3-1-1-88-98 · Riigikohus

3-1-1-88-98

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. septembril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

S. B., V. N. ja E. S. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 4 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu V. N. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson,

süüdimõistetute S. B. ja E. S. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ning riigiprokurör Marge Püss.

S. B. oli antud kohtu alla süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 142 lg 3 p 4 ning § 188 järgi. E. S. oli

antud kohtu alla süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 4 ja § 188 järgi. V. N. oli antud kohtu alla süüdistuses KrK §

142 lg 3 p 4 järgi. Lisaks nimetatud kolmele isikule olid selles kriminaalasjas antud kohtu alla ka V. A., A.

B., M. K. ja A. S.

S. B., E. S. ja V. N. süüdistati KrK § 142 lg 3 p 4 järgi selles, et nad ajavahemikus 1994. a märtsist kuni

1995. a oktoobrini pressisid korduvalt E. K. välja raha, ähvardades maksmisest keeldumisel E. K. tappa ning

kasutada tema perekonna suhtes vägivalda.

S. B. süüdistati KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et ta 13. mail 1995. a Narvas kasiino "X" ees koos

A. D. ja A. R. röövisid E. K. kuuluva ning riiklikku registrimärki xxx XXX kandva sõiduauto Mercedes-

Benz, samuti selles, et ta 24. augustil 1995. a koos V. A., M. K. ja A. R. röövis V. G. kuuluva ning riiklikku

registrimärki xxx XXX kandva sõiduauto "Jeep".

S. B. süüdistati KrK § 188 järgi selles, et ta kasutas omavoli võla katteks P. K. Kalev Mark Kostabi maalide

ja sõiduauto BMW äravõtmiseks.

Tallinna Linnakohtu 2. märtsi 1998. a otsusega:

1. tunnistati S. B. süüdi KrK § 188 järgi, karistati kolmekuulise arestiga ja vabastati karistusest seoses

kriminaalvastutusele võtmise aegumisega;

2. mõisteti S. B., V. N. ja E. S. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 4 järgi õigeks;

3. mõisteti S. B. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi õigeks;

4. mõisteti E. S. süüdistuses KrK § 188 järgi õigeks.

Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 188 järgi süüdi M. K.ja V. A.

Linnakohus põhjendas kohtualuste õigeksmõistmist kannatanute ütluste vastuolulisusega.

Apellatsioonprotestis taotles Tallinna abiprokurör Natalja Lebed Tallinna Linnakohtu 2. märtsi 1998. a otsuse

tühistamist A. B., V. N., E. S., S. B. ja M. K. õigeksmõistmise osas KrK § 142 lg 3 p 4 järgi ning nende

süüditunnistamist selles süüdistuses ja karistamist vabadusekaotusliku karistusega. Prokurör leidis, et kohus

on tõendite hindamisel jätnud tähelepanuta asjaolu, et vastuolud sisalduvad vaid kannatanu ütlustes

kuritegude teisejärguliste asjaolude kohta. Kuriteo oluliste asjaolude osas on tema ütlused järjekindlad ja

usutavad.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 1998. a otsusega tühistati osaliselt linnakohtu otsus.

S. B., E. S. ja V. N. tunnistati KrK § 142 lg 3 p 4 järgi süüdi ja neid karistati KrK §-s 39 sätestatut

kohaldades vabadusekaotusega kolmeks aastaks. Kriminaalkolleegium, hinnates kõiki kogutud tõendeid

nende kogumis, tuli järeldusele, et kannatanu ütlused haakuvad teiste tõenditega ja on usaldusväärsed.

Ringkonnakohus leidis, et juba linnakohtu otsuses tuvastatud asjaolude põhjal on leidnud tõendamist V. N.,

S. B. ja E. S. süü E. K. 100 000 USD väljapressimises. Ühise eesmärgi nimel ähvardasid nad süstemaatiliselt

kannatanut füüsilise vägivallaga ja tapmisega, kusjuures kannatanul oli igati alust pidada ähvardusi

reaalseteks.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetu V. N. kaitsja vandeadvokaat A. Jakobson ning süüdimõistetute S. B. ja E. S. kaitsja

vandeadvokaat A. Jaroslavski.

I S. B. kaitseks esitatud kassatsioonkaebuses on apellatsioonikohtu otsus vaidlustatud järgmistel motiividel:

1. Apellatsioonikohus on otsuse tegemisel väljunud apellatsioonprotesti piiridest ja seega - vastuolus AKKS

§ 20 lg-s 1 sätestatuga - võtnud endale süüdistaja funktsiooni. Nimelt väidab kassaator, et ringkonnakohus,

lugedes S. B. süüditunnistamisel tuvastatuks E. K. väljapressimise episoodi, ei tuginenud mitte üksnes neile

tõenditele, millele osutati apellatsioonprotestis. Kassator rõhutab, et ringkonnakohus on alusetult lugenud

tuvastatuks, et S. B. nõudis kannatanult 100 000 USD ja ähvardas teda tapmisega, sest prokurör ei ole

apellatsioonprotestis sellisele asjaolule viidanud. Kuna muid ähvardamise või vägivalla kasutamise fakte

ringkonnakohus ei tuvastanud, siis ongi ringkonnakohus kassaatori arvates väljapressimise kui kuriteo

koosseisu tuvastamisel väljunud apellatsioonprotesti piiridest. Kassaator rõhutab, et apellatsiooni piirest

väljumisel on tegemist erapooletu õigusemõistmise põhimõtte rikkumisega ja seega ka kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes. Samuti märgib kassaator, et protesti piiridest väljumise

lubamatusele on viidatud Riigikohtu üldkogu 11. detsembri 1996. a otsuses T. E. süüdistusasjas KrK §-de

110 ja 113 järgi ning 22. jaanuari 1998. a otsuses M. M. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi.

2. Teiseks väidab kassaator, et S. B. süüdi tunnistavas ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja seetõttu

on kohtuotsus vastuolus KrMK § 274 p-s 2 ja AKKS § 29 lg-s 4 sätestatud nõuetega. Selle väite kinnituseks

rõhutab kassaator, et vaid kassatsioonkaebuse esimeses punktis nimetatud ja ringkonnakohtu poolt

tuvastatuks loetud asjaolude pinnalt ei olnud alust teha süüdimõistvat otsust, mingeid muid asjaolusid ei ole

aga ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt tuvastatuks loetud. Samuti leiab kassaator, et ainuüksi konstateering,

et kohtualune ähvardas kannatanut tapmisega ja nõudis seejuures raha, ei anna veel kohtule alust

süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks, sest tuvastamata on jäänud mitmed väljapressimise objektiivse külje

elemendid (kuidas S. B. ähvardas kannatanut, milline oli tapmise ähvarduse sisu ja kellele oli ähvardus

suunatud). Kassaator peab vajalikuks, et Riigikohus esitaks oma seisukoha küsimuses, kas saab lugeda

piisavalt konkreetseks ja kaitseõigust mitte rikkuvaks süüdistuse formulatsiooni, milles esitatakse ainuüksi

KrK § 142 lg-s 1 sätestatud dispositsioon ja kas ainuüksi "tapmisega ähvardamise" inkrimineerimisest piisab

süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kassaator rõhutab sedagi, et tuvastamata on väljapressimisega

tekitatud varaline kahju või muu raske tagajärg, samuti põhjuslik seos väljapressimise ja tekitatud varalise

kahju vahel, mis on aga KrK § 142 lg 3 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisulisteks tunnusteks.

Kassaator on seisukohal, et varalise kahju määratlemisel tuleks lähtuda TsK § 222 lg-st 2 ja sellest tulenevalt

ei saa varaliseks kahjuks lugeda 14 000 pudelit konjakit, mille kannatanu andis väidetavalt üle nn võla

tasumiseks.

3. Kolmandaks rõhutab kassaator asjaolu, et ringkonnakohtu otsuses ei ole osutatud konkreetsetele

tõenditele, millele on rajatud süüdimõistev otsus. Nii viitab apellatsioonikohus kassaatori arvates vaid

kannatanu "ühistele" ütlustele ja kriminaaltoimiku vastavatele lehtedele. Täpsustamata on aga kassaatori

arvates jäetud see , millele tuginevalt on loetud tuvastatuks, et S. B. nõudis kannatanult raha tapmise

ähvardusel. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsuses ei ole järgitud Riigikohtu praktikas väljendatud nõuet,

et kohtuotsuse tegemisel AKKS § 32 lg 3 alusel tuleb konkreetselt näidata, milles seisnes esimese astme

kohtu poolne ebaõige hinnang ja milline on tegelikkusele vastav tõendite hinnang. Kaitsja peab vajalikuks

rõhutada, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut kannatanu ütlustele selle kohta, et S. B. teda ei ähvardanud

ega nõudnud raha. Sedastades, et kohtule on mõistetavad kannatanu ütlused, mille kohaselt ta võib eksida

erinevate isikute osalemises ja rollis konkreetses kuriteo episoodis, on ringkonnakohus kassaatori arvates

jämedalt rikkunud süütuse presumptsiooni.

4. Neljandaks väidab kassaator, et ringkonnakohus kohaldas kohaldamisele mittekuulunud kriminaalseadust,

sest kohtu järeldused ei põhine usaldusväärsetele tõenditele.

II. E. S. kaitseks esitatud kassatsioonkaebuses on apellatsioonikohtu otsus vaidlustatud sisuliselt samadel

motiividel ja peaaegu kattuvat teksti kasutades, nagu S. B. kaitseks esitatud kassatsioonkaebuses.

III. V. N. kaitseks esitatud kassatsioonkaebuses on apellatsioonikohtu otsus vaidlustatud sisuliselt samadel

motiividel ja peaaegu kattuvat teksti kasutades, nagu S. B. ja E. S. kaitseks esitatud kassatsioonkaebustes.

Riigikohtu istungil esitatud seletustes jäid kaitsjad kassatsioonkaebustes esitatud taotluste juurde ja toetasid

neid. Prokurör leidis, et esitatud kaebused on põhjendamatud ja taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse

muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

1. Kassaatorite põhiväide, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel väljunud apellatsioonprotesti piiridest, ei

kajasta õigesti apellatsioonimenetluse olemust ja on seetõttu väär. Vastavalt AKKS § 20 lg-le 1 määratakse

kriminaalasja apellatsioonikorras arutamise piirid üldreeglina tõepoolest apellatsioonkaebuse või -protesti

sisuga - selle taotlusega, mida kaebus või protest sisaldab. Seejuures tuleb apellatsioonimenetluse piiride all

mõista kriminaalmenetluse eseme kui terviku seda osa, mida apellatsioonimenetluses tuleb uuesti analüüsida.

Kriminaalmenetluse eseme mõistega tähistatakse aga kuriteotunnustega tegu või tegusid, mille kohta

kogutakse kriminaalmenetluses teavet selgitamaks selle teo suhtes kriminaalseaduse rakendamise

võimalikkust. Erinevalt kassaatorite poolt väidetavast, ei hõlma kriminaalmenetluse ese kriminaalasja

menetlemisel kasutatavaid tõendeid - vahendeid, mille abil kriminaalmenetluse eset uuritakse. Seega

juhtudel, mil apellant vaidlustab esimese astme kohtu otsuse vaid ühe kuriteo osas ja taotleb seejuures

näiteks vaid ühe tõendi ümberhindamist, võib apellatsioonikohus oma otsuse tegemisel põhimõtteliselt

tugineda kõigile nii esimese astme kohtus kui ka ringkonnakohtus uuritud tõenditele. Seda põhjusel, et

tulenevalt AKKS §-st 19 laieneb ka ringkonnakohtu tegevusele KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud nõue, mille

kohaselt kohtu otsus peab tuginema kõigi tõendite hindamisele nende kogumis.

Kirjeldatud arusaama õigsust apellatsioonimenetluse piiride olemuse küsimuses kinnitab AKKS § 32 lg-tes 1

ja 2 ning §-s 33 sätestatud erandjuhtude analüüs, mil seadus võimaldab ringkonnakohtul väljuda

apellatsiooni piiridest. Samasugust arusaama apellatsioonimenetluse piiride olemuse küsimuses on

väljendatud kohtulahendites, millele kassaator viitab - Riigikohtu üldkogu 11. detsembri 1996. a otsuses T. E.

süüdistusasjas KrK §-de 110 ja 113 järgi ning 22. jaanuari 1998. a otsuses M. M. süüdistusasjas KrK § 15 lg

2 ja § 165 lg 1 järgi.

Kooskõlas eeltooduga on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 1998. a otsuses esimese

astme kohtu otsusega võrreldes küll hinnatud tõendeid erinevalt, kuid ei ole väljutud apellatsiooni piiridest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida sedagi, et taotledes ringkonnakohtu

otsuse tühistamist viitega AKKS § 39 lg-le 4, oleks kassaatorid pidanud täiendavalt osutama ka sellele

kriminaalmenetluse õiguse konkreetsele normile, mille rikkumine takistas või oleks võinud takistada

kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ringkonnakohtus.

2. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ka kassaatorite teise põhiväitega, et ringkonnakohtu otsuses

puuduvad motiivid ja et otsus on seetõttu vastuolus KrMK § 274 p-s 2 ja AKKS § 29 lg-s 4 sätestatud

nõuetega. Kõigepealt tuleb märkida, et ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumine on käsitatav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena tulenevalt AKKS § 39 lg 3 p-st 7. Riigikohtu praktikas (vt

näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. jaanuari 1996. a otsus S. S. süüdistuses KrK § 1611 järgi ) on

asutud seisukohale, et kui erineva astme kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse

nende tõendite alusel kohtualune temale inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade

tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja

objektiivsuse nõuet ja motiveerima tõendite erinevat hindamist. Seega on AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud

kriminaalmenetluse seaduse rikkumisega igal juhul tegemist siis, kui ringkonnakohus üldse ei motiveeri

erinevat tõendite hinnangut. Samas tuleb nentida, et ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata, milline peaks

olema tõendite erineva hindamise motiveerimise ulatus. Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 1998. a otsuses on

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates piisavalt põhjendatud tõendite erineva hindamise ulatust.

Seejuures tuleb silmas pidada, et kassatsioonkaebustes ei tsiteerita ringkonnakohtu otsust täpselt. Kassaatorid

on leidnud, et ringkonnakohus, sedastades, et kohtule on mõistetavad kannatanu ütlused, mille kohaselt ta

võib eksida erinevate isikute osalemises ja rollis konkreetses kuriteo episoodis, rikub jämedalt süütuse

presumptsiooni. Kassaatorid on aga jätnud märkamata, mis järgneb ringkonnakohtu otsuses tõdemusele, et

ringkonnakohus mõistab, et ajalise distantsi tõttu võib kannatanu "eksida erinevate isikute osalemises ja

rollis konkreetsetes kuriteo episoodides". Sellele tõdemusele järgneb ringkonnakohtu kõnealuses otsuses

järgmine lause: "neist asjaoludest lähtudes arvestab kohtukolleegium tõendina ainult neid kannatanu ütlusi,

mis kattuvad praktiliselt eeluurimise algusest kuni kohtuistungil antud ütlustega ning kus süüdlaste osavõtt

kuriteost ei ole kannatanu poolt pandud kahtluse alla ka ringkonnakohtu istungil".

Ebaõiged on kassaatorite väited, et süüdistuse formulatsioonis on esitatud ainuüksi KrK § 142 lg-s 1

sätestatud dispositsiooni tekst ja et tuvastamata on jäänud mitmed väljapressimise objektiivse külje

elemendid (kuidas S. B. ähvardas kannatanut, milline oli tapmise ähvarduse sisu ja kellele oli ähvardus

suunatud). Ringkonnakohtu otsuses on kõnealuse kuriteo objektiivse külje olemasolu sedastamiseks piisava

põhjalikkusega kirjeldatud väljapressimise faktilisi asjaolusid - seda, et tapmise ähvardusega nõuti raha.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoritega selles, et kohtualuse süüditunnistamisel KrK § 142

järgi peaks obligatoorselt tõendamisesemese kuuluma ka ähvardamise täpne viis - täpne sõnakasutus

ähvardamisel; aeg, mil ähvardus lubati realiseerida jne.

Nõustuda ei saa kassaatoritega ka selles, et on tuvastamata väljapressimisega tekitatud varaline kahju või

muu raske tagajärg, samuti põhjuslik seos väljapressimise ja tekitatud varalise kahju vahel, mis on aga KrK §

142 lg 3 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisulisteks tunnusteks. Ringkonnakohtu otsuses (3. kd, tl

153) on tõendite analüüsile tuginevalt märgitud, et just väljapressimise tagajärjel andis E. K. väljapressijatele

üle tema poolt eelnevalt Narvast varastatud 14 000 pudelit Armeenia konjakit väärtusega 52 000 USD ja

hiljem veel 1500 USD. Küsimus sellest, kellele tegelikult kuulusid need 14 000 pudelit väljub käesoleva

kriminaalasja raamidest ja ei välista kohtualuste tegevuse kvalifitseerimist KrK § 142 lg 3 p 4 järgi.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 1998. a otsus S. B., V. N. ja E. S.

süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 1. septembril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg