tõendeid, sest - nagu on rõhutatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. septembri 1998. a otsuses S.B. jt

süüdistusasjas KrK § 142 lg 3 p 4 järgi - ei hõlma kriminaalmenetluse ese kriminaalasja menetlemisel

kasutatavaid tõendeid - vahendeid, mille abil kriminaalmenetluse eset uuritakse. Nõustuda tuleb kassaatoriga

selles, et juhul, mil ringkonnakohus peab õige ja õiglase kohtuotsuse tegemiseks vajalikuks mingite

täiendavate asjaolude selgitamist, peabki ta seda ise tegema: esimese astme kohtu menetlus ei ole käsitatav

apellatsioonimenetluse suhtes eeluurimisena.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1998. a otsus L.J. süüdistusasjas KrK

§162 järgi ja saata kriminaalasi apellatsiooni korras uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 22. septembril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep