3-2-1-84-98 · Riigikohus

3-2-1-84-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostjate

P. Lauritsa, H.-E. Merila ning nende ja kostja AS-i Iguaan esindaja vandeadvokaat N. Saare ja hageja

J. Einardi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. juunil 1998. a

Peeter Lauritsa, Herkki-Erich Merila ja AS Iguaan kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsuse Jana Einardi hagis Peeter

Lauritsa, Herkki-Erich Merila ja AS Iguaan vastu õigustrikkuva tegevuse lõpetamiseks, autori

varaliste õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja isiklike mittevaraliste õiguste

rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kasutas AS-i Iguaan fotostuudio Destudio aastatel 1995-1996 Jana Einardi

nõusolekuta ja talle tasu maksmata tema poolt aastatel 1993-1995 diplomitöö raames kavandatud ja

maalitud kostüüme reklaamfotode valmistamisel ja neid levitades. Kuna hageja ei teadnud, kas

Destudio nimel all tegutsevad ka füüsilised isikud Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila ja kas

hagiavalduses märgitud fotosid valmistas ja levitas juriidiline isik või füüsilised isikud, siis esitas ta

25. veebruaril 1997. a täiendavas hagis nõude AS-i Iguaan ja fotograafide Peeter Lauritsa ja Herkki-

Erich Merila vastu solidaarselt. Hageja palus kohustada kostjaid lõpetama õigustrikkuv tegevus, s.o

lõpetama fotode, millel on reprodutseeritud hageja kavandatud ja maalitud kostüümid, levitamine

ning mõista kostjatelt solidaarselt välja tekitatud varaline ja moraalne kahju. Hageja leidis, et kostjad

on tema teoseid kujutavaid fotosid müünud erinevatele ajakirjandusväljaannetele ja kasutanud Rock

Summer" 95 reklaamplakatite ja buklettide kujundamisel. Kostjad rikkusid järgmisi hageja kui autori

õigusi: 1) õigust teose reprodutseerimisele AutÕS § 13 lg 1 p 1 mõttes, sest kasutasid teoseid

reklaamfotode tegemiseks ilma autori loata; 2) õigust teose levitamisele AutÕS § 13 lg 1 p 2 mõttes,

kuna levitasid reklaamfotosid, milledel olid kujutatud hageja teosed. Nende õiguste rikkumisega

tekitasid kostjad hagejale varalise kahju, mille suuruseks hageja hindas 50 000 krooni. Kostjad

rikkusid järgmisi hageja mittevaralisi õigusi: 1) õigust autorinimele AutÕS § 12 lg 1 p 2 mõttes, kuna

teoseid reprodutseerides ja fotosid levitades ei märkinud kostjad ära autori nime; 2) õigust teose

puutumatusele AutÕS § 12 lg 1 p 3 mõttes, kuna kostjad panid fotoreproduktsioonide tegemisel

omavoliliselt kokku erinevate kostüümide osasid, reprodutseerisid kostüüme mittekomplekselt ja

masstoodangut lisades. Autori isiklike mittevaraliste õiguste rikkumisega tekitasid kostjad hagejale

moraalse kahju, mille suuruseks hageja hindas 25 000 krooni.

Tallinna Linnakohus jättis 17. novembri 1997. a otsusega hagi rahuldamata AS-i Iguaan vastu

autoriõigust rikkuva tegevuse lõpetamiseks ja AS-i Iguaan ning P. Lauritsa ja H.-E. Merila vastu

materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks. Kohus leidis, et hagi AS-i Iguaan vastu on alusetu selle

tõendamatuse tõttu. Linnakohus kohustas P. Lauritsat ja H.-E. Merilat lõpetama Jana Einardi maalitud

ja kavandatud kostüüme kujutavate fotode reprodutseerimise ja levitamise. Linnakohus leidis, et hagi

on põhjendamata osas, mis puudutab P. Lauritsa ja H.-E. Merila loodud fotode kasutamist

ajakirjanduses, Rock Summeri plakatitel ja buklettidel, sest kostjad ei ole nimetatud plakatite ja

buklettide väljaandjad ega kujundajad. Vastavalt AutÕS § 4 lg 3 p-le 16 tekib autoriõigus ka

moekunstiteosele. Seega on hageja loometöö tulemus autoriõiguse seadusega kaitstav teos. AutÕS

§ 12 lg 1 p 2 ja 3 alusel on autoril õigus autorinimele ja teose puutumatusele. Kooskõlas sama

seaduse §-ga 13 lg 1 kuulub autorile ainuõigus ise oma teost kasutada, lubada oma teose samaviisilist

kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest. AutÕS § 46 lg 1 kohaselt

ei lubata teistel isikutel teost kasutada teisiti, kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise

(loovutamise) korral või autori loa alusel. Seega pidanuks P. Laurits ja H.-E. Merila hageja

kostüümide pildistamiseks fotode levitamise eesmärgil taotlema selleks hagejalt loa. Ilma loata

rikkusid nad hageja kui autori õigusi. Samas leidis kohus, et kostjate süü hageja õiguste rikkumisel ei

ole asjas tuvastamist leidnud ning seetõttu jättis kohus hageja rahalised nõuded rahuldamata.

Linnakohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui kostjad. Ringkonnakohus rahuldas

hageja apellatsioonkaebuse ja jättis rahuldamata AS-i Iguaan, P. Lauritsa ja H.-E. Merila

apellatsioonkaebused.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata P. Lauritsa ja H.-

E. Merila vastu materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks. Muus osas jättis apellatsioonikohus

linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti tuvastanud, et hageja

loodud liibuvad ja vähemliibuvad kehakatted teemal "Inimene pole kala" on moekunstiteosed AutÕS

§ 4 lg 3 p 16 mõttes. AutÕS § 4 lg 2 kohaselt loetakse teoseks autoriõiguse seaduse tähenduses isiku

mistahes originaalset loomingulise tegevuse tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis

on väljendatud mingis objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ja reprodutseeritav kas

vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. AutÕS § 7 lg 1 alusel tekib autoriõigus teosele teose

loomisega ja sama paragrahvi lg 3 ei nõu autoriõiguse tekkimiseks teose registreerimist,

deponeerimist või muude formaalsuste täitmist. Põhiseaduse § 39 kohaselt on autoril võõrandamatu

õigus oma loomingule ning riik kaitseb autori õigusi. Eelneva põhjal pidid kostjad P. Laurits ja H.-

E. Merila eeldama hageja loodud moekunsti kollektsiooni pildistamisel, et tegemist on autoriõigusega

kaitstava teosega. AutÕS § 46 lg 1 kohaselt ei ole teisel isikul luba teost kasutada teisiti kui autori

poolt oma varaliste õiguste üleandmise korral ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab luba teose

kasutamiseks või autori poolt varaliste õiguste üleandmiseks olema vormistatud kirjalikult. Kostjatel

P. Lauritsal ja H.-E. Merilal puudus igasugune luba hageja teoste kasutamiseks. Seega on kostjad

P. Laurits ja H.-E. Merila rikkunud AutÕS §-st 13 lg 1 p 1 ja 2 tulenevat hageja kui autori ainuõigust

oma teoseid reprodutseerida ja levitada. Berni kirjanduse- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni art. 9

lg 3 alusel loetakse iga visuaalset salvestist reproduktsiooniks.

Kostjad rikkusid hageja kui autori varalisi õigusi AutÕS § 80 lg 1 p 1 ja 9 sätestatud viisil. Nad

avaldasid teose ilma autori nõusolekuta ja rikkusid sellega AutÕS §-s 13 lg 1 p 1 ja 2 sätestatut.

AutÕS § 9 lg 1 kohaselt loetakse teos avaldatuks, kui teos või teose mistahes vormis reprodutseeritud

koopiad on autori nõusolekuta antud üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega

tutvuda. Ringkonnakohus luges põhjendatuks ning tõendatuks hageja väited, et kostjad rikkusid

ülalnimetatud varalisi õigusi. Hageja seletuse kohaselt kulus tal moekollektsiooni "Inimene pole kala"

loomiseks 2 aastat, tegemist on mahuka tööga ning unikaalsete töövõtetega, mida on kirjeldatud

diplomitöös. Autoritasu määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega. Kostjad

ei asunud autoriga autoritasu üle läbi rääkima, vaid kasutasid teost ilma autori loata, selle eest

tasumata ning käsitlesid hageja hilisemat seaduslikku autoritasu nõuet väljapressimisena. Hageja

väidete kohaselt oleks ta nõudnud minimaalseks autoritasuks AutÕS § 14 lg 1 alusel 50 000 krooni

teose kasutamise eest. Kahjuna on käsitletav AutÕS § 80 lg 2 p 8 alusel ka hageja saamata jäänud

tulu ning 50 000 krooni kuulub kostjatelt TsK § 459 alusel väljamõistmisele solidaarselt.

Moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist linnakohus ei põhjendanud. AutÕS § 12 lg 1

p 1 alusel on teose autoril õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja sama lõike p 2 alusel on autoril

õigus otsustada, millisel viisil peab olema tähistatud teose kasutamisel autori nimi. Hageja loodud

teoste fotoreproduktsioonides ega nende fotode levitamisel ei viidanud kostjad hagejale kui autorile.

Sellega rikkusid kostjad AutÕS § 12 lg 1 p 2 ja p 3 kehtestatut ning käitusid hagejaga lugupidamatult.

Nad kasutasid kollektsiooni erinevaid osi koos masstoodangu esemetega. Komplektid ei olnud

terviklikud. Komplekti juurde kuuluvaid jalanõusid ei kasutatud. Seega on hageja põhjendatult

väitnud, et kostjate tegevuse tagajärjel jäi ta moekunstnikuna ilma autorsuse teadvustamisest

avalikkuse silmis. Peale kostjate tegevust ei võetud hageja kollektsiooni enam näitusele

põhjendusega, et neid kostüüme on laialdaselt eksponeeritud meedias. Eelnevat arvestades on hageja

nõue moraalse kahju eest 25 000 krooni hüvitise saamiseks piisavalt põhjendatud. Moraalne kahju on

põhjustatud kostjate õigusvastase tegevusega ning kuulub TsK § 459 alusel kostjatelt

väljamõistmisele solidaarselt.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata AS-i Iguaan apellatsioonkaebuse kohtukulude väljamõistmiseks

kuna ta pole tõendanud kohtukulude tasumist.

Kassatsioonkaebuses palusid P. Laurits ja H.-E. Merila tühistada ringkonnakohtu otsuse

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Berni kirjandus-

ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikkel 15 lg 1 sätestab autori õiguse algatada kohtumenetlus

oma õiguste rikkumise puhul, kui autori nimi on teosel tavapärasel viisil. Osundatud säte lubab

kasutada ka pseudonüümi. Kassaatorid leidsid, et kohtuotsusest ei selgu, mida peeti autoriõigusega

kaitstavaks teoseks, kuna selleks "et absoluutsest õigussuhtest tulenevaid kohustatud isikute

kohustusi määratleda (ka suhte teise poole õigustusi rikutuks tunnistada) on vaja tuvastada objekt,

mida AutÕS kaitseb". AutÕS § 4 lg 1 kohaselt tekib autoriõigus kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele.

Ringkonnakohus leidis, et hageja loodu on moekunstiteos. Kassaatorid on seisukohal, et terminid

"mood", "kunst" ja nende sõnade abil moodustatavad liitsõnad on oma olemuselt hinnangulised ja

esteetika valdkonda kuuluvad. Kostjad on kogu aeg väitnud, et nad ei pidanud teadma ega ette

nägema nende valdusse antud üksikute riietusesemete kuulumist moekunstiteoste hulka. Väär on

ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt kunst ja teos AutÕS § 4 lg 2 mõttes pidid olema kostjatele

mõistetavad iseenesest ja nad pidid eeldama moekunsti kollektsiooni pildistamisel, et tegemist on

autoriõigusega kaitstava teosega. Kostjate valdusse antud esemed ei kandnud endas informatsiooni, et

tegemist on teostega autoriõiguse seaduse mõttes. Kohtuotsuse kohaselt on teoseks kollektsioon.

Kostjad ei kasutanud kollektsiooni kui autoriõiguse objekti, vaid selle osiseid. Kassaatorite väitel ei

ole kehakate teoseks autoriõiguse seaduse tähenduses, kuna puudub selle originaalsus.

AutÕS § 13 lg 1 kohaselt kuulub autorile ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada ja lubada oma

teose samaviisilist kasutamist. Kostjad kasutasid riietusesemeid modellide keha katmiseks üksnes

selleks, et nad ei oleks alasti, mitte riietusesemete enda vaatlemise kaudu loomingulise ilu

nautimiseks. Kassaatorid leiavad, et nad ei reprodutseerinud teise autori teost vaid lõid ise fotograafia

valdkonda kuuluvad originaalsed teosed fotode näol. Hageja määratletud teose nimetus (pealkiri) ei

ole originaalne ega tema loomingulise tegevuse tulemus.

Kassaator AS Iguaan leidis, et kohus on rikkunud TsKS 57 lg 1 põhimõtet. AS-i Iguaan esindajatasu

tasusid füüsilised isikud ajal, kui kostjaks oli ainult AS Iguaan. Esindustasu tasuti "kostja esinduse

eest kohtus".

Vastustaja leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited on võrreldes varem esitatutega uudsed,

otsitud ja vastuolulised. Kassaatorite arutelu autoriõiguse seadusega kaitstavate objektide

määratlemise üle ei ole kooskõlas seaduse mõttega. Asjas ei ole vaidlust olnud selle üle, et kostjate

kasutatud teoste autoriks on hageja. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kajastaksid AS-i Iguaan

tehtud kulutusi asjast osavõtnud advokaadi abi eest.

Kolleegiumi istungil jäid Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila ning nende ja AS-i Iguaan esindaja

vandeadvokaat N. Saar kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Vastustaja J. Einard jäi esitatud

vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

Vaidlust ei ole selles, et kostjateks on füüsilised isikud, et kohus kohaldas solidaarset vastutust ja

selles, et fotode tegemisel kasutati hageja kavandatud ja maalitud riietusesemeid.

Autoriõiguse seaduse § 4 lg 2 kohaselt loetakse teoseks selle seaduse tähenduses isiku mis tahes

originaalset loomingulise tegevuse tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on

väljendatud objektiivses vormis, mille kaudu teos on tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või

mingi tehnilise vahendi kaudu. Autoriõiguse objektiks on ainult sellised teosed, mis omavad

autoriõiguse seaduses ettenähtud tunnuseid. Nendeks tunnusteks on teose loominguline iseloom,

väljenduse objektiivne vorm ja selle objektiivse vormi kaudu peab ta olema tajutav ja

reprodutseeritav. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja loodud liibuvad ja vähemliibuvad kehakatted

teemal "Inimene pole kala" on originaalsed ja on loomingulise tegevuse tulemus. Need kehakatted

moodustavad autoriõiguse seadusega kaitstava moekunstiteose nii kollektsioonina, kui ka selle

üksikute esemete näol ja autori õigused teosele on kaitstavad AutÕS § 4 lg 3 p 16 kohaselt

autoriõiguse seadusega. Riietusesemed on hageja kavandatud ja maalitud, kes kandis neile käsitsi

maalides motiivistiku ning valis koloriidi teemal "Inimene pole kala". Hagejal tekkis autoriõigus

moekunstiteosele AutÕS § 7 lg 1 kohaselt teose loomisega. Autoriõiguse tekkimiseks ei pidanud ta

AutÕS § 7 lg 3 kohaselt teost registreerima, deponeerima või muud formaalsust täitma. AutÕS § 8

järgi tekib autoriõigus nii avalikustamata kui ka avalikustatud teostele. AutÕS § 12 lg 1 p 1 kohaselt

on teose autoril õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist

teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel. Autoriõiguse sisu

moodustavad AutÕS § 11 lg 2 järgi isiku mittevaralised õigused, mis on autori isikust lahutamatud

ega ole üleantavad autori eluajal ja AutÕS § 11 lg 3 järgi varalised õigused, mis on üleantavad kas

üksikute õigustena või õiguste kogumina, kas tasu eest või tasuta. Autori isiklikud mittevaralised

õigused on ka õigus autorinimele ja õigus teose puutumatusele. AutÕS § 12 lg 1 p 2 kohaselt on teose

autoril õigus otsustada, millisel viisil tähistada autori nimi teose kasutamisel, kas autori

kodanikunimega, autorimärgiga, varjunimega (pseudonüümiga) või ilma nimeta (anonüümselt). Sama

paragrahvi lg 1 p 3 kohaselt on teose autoril õigus teha ise või lubada teha teistel isikutel teoses

endas, tema pealkirjas (nimetuses) või autorinime tähistuses mis tahes muudatusi ning õigus

vaidlustada ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi.

Apellatsioonikohus leidis põhjendatult, et kostjad P. Laurits ja H.-E. Merila pidid eeldama moekunsti

valdkonda kuuluvate teoste kasutamisel, et tegemist on autoriõigusega kaitstavate teostega. Autorile

kuuluvad teose suhtes absoluutsed õigused, kõik teised isikud on autoriõigussuhtes kohustatud

subjektid. Vastavalt AutÕS § 46 lg 1 ei lubata teisel isikul teost kasutada teisiti kui autori poolt oma

varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori antud loa (litsentsi) alusel. Autorile

kuuluvad õigused ei sõltu sellest, kas teos on avalikustatud või avalikustamata (AutÕS § 8), kas

teosel on autori nimi või see puudub (AutÕS § 12 lg 1 p 1 ja p 2). Seetõttu ei vabasta kostjaid

vastutusest väide, et nad ei teadnud hageja autorsust esemete suhtes. Kostjatel P. Lauritsal ja H.-

E. Merilal puudus autori luba teoste kasutamiseks. See nõue tuleb ka AÕS §-st 13 lg 1 p 1, mille

kohaselt kuulub autorile ainuõigus igal moel ise teost kasutada, lubada teistel isikutel oma teose

samaviisilist kasutamist ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest: reprodutseerida oma teost.

Sama paragrahvi lg 1 p 2 kohaselt on autoril õigus levitada oma teost ja selle koopiaid üldsusele, kas

müümisega või muul viisil omandiõiguse üleandmisega. Iga visuaalset salvestust loetakse Berni

kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni art 9 lg 3 kohaselt reproduktsiooniks. Seega on

reproduktsioon ka fotograafilisel teel teosest tehtud pilt.

Apellatsioonikohus leidis, et kostjad E. Laurits ja H.-E. Merila rikkusid hageja kui autori mittevaralisi

ja varalisi õigusi AutÕS § 80 lg 1 p 1 ja p 9 sätestatud viisil. Nad levitasid riietusesemeid kujutavaid

fotosid autori loata, autori nime märkimata ja teost muutes. Nad rikkusid autorile kuuluvat ainuõigust

oma teost kasutada ja levitada. Apellatsioonikohus on õigesti välja mõistnud AutÕS § 80 lg 2 p 6 ja 8

alusel tekitatud varalise kahju ja rahalise hüvitise moraalse kahju eest.

Asjasse mittepuutuv on kassatsioonkaebuse viide Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse

konventsiooni artiklile 15 lg 1. Nimetatud säte ei kohusta märkima teosele autori nime ega keela

autoril, kes ei ole oma teosele autorinime tavapärasel viisil kandnud, nõuda kohtus autori isiklike

mittevaraliste ja varaliste õiguste kaitset.

Kassatsioonkaebuse väited pealkirja osas jätab Riigikohus tähelepanuta, kuna pealkiri ei olnud

vaidluse objektiks.

Apellatsioonikohus jättis põhjendatult AS-i Iguaan kaebuse kohtukulude osas rahuldamata. TsKS

§ 57 lg 1 alusel mõistab kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus, teiselt poolelt välja kõik kohtukulud.

AS-i Iguaan esindaja oli esimese astme kohtus vandeadvokaat Nigul Saar AS-st Advokaadibüroo

Paul Varul. Toimikus puuduvad andmed, et AS Iguaan oleks seoses esindusega kohtukulusid

kandnud.

Juhindudes TsKS § 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebused rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa