3-1-1-87-98 · Riigikohus

3-1-1-87-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. augustil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. K. süüdistuses KrK § 162 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena A. K., tema kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

A. K. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 162 järgi selles, et ta olles AS X pankrotihaldur ning seega

ametiisik KrK 160 lg 1 mõttes, 3. juunil 1997. a kella 10.30 kuni 12.15 X linnas oma kohustuste täitmata

jätmise ning nendesse kohusetundetu ja hooletu suhtumisega rikkus Vabariigi Valitsuse 31. augusti 1995. a

määrusega nr 309 kinnitatud raha ja väärtpaberite veo eeskirja punkt 2 alapunktis 3 kehtestatud nõudeid.

Nimetatud tegevus seisnes selles, et A. K. vedas autoga ilma kahe tulirelvaga saatjata Maapanga X kontorist

X linnas X tn N AS X pankrotihalduri kontolt nr 4020019565 välja võetud rahasumma 736000 krooni, mille

ta käskis M. K. autost välja visata 3. juunil 1997. a kella 12.15 ajal X linnas 50 m kaugusel X ja Y tänavate

ristmikust tuvastamata isikute poolt telefoni teel esitatud auto õhkulaskmise ähvardusel. Oma tegevusega

põhjustas A. K. AS-le X suure varalise kahju.

Ida-Viru Maakohtu 30. märtsi 1998. a otsusega mõisteti A. K. süüdistuses KrK § 162 järgi õigeks kuriteost

osavõtu tõendamatuse tõttu.

Maakohus tuli järeldusele, et A. K. käitumises võis olla kriminaalkoodeksis ettenähtud kuriteokoosseisu

tunnused, kuid see ei ole kuritegu, sest ta viibis teo toimepanemise hetkel hädaseisundis KrK § 14 mõttes.

Ida-Viru Maakohtu 30. märtsi 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse õigeksmõistetu A. K. ning

apellatsioonprotesti Ida-Viru prokurör Aivar Lembit.

A. K. ei nõustunud õigeksmõistmise alusega ning palus enda õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise

tõttu.

Esitatud apellatsioonprotestis taotles prokurör Ida-Viru Maakohtu eeltoodud otsuse tühistamist, A. K.

süüdimõistmist KrK § 162 järgi ning karistamist sanktsiooni piires.

Apellatsioonprotesti põhjendati sellega, et A. K. oli esitatud süüdistus ametialases lohakuses s. o raharöövile

eelnenud hooletus ja kohusetundetus suhtumises pankrotihaldurile seadusega pandud kohustustesse, mille

tagajärjeks oli raha ja väärtpaberite veo eeskirja rikkumine. Prokurör leidis, et hädaseisundiga võis tegemist

olla ainult siis, kui A. K. andis M. K. käsu kilekoti koos rahaga välja visata. Väidetavalt pole nimetatud

tegevus käsitletav ametialase lohakusena vaid ametiseisundi kuritarvitamisena. Prokurör ei nõustunud

maakohtu seisukohaga, et raha ja väärtpaberite veo eeskirja eiramine ei olnud käesolevas asjas põhjuslikus

seoses saabunud tagajärjega. Ta leidis, et pankrotihalduri A. K. poolt eelnimetatud eeskirja täitmine oleks ära

hoidnud raha kilekotis vedamise kontrollimata sõidukiga.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 1998. a otsusega Ida-Viru Maakohtu 30. märtsi 1998. a

otsus tühistati ja tehti uus otsus. A. K. mõisteti süüdistuses KrK § 162 järgi süüdi ning teda karistati

üheksakuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi

kaheaastase katseajaga. A. K. mõisteti välja 736000 krooni AS-i X kasuks. Esitatud apellatsioonprotest

rahuldati, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et olles ametiisik, jättis A. K. oma ametialased kohustused täitmata,

suhtus neisse hooletult ning kohusetundetult, mille tagajärjel tekitas AS-le X suure varalise kahju.

Ringkonnakohus leidis, et A. K. poolt raha ja väärtpaberite veo eeskirja p-de 2.3, 4 ja 7 täitmine oleks

taganud veo turvalisuse ning kuritegeliku ründe tõkestamiseks ja veose säilimise tagamiseks vajalike

meetmete rakendamise. A. K. poolt eeltoodud eeskirja rikkumine lõi võimaluse kuritegeliku ründe abil raha

saamiseks ning suure varalise kahju tekkimiseks. A. K. poolt oma kohustuste täitmata jätmine on põhjuslikus

seoses tekkinud tagajärjega.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu A. K., kes leiab, et teda on ringkonnakohtu poolt ebaõigesti süüdi mõistetud. Kassaator on

seisukohal, et puudub põhjuslik seos tema käitumise ja ründe toimepannud isikute poolt raha hõivamise

vahel. Veel leiab süüdimõistetu, et ringkonnakohus pole arvestanud hädaseisundi tekkimise ning olemasolu

asjaolusid. Kassaator palub ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse tühistada ning end kuriteokoosseisu

puudumise tõttu õigeks mõista.

A. K. kaitsja oma kassatsioonkaebuses taotleb samuti Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse

tühistamist ja A. K. õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu, sest varaline kahju tekitati

hädaseisundis, mis välistab kriminaalvastutuse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud A. K. ja tema

kaitsja, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ja prokuröri seletuse, kes taotles kohtuotsuse muutmata

jätmist,

t u v a s t a s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et A. K.

käitumises sisaldub KrK §-s 162 ettenähtud ametialase lohakuse kuriteokoosseis.

Vaieldamatult on pankrotihaldur ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes ja sellega on nõustunud ka A. K. A. K.

ametiisikuna jättis oma ametialased kohustused täitmata ja pannes ohtu raha säilimise saigi võimalikuks

suure varalise kahju tekkimine AS-le X. Nimelt eiras A. K. jämedalt raha ja väärtpaberite veo eeskirja, mille

p 2 alapunkt 3 sätestab, et üle 100 000 kuni 1 000 000 krooni veoks peab olema auto ja vähemalt 2

tulirelvaga saatjat. Varem oli ta pankrotihaldurina kasutanud tulirelvaga saatjate abi kuid 3. juunil 1997. a ta

ei täitnud rahaveoeeskirja ülaltoodud nõuet. Saatjad on kohustatud rakendama vajalikke meetmeid

kuritegeliku ründe tõkestamiseks ja veose säilimise tagamiseks ning kuna A. K. loobus eeskirjaga ettenähtud

saatjatest, panigi ta toime ametialase lohakuse. Kriminaaltoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et A. K. ei

olnud võimalik vedada AS-le X kuuluvat suurt rahasummat eeskirjade kohaselt, s. o tellida raha veoks

vähemalt 2 tulirelvaga saatjat. Kogu rahaveole eelnenud käitumisega realiseeris A. K. ametialase lohakuse

kuriteokoosseisu, mistõttu ei oma tähtsust see, millisel konkreetsel viisil eeskirju rikkudes veetud raha autost

kaduma läks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 1998. a otsus A. K. süüdistuses KrK § 162 järgi jätta

muutmata.

2. A. K. ja tema kaitsja Arvo Suubani kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 25. augustil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep