3-1-1-91-98 · Riigikohus

3-1-1-91-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. septembril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher

vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

K.Õ. süüdimõistmises KrK § 107 lg 2 p 1 järgi

ja M.L. õigeksmõistmises KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss, M.L. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja

kannatanu E.P..

27. mail 1997. a andis Tartu Maakohtu kohtunik K.Õ. kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi ja M.L. kohtu

alla süüdistatuna KrK § 113 järgi. Kohtualuseid süüdistati selles, et nemad 9. märtsil 1997. a T maakonnas H

vallas H külas majas nr X korteris Y peksid I.P.. K.Õ. süüdistati I.P-le tapmise eesmärgil tahtlikult üliraskete

kehavigastuste tekitamises; M.L. süüdistati I.P. ühel korral lahtise käega näkku löömises. Kannatanu suri

peksmise tagajärjel sündmuskohal.

30. jaanuaril 1998. a esitas prokurör kohtule taotluse K.Õ. ja M.L. süüdistuste muutmiseks. Mõlemale

kohtualusele esitati uus süüdistus KrK § 107 lg 2 p 1 järgi I.P-le üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises,

millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm.

Tartu Maakohtu 27. märtsi 1998. a otsusega mõisteti M.L. õigeks süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. K.Õ.

tunnistati süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 5 aastat ja 6 kuud kinnises

vanglas. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Margus Gross ja K.Õ. kaitsja

vandeadvokaat Kalev Lill. Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse osalist muutmist - M.L.

süüditunnistamist KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja mõlema kohtualuse karistamist kuue aastase

vabadusekaotusega kinnises vanglas. Apellatsioonkaebuses taotleti K.Õ. tegevuse ümberkvalifitseerimist

ettevaatamatu kuriteona KrK § 111 järgi ja sanktsioonis ettenähtud karistuse mõistmist.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 1998. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 27. märtsi

1998. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega M.L. õigeksmõistmise ja K.Õ.

süüdimõistmise ja karistamise kohta. Kohtukolleegium leidis, et M.L. poolt I.P. löömine ei toonud endaga

kaasa üliraskeid kehavigastusi. Kannatanu surma põhjustasid K.Õ. löögid.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja.

Vaidlustamata ringkonnakohtu otsust M.L. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, leidis

prokurör, et nimetatud otsusega jäeti põhjendamatult lahendamata apellatsioonprotestis püstitatud küsimus

M.L. vastutusest KrK § 113 järgi. Ringkonnakohus on kassaatori arvates eiranud AKKS § 29 lg 4

nõudeid.Kuna kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine on toimunud juba I astme kohtus, siis taotleb prokurör

M.L. suhtes eelnevate kohtulahendite tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamisele saatmist Tartu

Maakohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

kes toetas protesti ning kaitsja seletuse, mille kohaselt protest ei kuulu rahuldamisele,

l e i d i s:

Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused M.L. õigeksmõistmises kuuluvad

tühistamisele.

KrMK § 263 lg-s 1 sätestatakse kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste mitteammendav loetelu.

Eriline tähtsus on kriminaalasja lahendamisel alljärgnevatel küsimustel:

1. kas on toimunud tegu, milles kohtualust süüdistatakse;

2. kas selle teo pani toime kohtualune;

3. kas see tegu sisaldab kuriteokoosseisu ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis see

on ette nähtud;

4. kas kohtualune on süüdi selle kuriteo toimepanemises.

Nimetatud küsimused määravad kohtualuse kriminaalvastutuse alused ja nende küsimuste lahendamisest

sõltub, kas kohtualune mõistetakse õigeks või süüdi. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemise eelduseks on

kõigile neljale küsimusele jaatava vastuse olemasolu. Esimene küsimus käsitleb arutatava teo

(kuriteosündmuse) asetleidmist - kas selline tegu üldse on toimunud, milles kohtualust süüdistatakse

(olenemata sellest, kes selle teo toime pani ja kas see tegu sisaldab kuriteokoosseisu). Kui kohtulikul

arutamisel tuvastatakse, et teo toimepanijaks oli kohtualune, tuleb lahendada küsimus kas see tegu sisaldab

endas kuriteo koosseisu ja millise konkreetse sätte järgi on see tegu kvalifitseeritav.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab 12. märtsi 1996. a otsuses V.V. jt süüdistusasjas KrK § 195 lg 2

järgi väljendatud seisukohta, et kohus ei ole õigustatud tegema õigeksmõistvat kohtuotsust seoses selle

kuriteo koosseisu puudumisega, milles isik kohtu alla anti, kaalumata kas isiku tegevuses võivad olla mõne

teise kuriteo tunnused. Nii Tartu Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tuvastanud

asjaolu, et M.L. lõi tahtlikult I.P. näkku (tl 170 ja tl 209), kuid jätnud vastuolus KrMK § 263 lg 1 p-s 3

sätestatuga selle tegevuse õiguslikult kvalifitseerimata.

Tartu Maakohu on ekslikult hinnanud käesolevat asja erasüüdistusasjana. Kriminaalasi on algatatud KrK

§ 105 tunnustel ja läbi on viidud eeluurimine. M.L. anti muudetud süüdistuse kohaselt kohtu alla

süüdistatuna KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, - seega tegemist ei olnud erasüüdistusajaga, vaid avalik-õigusliku

kriminaalasjaga. Riigikohus peab vajalikuks selgitada, et isegi siis, kui menetlus algatatakse kannatanu

taotlusel, kuid isik antakse kohtu alla avalik-õiguslikus süüdistuses, pole vaja kohtualuse

süüditunnistamiseks KrK § 113 järgi uut kannatanu avaldust ja eraldi kriminaalasja algatamist

kriminaalkoodeksi selles paragrahvis kirjeldatud tunnustel. Kannatanu E.P. on alates kohtueelsest uurimisest

taotlenud M.L. kriminaalvastutusele võtmist tema poja I.P. peksmise eest ega pole ühelgi korral avaldanud

soovi kohtualusega leppimiseks.

Riigikohus märgib, et maakohus on alusetult käsitlenud I.P. ema E.P. kannatanu esindajana, kellel ei ole

õigust taotleda erasüüdistusasja algatamist. Nendes kuriteoasjades, mille tagajärjel kannatanu suri, on

kannatanu õigused kannatanu lähedastel sugulastel ja kannatanuks tunnistatakse vastavalt kokkuleppele kas

üks või kõik lähedased sugulased, kui nad seda nõuavad. Kohtueelsel uurimiselongi E.P. õigesti tunnistatud

kannatanuks, kellel on õigus taotleda ka erasüüdistusasja algatamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohus on jätnud omakorda

tähelepanuta apellatsiooniprotestis sisalduvad põhistused maakohtu ebaõige seisukoha suhtes M.L.

süüditunnistamise võimatuse kohta KrK § 113 järgi. Ringkonnakohus on vastuolus AKKS § 29 lg-s 4

sätestatud nõuetega jätnud protesti need põhjendused käsitlemata.

Kuna eelpoolkirjeldatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised takistasid seadusliku ja põhjendatud

kohtuotsuse tegemist, siis tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium need rikkumised oluliseks, tühistab

eelnevad kohtulahendid osaliselt ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks I astme kohtule.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4; § 63 p-st 2; § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 1998. a otsus ja Tartu

Maakohtu 27. märtsi 1998. a otsus M.L. õigeksmõistmise osas ning saata kriminaalasi selles osas

uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

4. Välja mõista kohtukuluna kaitsjatasu 1062.00 kr riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 15. septembril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher