3-3-1-23-98 · Riigikohus

3-3-1-23-98

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 18. septembril 1998. a.

V. Variku esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 17. septembril 1998. a. avaliku kohtuistungil läbi Vaike Variku esindaja vandeadvokaat Uno

Lõhmuse kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 1998. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-

24/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa V. Variku esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer ja Tartu

Linnavalitsuse esindaja linnavalitsuse maakorralduse osakonna jurist Leida-Elli Vavrenjuk. Juures

oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Tartus Raja 24 asub Eesti Põllumajandusülikooli õunahoidla-abihoone, pooleliolevad ehitised ja

õppekatseaed. Raja 24 maaüksust 7,58 ha kasutab Eesti Põllumajandusülikool. Tartu Linnavalitsuse

20. veebruari 1997. a. korraldusega nr. 374 määrati Raja 24 hoonete teenindamiseks vajaliku maa

suuruseks 75.761 m2 ja nõustuti selle maa riigi omandisse jätmisega. Sama korraldusega otsustati, et

nimetatud maa sihtotstarve on üldmaa. Põllumajandusministri 8. mai 1997. a. käskkirjaga nr. 62 jäeti

Maareformi seaduse § 31 lg 1 p. 1 alusel maaüksus Tartus Raja 24 75.761 m2 riigi omandisse ja nähti

ette selle kasutusse andmine Eesti Põllumajandusülikoolile. Samast maaüksusest osa asub endisel

kinnistul nr. 2670, mille suhtes on ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 22. oktoobri 1992. a. otsusega nr. 8

tunnistatud õigustatud subjektiks Vaike Varik.

15. juulil 1997. a. esitas Vaike Variku esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmus Tartu Halduskohtule

kaebuse Tartu Linnavalitsuse 20. veebruari 1997. a. korralduse nr. 374 peale. Kaebuses taotleti selle

korralduse tunnistamist seadusevastaseks, kuna korraldus pole kooskõlas Maareformi seaduse §-dega

7 lg 5 ja 31 lg 1 p. 1 ning Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a. määrusega nr. 36 kinnitatud

katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise alustega. Kaebuse esitaja väitis, et

linnavalitsuse nimetatud korraldus rikub omandireformi õigustatud subjekti õigust endise kinnistu

nr. 2670 tagastamisele. Samuti leidis kaebuse esitaja, et kaevatud korraldus on motiveerimata ja pole

tõendatud Eesti Põllumajandusülikooli maakasutuse seaduslikkus.

Tartu Halduskohtu 11. detsembri 1997. a. otsusega jäeti V. Variku esindaja vandeadvokaat

U. Lõhmuse kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaevatud korraldus on motiveeritud ja seaduslik.

Samuti leidis kohus, et korralduse sõnastus on küll ebatäpne, kuid see pole antud asjas kaevatud

korralduse seadusevastaseks tunnistamise aluseks.

23. detsembril 1997. a. esitas V. Variku esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus apellatsioonkaebuse,

milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuses väideti, et

vaidlustatud korraldus pole motiveeritud, kuna korraldusest ei selgu, "millisele isikule kuuluvate

hoonete teenindamiseks vajalik maa määratakse, millised on need hooned ning milline on nende

hoonete kasutusotstarve". Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et korralduse seaduslikkuse seisukohast

pole tähtsust, kas teenindusmaa määrati hoonete teenindamiseks või hoone ja õppekatseaia

teenindamiseks. Maareformi seaduse § 7 kohaselt võib kohalik omavalitsus kindlaks määrata üksnes

ehitise teenindamiseks vajaliku maa. Õppekatseaed pole aga ehitis, kuna ta pole hoone või rajatis.

Tõendatud pole Eesti Põllumajandusülikooli maakasutuse seaduslikkus.

Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 1998. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata

ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud korraldus ei riku

kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, mistõttu kohtul puudub alus hinnata, kas vaidlustatud

korraldus vastab vormilt ja sisult seaduse nõuetele. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a.

määrusega nr. 226 kinnitatud maa riigi omandisse jätmise korra punktile 5 otsustab maa riigi

omandisse jätmise Vabariigi Valitsus, minister või maavanem. Sama korra p. 9 kohaselt kohalik

omavalitsus otsustab riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa

küsimuse vaid siis, kui maa jätmist riigi omandisse taotletakse olemasolevast maakasutusõigusest

erinevas suuruses või maakasutusõigus puudub. Eesti Põllumajanduse Akadeemia kasutas maad Raja

24 õiguslikul alusel ja samas suuruses, kui on märgitud kaevatud korralduses. Ringkonnakohus leidis,

et vaidlustatud korraldusest ei sõltunud Raja 24 maa riigi omandisse jätmise otsustamine ja kaebuse

esitaja õigust - saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa - saab rikkuda maa riigi omandisse

jätmine, mitte aga kaevatud korraldus.

18. mail 1998. a. esitas V. Variku esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus kassatsioonkaebuse, milles

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et kaevatud korralduse motiveeritus oleks eelduseks, et kohus

saaks tuvastada, kas ja kuidas see akt rikub kaebuse esitaja õigusi. Seega pidi ringkonnakohus

hindama, kas kaevatud korraldus on motiveeritud. Samuti leiab kassaator, et ulatusnõude tõttu polnud

ringkonnakohus õigustatud otsustama, et kaevatud korraldus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi.

Kuna Maareformi seaduse § 7 lg 5 alusel määrab hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa

suuruse kindlaks kohalik omavalitsus, siis pole ka sisuliselt õige ringkonnakohtu järeldus, et kaevatud

korraldus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi.

Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses peetakse kassatsioonkaebust põhjendamatuks.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Maareformi seaduse § 31 lg 1 p. 1 kohaselt jäetakse riigi omandisse nii riigi omandisse jäävate

hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa (p. 1) kui ka sotsiaalmaa (p. 4). Maa jätmiseks riigi

omandisse piisab ühest Maareformi seaduse §-s 31 lg 1 nimetatud alusest. Selles haldusasjas on Tartu

Linnavalitsuse kaevatud korraldusega tunnistatud kogu Tartus Raja 24 asuva maaüksuse maa samas

paiknevate hoonete teenindamiseks vajalikuks maaks ja määratud nimetatud maa sihtotstarbeks

üldmaa. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1996. a. määruse nr. 120 punktile 4 on katastriüksuse

sihtotstarvete liigituse kohaselt üldmaa sotsiaalmaa alaliik.

Kaebuse esitaja on vaidlustanud Tartu Linnavalitsuse korralduse seoses Raja 24 asuva maaüksuse

maa tunnistamisega samas paiknevate hoonete teenindamiseks vajalikuks maaks. Selline järeldus

tuleneb halduskohtule esitatud kaebusest, milles väidetakse, et "korraldus määrata hoonete

teenindamiseks maa, mille tagastamist õigustatud subjekt taotleb, rikub õigustatud subjekti õigust

vara tagastamisele" ja asjaolust, et kaebuse esitaja ning kohtud pole halduskohtumenetluse raames

käsitlenud küsimust, kas ja kuidas rikub V. Variku õigusi Raja 24 maa sihtotstarbe määramine.

2. Maareformi seaduse § 7 lg 1 kohaselt ei tagastata linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud

maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku

maana ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises või

ehitise võõrandamises. Selles haldusasjas pole andmeid, et niisugune kokkulepe oleks sõlmitud.

Seega on antud asjas oluline, kas õigusvastaselt võõrandatud maa kuulub teise isiku hoonete või

rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana.

Maareformi seaduse § 7 lg 5 sätestab, et teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei

ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Samas

sätestatakse, et kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast,

loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on

planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Omandireformi aluste seaduse

jõustumist.

3. Kuna ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Raja 24 maaüksuse suuruseks juba 26. detsembril

1985. a. määratud 75. 761 m2, seda maad kasutati õiguslikul alusel ja ei taotletud ega määratud maa

riigi omandisse jätmisel maad olemasolevast maakasutusõigusest erinevas suuruses, siis tulnuks

ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas nimetatud maatükki võis käsitleda krundina Maareformi

seaduse § 7 lg 5 mõttes. Teenindamiseks vajaliku maa määramine oleks aga õiguspärane üksnes siis,

kui kohus tuvastaks Maareformi seaduse §-s 7 lg 5 nimetatud aluse teenindamiseks vajaliku maa

määramiseks - krunt ei ole kindlaks määratud või krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt

otstarbekas. Neid aluseid kohus tuvastanud ei ole.

Teenindamiseks vajaliku maa määramine võib kaebuse esitaja õigusi rikkuda juba seetõttu, et

teenindamiseks vajaliku maa määramine kui fakt eeldab, et krunt ei olnud varem kindlaks määratud

või muudetakse krundi suurust. Just need eelduseks olevad asjaolud osundavad kaebuse esitaja

õiguste rikkumise võimalikkusele. Seega pole antud asjas võimalik põhjendada väidet, et vaidlustatud

haldusakt ei saagi rikkuda kaebuse esitaja õigusi teisiti, kui analüüsides teenindamiseks vajaliku maa

määramise seaduslikkust ja õiguslikke tagajärgi. Kuna ringkonnakohus pole nimetatud küsimusi

lahendanud, siis on põhjendatud kassatori väide, et ringkonnakohtu järeldus - vaidlustatud haldusakt

ei saagi rikkuda kaebuse esitaja õigusi - on alusetu ja ebaõige.

4. Teenindamiseks vajalik maa määratakse Maareformi seaduse § 7 lg 5 alusel üksnes ehitisele,

kusjuures otsustus teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta on seetõttu motiveeritud vaid siis,

kui on osundatud konkreetsele ehitisele või ehitistele, mille teenindamiseks määratakse maa. Samuti

tuleks seejuures võtta seisukoht, kas selles haldusasjas on õppekatseaed käsitletav ehitisena

Maareformi seaduse § 7 lg 5 mõttes ja kas õppekatseaia maa on üldse käsitletav Raja 24 asuvate

hoonete teenindamiseks vajaliku maana.

5. V. Variku kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi saab rikkuda Raja 24 maaüksuse riigi

omandisse jätmine vaid siis, kui V. Varik taotles õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Seega

on V. Variku kaebuse läbivaatamisel vajalik kõigepealttuvastada, kas ta taotles endise kinnistu

nr. 2670 tagastamist.

Kuna ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti Maareformi seaduse § 7 lg 5 ja asunud seetõttu

väärale seisukohale, et teenindamiseks vajaliku maa määramine ei riku kaebuse esitaja õigusi, siis

tuleb ringkonnakohtu kasseeritud otsus tühistada ja kassatsioonkaebus rahuldada.

Juhindudes HKS §-st 57 p. 2 ja §-st 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Vaike Variku esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 1998. a. otsus haldusasjas nr. II-3-24/98 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada advokaadibüroole Lõhmus & Teeveer kassatsioonikautsjon 550 (viissada

viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub 28. septembril 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel