3-2-1-86-98 · Riigikohus

3-2-1-86-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. septembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks, kostja

A. Seznevi esindaja vandeadvokaat J. Kirikali ja hageja AS-i Silmet (uus ärinimi AS Silmet Grupp)

esindaja vandeadvokaat A. Alasi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 31. augustil 1998. a

Aleksei Seznevi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

19. märtsi 1998. a otsuse AS-i Silmet hagis Aleksei Seznevi vastu väljamakstud lõpparve õigsuse

tunnustamiseks ja 52 000 krooni saamiseks.

Aleksei Seznev töötas RAS-is Silmet pearaamatupidajana alates 9. oktoobrist 1995. a määramata

ajaks sõlmitud töölepingu alusel. RAS Silmet erastati 1997. aasta algul ja uueks tööandjaks sai AS

Silmet. Hageja lõpetas 15. aprillil 1997. a kostjaga töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 79 alusel

töötaja algatusel. 9. oktoobril 1995. a sõlmitud töölepingu p 9.3 kohaselt kohustus tööandja maksma

töötajale töölepingu ükskõik millisel alusel lõpetamisel kompensatsiooni 12 kuupalga suuruses

summas, võttes aluseks kolme viimase kuu keskmise palga. Töölepingu lõpetamisel maksis AS

Silmet A. Seznevile lõpparvena 38 522 krooni. Hüvitist ei makstud töölepingu p 9.3 alusel.

A. Seznev esitas Ida-Virumaa töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tööandjalt välja mõista

hüvitise töölepingu p 9.3 alusel 312 000 krooni. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse ja mõistis

tööandjalt välja nõutud raha, pöörates otsuse 52 000 krooni väljamõistmise osas viivitamatule

täitmisele.

AS Silmet ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas hagi väljamakstud lõpparve õigsuse

tunnustamiseks ja 52 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt TLS § 14 lg 1 järgi võib töötajale

seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada. Seaduse ega haldusaktiga ei ole ette nähtud töötajal

õigust enda algatusel töösuhte lõpetamisel saada hüvitist. Olematut õigust ei saa laiendada. Töötaja

algatusel töölepingu lõpetamisel hüvitise maksmine on vastuolus töölepinguseaduse mõttega ja

tühine.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnustades kostjale töölepingu lõpetamisel lõpparvena

väljamakstud 38 522 krooni õigsust. Rahuldamata jättis hagi 52 000 krooni saamiseks põhjusel, et

hageja ei ole kostjale seda raha maksnud. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 10 060

krooni. Otsuse põhjenduste järgi võib TLS § 14 lg 1 kohaselt laiendada vaid neid õigusi, mis juba

seaduses või haldusaktis on töötajale ette nähtud. Hüvitise maksmist töötaja algatusel töölepingu

lõpetamisel seadus või haldusakt ette ei näe. Asjaolu, et mõnedele töötajatele AS-is Silmet hüvitist

maksti, ei oma õiguslikku tähendust. Hagejal puudub alus 52 000 krooni saamiseks.

Töövaidluskomisjoni otsuse täitmine peatati ja seda raha kostjale ei makstud. Individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled

töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- ja

linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale

järgnevast päevast. AS Silmet sai otsuse kätte 30. juunil 1997. a. Tähtaja arvutamine algas 1. juulist

1997. a, s.o. otsuse ärakirja saamisele järgnevast päevast ja vastavalt TsKS § 39 lg 1 lõpeb kuudega

arvutatav tähtaeg tähtaja viimase kuu vastaval kuupäeval. Kohus leidis, et selleks viimaseks päevaks

on 1. august 1997. a ja hagiavaldus postitati sellel päeval.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus tuvastas, et

töövaidluskomisjoni otsuse sai AS Silmet kätte nädala esimesel tööpäeval, s.o. 30. juunil 1997. a.

TsÜS § 105 lg 1 sätestab tähtaja kulgemise alguse järgmisest päevast pärast selle kalendripäeva

saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus ning TsÜS § 106 lg 1 kohaselt kuudes arvutatava

tähtaja puhul saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Hagi on esitatud tähtaja viimasel päeval ja

aegumine ei kuulu kohaldamisele. TLS § 1 kohaselt on töölepingu sisuks kokkulepe töö tegemise ja

selle eest tasu maksmise ning töötingimuste kohta. Töölepingu sisuks ei saa olla kokkulepe hüvitises,

mis ei tulene töö tegemisest ja mille väljamaksmine töötajale sõltub üksnes töötaja enda suvast.

Töösuhe on seadusega üksikasjalikult reguleeritud. Seega ei ole lepinguvabaduse põhimõte

töölepingu puhul täiel määral kohaldatav. Töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib TLS

§ 14 lg 1 kohaselt laiendada kollektiiv- ja töölepinguga. Selles sättes sisaldub keeld anda töötajale

õigusi, mida seaduses ega haldusaktis üldse ette ei nähta. Hüvitise maksmist töötajale töötaja

algatusel töölepingu lõpetamisel ei ole ette nähtud seaduse ega ka haldusaktiga. Kuna hüvitise

maksmise kokkulepe on vastuolus seadusega, ei oma õiguslikku tähendust, milline oli poolte tahe

seda sõlmides.

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse, kunaapellatsioonikohus on

eksinud materiaalõiguse normide vastu ja teinud vea protsessiõiguse kohaldamisel.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud jätnud kohaldamata asjast huvitatud poole nõude

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse §-s 8 lg 2 ettenähtud aegumise kohaldamise osas. Ida-

Virumaa töövaidluskomisjoni otsuse sai adressaat kätte 28. juunil 1997. a. AS Silmet esitas ITLS §-

de 24 ja 33 alusel hagi linnakohtule 1. augustil 1997. a. Seega on ringkonnakohus eksinud hagi

aegumise tähtaja arvutamisel. Kuudega määratud tähtaeg lõpeb viimase kuu vastaval päeval, mis oma

nimelt või arvult vastab tähtaja alguseks määratud päevale. Kassaator leidis, et kohtuotsuse motiivid

töötajale töölepingus ettenähtud hüvitise maksmisest keeldumise põhjendamise kohta on vastuolus

seadusega, kuna töölepinguseadus ei keela lepingupooltel sõlmida kokkuleppeid täiendavate tagatiste

kohta. Kuna rahuldatud haginõude (tunnustada väljamakstud summade õigsust) hagihind ei ole

määratletav, on riigilõiv nõudelt 40 krooni. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja kohtukuludena aga

10 060 krooni.

Vastustaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustaja

leidis, et ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et hagi ei ole aegunud. AS Silmet sai 27. juunil

1997. a väljastatud töövaidluskomisjoni otsuse kätte 30. juunil 1997. a, seega hakkas hagi aegumise

tähtaeg kulgema 1. juulist 1997. a. Kassaatori viide materiaalõiguse normi rikkumise osas on

paljasõnaline. Hageja tõlgendab asjas esitatud hagi kui hinnaga hagi ning hagi hinnaks on 312 000

krooni. Haginõude sisuks on maksete lõpetamine.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuses esitatud väidete ja vastustaja esindaja vastuse

väidete juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu..

Apellatsioonikohus tuvastas, et AS Silmet sai kätte töövaidluskomisjoni otsuse 30. juunil 1997. a.

Samas leiti õigesti, et hagi aegumisele ei ole kohaldatav tsiviilkohtupidamise seadustikus

protsessitähtaegade kohta sätestatu. Vaidlus tulenes töölepinguseadusest. Kohaldamisele kuulub

alates 1. septembrist 1996. a kehtiv individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, mille § 24 lg 1

sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama

töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni

otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Vastavalt ITLS § 24 lg 2 on kohtusse pöördumise

vormiks hagiavaldus. Seadus määrab hagi aegumise tähtajaks ühe kuu. ITLS § 7 lg 1 kohaselt nõude

esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil

töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Seega tähtpäevaks loeb seadus

päeva, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest, s.o. päeva millal

hageja sai kätte töövaidluskomisjoni otsuse. Sama seaduse § 7 lg 2 sätestab, et kuudes arvutatavad

tähtajad töösuhetes lõpevad viimase kuu vastaval päeval. Selleks vastavaks päevaks ei ole mitte

tähtaja kulgemise esimene päev, vaid tähtpäev, millal isikul tekkis hagemisõigus, antud juhul

30. juuni 1997. a. ITLS § 8 sätestab aegumise kohaldamise ja selle lg 2 kohaselt töövaidlusorgan

kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise

arutamise algust. Kostja nõudis aegumise kohaldamist eelistungil. Samas ITLS § 8 lg 4 kohaselt

töövaidlusorgan ei kohalda aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse

õigeaegselt ei olnud võimalik. Apellatsioonikohus kohaldas aga ekslikult hagi aegumise tähtaja

arvutamisel individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse asemel tsiviilseadustiku üldosa seaduse

sätteid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb apellatsioonikohtul vaidlus hagi aegumise üle lahendada

vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele.

Täpne ei ole apellatsioonikohtu seisukoht, et TLS § 14 lg-s 1 sisaldub otsene keeld anda töötajale

õigusi, mida seadus või haldusakt ette ei näe. TLS § 14 lg 1 sätestatut tuleb mõista nii, et töötajale

võib anda rohkem õigusi kui antud seaduse või haldusaktiga. Küll ei või töötaja õiguste laiendamine

olla vastuolus seadusega. Töölepingu lõpetamine TLS § 79 lg 1 alusel sõltub ainult töötaja suvast,

mille põhjust ta ei pea avaldama. Töötajal on seaduse järgi õigus teatada tööandjale vähemalt üks kuu

ette ja selle tähtaja möödumisel tööleping lõpetada. Kokkulepe, mille kohaselt töötaja suval (TLS

§ 79 lg 1) töölepingu lõpetamisel tööandja kohustub maksma kompensatsiooni, on vastuolus

töölepinguseaduse mõttega.

Poolele, kelle kasuks tehti otsus, mõistab kohus TsKS § 57 lg 1 kohaselt teiselt poolelt välja kõik

kohtukulud, kuigi see teine pool oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. Kohus,

rahuldades osaliselt hagi, oli õigustatud kostjalt kohtukulusid sisse nõudma, kuid seda seaduses

ettenähtud suuruses. Hageja esitas hagi väljamakstud lõpparve õigsuse tunnustamiseks ja 52 000

krooni saamiseks. Väljamakstud lõpparve õigsuse tunnustamise hagi on hinnata hagi, millelt vastavalt

riigilõivuseaduse (kuni 1. jaanuarini 1998. a kehtivas redaktsioonis) lisa 1 p 1.5 tuli tasuda riigilõivu

40 krooni. Rahaliselt nõudelt tuli tasuda riigilõivu riigilõivuseaduse lisa p 1.1 alusel. Hagi osalisel

rahuldamisel tuli kohtukulude jaotamisel lähtuda TsKS § 57 lg 1.

Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus 19. märtsist 1998. a tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Aleksei Seznevile 8. aprillil 1998. a makstud kautsjon 3120 (kolm tuhat ükssada

kakskümmend) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa