3-1-1-95-98 · Riigikohus

3-1-1-95-98

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. septembril 1998.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg vaatas süüdimõistetu V.Š. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

kassatsioonkaebuste alusel avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V.Š. süüdistuses

KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena V.Š. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Ida-Viru Maakohtu 20. märtsi 1998. a otsusega tunnistati V.Š. süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 1 järgi ning

teda karistati vabadusekaotusega kaheksaks aastaks kinnises vanglas. KrK § 185 järgi esitatud süüdistuses

mõisteti V.Š. õigeks.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka V.B., kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras

vaidlustatud.

V.Š. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi selles, et ta 22. mail 1997.a kella 22 paiku

koos V.B-ga pani Kohtla-Järvel P teel maja nr X juures G.K. Narva sõidutamise ja hiljem tema sünnikohta

Valgevenesse saatmise ettekäändel V.Š. poolt juhitud sõiduautosse.

Eelnevalt müüs V.B. G.K. nõusolekul ära viimasele kuulunud korteri Kohtla-Järvel P tee X-X. Korteri

müügist saadud 8240 krooni ning kannatanu dokumendid "NSVL passi, juhitunnistuse ja sünnitunnistuse"

jättis V.B. enda kätte.

Ajavahemikul kella 22-st 22. mail 1997. a kuni kella 05-ni 23. mail 1997. a sõidutasid V.Š. ja V.B.

kannatanut mööda Ida-Viru maakonda otsides viimase tapmiseks sobivat kohta.

V.Š. ja V.B. pakkusid G.K-le alkoholi, mille sisse lisasid ravimit, eesmärgiga tugevdada alkoholi mõju.

Seejärel sõitsid nad Soome lahe äärde T valda M külla, kus V.B. vaatas läbi kannatanu riided ning võttis ära

esemed, mis võimaldaksid kannatanu isiku tuvastamist. Seejärel tirisid nad G.K. autost välja ning soovides

kannatanut tappa eriti piinaval ja eriti julmal viisil, lükkasid kannatanu alla umbes 30 meetri kõrgusest

paekaldast. Kukkumisel vastu kive sai G.K. surmava koljutrauma. Pärast seda V.B. ja V.Š. põgenesid

sündmuskohalt omastades kannatanule kuulunud 8400 krooni. Seega pani V.Š. toime tahtliku tapmise

omakasu ajendil, eriti piinaval ja julmal viisil.

Ida-Viru Maakohus jättis V.Š. süüdistusest välja KrK § 101 p 7, s.o tapmise eriti piinaval või eriti julmal

viisil, kuna tuvastas, et tapmise toimepanemise hõlbustamiseks oli kasutatud klofeiini, millest oli tingitud

kannatanu sügav teadvusetus.

Kvalifitseerides V.Š. tegevuse ümber KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 1 järgi leidis Ida-Viru Maakohus, et tapmise

kuriteokoosseis eeldab surma põhjustamisel täideviijatelt ühtsest eesmärgist tulenevat ühtset, kooskõlastatud

ja aktiivset tegevust. V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale, kuid on tõendatud

kohtualustel eelneva kokkuleppe olemasolu kuriteo toimepanemiseks. Lähtuvalt V.Š. tegevusest ja kuriteo

tehioludest kvalifitseeris maakohus tema tegevuse KrK § 17 lg 6 kaudu kuriteo toimepanemisele

kaasaaitamisena.

Ida-Viru Maakohtu 20. märtsi .1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused V.B., V.Š. ja viimase

kaitsja Sergei Belov ning apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör I. Kirsipuu.

Š

Apellatsioonkaebustes taotlesid V.Š. ja tema kaitsja maakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate järelduste

mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele, kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumise tõttu ning sellest tulenevalt V.Š. täielikku õigeksmõistmist. Prokurör taotles V.Š.

karistuse karmistamist.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 1998. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu otsus

muutmata ning apellatsioonkaebused ja "protest rahuldamata.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, juhindudes AKKS § 29 lg 5 sätetest, nõustus maakohtu otsuses

toodud tõendite analüüsiga, kuriteole antud kvalifikatsiooniga ning mõistetud karistusega. Ringkonnakohus

leidis, et kannatanu tapmine sai võimalikuks tänu V.Š. aktiivsele kaasabile ning seetõttu on õige tema

tegevuse kvalifitseerimine KrK § 17 lg 6 kaudu.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused V.Š. ja

tema kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski.

V.Š. kinnitab kassatsioonkaebuses endiselt, et temal ei olnud kokkulepet V.B-ga kuriteo toimepanemiseks.

Tema ja V.B. vahel oli vaid taksojuhi ja kliendi suhe. Tema ei ole kannatanut järsakust alla visanud ning ei

ole seadusevastaselt käitunud. Sellest tulenevalt taotleb V.Š. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja

Ida-Viru Maakohtu otsuste tühistamist ja enda õigeksmõistmist.

Kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja Ida-Viru Maakohtu

otsuste tühistamist V.Š. süüditunnistamise ja karistamise osas ja selles osas kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks saatmist.

Kaitsja põhjendab kassatsioonkaebust sellega, et maa- ja ringkonnakohus on rikkunud KrMK § 274 p-de 2 ja

4 ning AKKS § 29 lg 4 nõudeid, kuna ei ole tuvastatud V.Š-le süüks arvatud kuriteo tunnuseid. Kohtud ei

täpsustanud, milles seisnes V.Š. käitumine KrK § 17 lg 6 mõttes ja milles seisnes süüdimõistetute eelneva

kokkuleppe sisu. Tuvastamata on põhjusliku seose olemasolu V.Š. käitumise ning V.B. käitumise ja saabunud

tagajärje vahel. Seejuures on maakohus nentinud, et V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus

kõrvale.

Kaitsja leiab, et V.Š. käitumisele antud juriidiline hinnang on põhjendamata. Analüüsimata on jäetud V.Š-le

süüks arvatud teo subjektiivne külg, millest lähtuvalt puuduvad otsustes viited sellele, kas V.Š. on süüdi

omakasu ajendil toime pandud tapmisele kaasaaitamises ja millega see on tõendatud.

Kohtuistungil jäi kaitsja enda kassatsioonkaebuse juurde ja toetas ka süüdimõistetu V.Š. kassatsioonkaebust.

Prokurör leidis, et V.Š. kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu, kaitsja

kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osalislt. Prokurör taotles Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi ja Ida-Viru Maakohtu otsuste tühistamist V.Š. süüditunnistamise ja karistamise osas

KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 1 järgi ning V.Š. süüditunnistamist KrK § 17 lg 6 ja § 100 järgi. Taotlust põhjendas

prokurör sellega, et kohtuotsustest ei nähtu tõendeid, mis kinnitaksid, et V.Š.l oli kannatanu tapmisele

kaasaaitamisel omakasu ajend või et ta oli teadlik V.B.i omakasu ajendist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s:

V.Š. kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Vandeadvokaat A.Jaroslavski

kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 19. mai 1998. a otsuses tulnud õigele järeldusele, et V.Š.

süüditunnistamisel tapmisele kaasaaitamises on Ida-Viru Maakohus tuginenud asjas kogutud tõenditele.

Maakohus on õigesti leidnud, et kannatanu G.K. tapmine V.B.i poolt sai võimalikuks vaid tänu V.Š.

aktiivsele kaasabile, mis seisnes selles, et ta vedas oma sõiduautoga kannatanut ja kaaskohtualust, täites

viimase juhtnööre - kuhu sõita, kuidas toimida kannatanu asjadega jne. Maakohus on V.Š. osalust kuriteos

põhjalikult analüüsinud. Kuriteo toimepanemisele kaasaaitamist näitab eriti ilmekalt V.Š. tegevus pärast

Š

seda, kui V.B. oli teinud talle ettepaneku G.K. autoga surnuks sõita, millest V.Š. keeldus, kuid vaatamata

sellele jätkas ta V.B. korralduste täitmist. Põhjalikult on Ida-Viru Maakohtu otsuses käsitletud ka kohtualuste

vahel kokkuleppe olemasolu kuriteo toimepanemiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et kuriteo toimepanemisele kaasaaitamine on ka eelnev lubadus

varjata toimepandavat kuritegu ja osutada kaasabi pärast kuriteo toimepanemist. Selline lubadus võib olla

väljendatud nii sõnaliselt kui ka vaikiva nõusolekuna " pikemat aega kestnud ja täideviija tegevust

aktsepteerivate ning kooskõlastatud tegevuste jadana. V.Š. aitas V.B. poolt G.K. tapmisele kaasa nii enne

tapmise toimepanemist kui ka pärast seda, trantsportides V.B. koos kannatanuga M külla tapmise

toimepanemiseks ja peale tapmise toimepanemist aitas V.B-l sündmuskohalt põgeneda.

Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et puudub alus väita, et V.Š. käitumises puudub kuriteo

koosseis.

Küll aga leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Ida-Viru Maakohtu ja Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsustes on põhjendamata ja ei ole näidatud tõendeid selles osas, miks on V.Š. tegevust

käsitletud kaasaaitamisena omakasu ajendil tapmise toimepanemisele, s.o kuriteona KrK § 17 lg 6 ja § 101

p 1 järgi.

Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et V.Š. oli teadlik, et V.B-l oli G.K. tapmiseks omakasu

ajend või et V.Š-l endal oleks olnud G.K. tapmisele kaasaaitamiseks omakasu ajend. Seetõttu tuleb V.Š.

tegevus kvalifitseerida kaasaaitamisena ilma koosseisuliste raskendavate asjaoludeta tapmisele, s.o kuriteona

KrK § 17 lg 6 ja § 100 järgi. Sellest tulenevalt tuleb V.Š-le mõista ka kergem karistus, kui seda on Ida-Viru

Maakohtu poolt mõistetud kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Põhjendamatu on kaitsja väide, et kohtuotsustes ei ole tuvastatud põhjuslikku seost V.Š. käitumise ning V.B.

käitumise ja saabunud tagajärje vahel, kuna maakohus on nentinud, et V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku

seose arengus kõrvale.

Maakohtu otsuses on asutud seisukohale, et V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale,

kuid samas luges maakohus tõendatuks tema eelneva kokkuleppe V.B-ga kuriteo toimepanemiseks, kusjuures

V.Š. kuritegu seisnes V.B. poolt toimepandavale kuriteole kaasaaitamises KrK § 17 lg 6 kaudu kohtuotsuses

näidatud viisil. Seega leidis maakohus, et V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale vaid

kuriteo täideviija käitumise mõttes, kuid tõendatud on tema käitumise põhjuslik seos saabunud tagajärjega

kuriteo toimepanemisele kaasaaitaja tegevuse mõttes, s.o läbi täideviija tegevuse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kaasaaitaja tegevus võib olla põhjuslikus seoses saabunud

tagajärjega nii vahetult kui ka vahendatult läbi täideviija tegevuse. Maakohus on käesolevas kriminaalasjas

õigesti lugenud tõendatuks viimase põhjusliku seose liigi olemasolu V.Š. tegevuse ja saabunud tagajärje

vahel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud Ida-Viru Maakohtus ja Viru Ringkonnakohtus käesoleva

kriminaalasja arutamisel kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis tingiksid kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Põhjendamatu on kaitsja väide, et Ida-Viru Maakohtu otsuse

kirjeldav -motiveeriv- ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Maakohus on kohtuotsuse kirjeldavas-

motiveerivas osas tulnud järeldusele, et V.Š. tegevus tuleb kvalifitseerida KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 1 järgi ja

sellise kvalifikatsiooni järgi on ta ka V.Š. süüdi tunnistanud kohtuotsuse resolutiivosas.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 3; 64 p 3 ja 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 1998. a ja Ida-Viru Maakohtu 20. märtsi

1998. a otsused V.Š. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 1 järgi.

Tunnistada V.Š. süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 100 järgi ning mõista talle karistuseks viis (5) aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas.

Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

Š

V.Š. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja kassatsioonkautsjon tagastada.

Kohtuotsus jõustub 22. septembril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg